Noortefilmide hulgast valis noortežürii parimaks samuti hollandi filmi, Meral Uslu „Näksibaari” („Snackbar”). Kahjuks pean ütlema, et seda filmi ma vaatama ei jõudnud, aga lühikokkuvõttena olgu öeldud, et peateemadeks on selles filmis Rotterdami kohalikus maroko kommuunis elavad noored ja nende türklasest usaldusisik, onkel Ali, kes viitsib ära kuulata noorte mured, annab nõu ja on karm, kui vaja, kuid sipleb ka ise raskustes: tal on nimelt hasartmängusõltuvus, mis ähvardab senisele elule kriipsu peale tõmmata.

Rahvusvaheline žürii koosseisus Dirk Hoyer, Raimo O. Niemi ja René Vilbre hindas parimaks Rebecca Thomase mängufilmi „Sädemelapsed” („Electrick Children”). See oli ka üks minu lemmikuid tänavuse festivali programmist väga sümpaatne, lihtne ja selge, kontrastidele üles ehitatud. 15aastane Rachel (Julia Garner), kes elab Utah’s mormoonide külas, kuulab elus esimest korda kassettmakist muusikat. See mõjub talle lausa elektriseerivalt. Mõni aeg hiljem avastab ta, et on rase, ning arvab, et Püha Vaim langes tema peale sellesama sinise kasseti kuulamise tagajärjel. See oli tüdruku jaoks keelatud tegu. Kuidas noor neitsi ikkagi käima peale sai, jääbki filmis saladuseks ning see pole õnneks filmi seisukohast ka oluline. Võib küll aimata, et ju külakese vaimne isa tüdrukule kärbsed pähe ajas, kuid see on siiski teisejärguline. Oluline on, et tüdruk otsustab pealesunnitud hädaabielule vastu hakata ning põgeneb kodust sihiga leida see, kes laulab kassetil. Ta satub mitmetesse seiklustesse ning filmis on ootamatuid keerdkäike, lausa jumalikku vahelesegamist, mida paadunud küüniline filmivaataja ehk ei oskagi ette aimata. Ja see on filmile suur pluss. Tore on vaadata ka seda, kuidas maailmast ära lõigatud „puhas hing” mõjub nii-öelda harilikele noortele, kes on samamoodi vanematega pahuksis, kuulavad muusikat, mida vanemad just heaks ei pruugi kiita, ning otsivad elus oma teed. „Sädemelapsed” on sümpaatne ja malbe mässufilm. Julia Garneri nimi jätke meelde: ta on alles oma karjääri alguses, kuid kõik märgid näitavad, et temast võib saada esimese klassi staar.

Omalt poolt tahan lisaks kahel eelmisel nädalal soovitatud filmidele nimetada veel üht, mis võiks täiskasvanud vaatajale ning iseäranis Sirbi lugejale huvi pakkuda. See on Bobcat Goldthwaiti „Jumal, õnnista Ameerikat” („God Bless America”). Komöödias, kus tegevustiku loogikale pole vaja suurt tähelepanu pöörata, ajavad asja magusaks pikantsed peategelased. See on karakterifilm, omamoodi pahupidi „Bonny & Clyde”, pea peale pööratud „Lolita” ja „Sündinud tapjaks” remiks. Mahlaseks teevad filmi teravad tihedad monoloogid, kus kritiseeritakse tänapäeva USA ühiskonda. Nalja saab nii labast kui peenekoelist, kuid esmajoones on see tõesti vaimukas (ja vaimustav) komöödia, mis annab lootust, et kõik pole veel kadunud, et USAs on veel kriitilist meelt ja eneseirooniat. Vaadake kindlasti, kui kuskil ette satub. Filme, mida mainida või millel pikemalt peatuda, oleks veelgi, kuid leheruum on kahjuks napp. Ühe pealkirja ütlen veel: norrakate „Eruta mind” („Få meg på, for faen”), režissööriks Jannicke Systad Jacobsen.