Ma ei peaks vormiteemat üldse mainimisväärseks, kui Eda Ahi debüüdi puhul (Eda Ahi. Maskiball. Toimetanud Triin Ploom, kujundanud Lilli-Krõõt Repnau. Värske Rõhu sarjas „Värske raamat”, 2012, 60 lk) poleks esimese asjana kommentaarideski enamasti mainitud ennekõike tema vormitäpsust. Tähelepanuväärne pole mitte see, et luuletaja – sageli, mitte alati – kirjutab nõtkes riimis ja rütmis, vaid see, millise loomulikkusega ta seda teeb, milliseid tantsusamme, pöördeid ja mitmetähenduslikke naeratusi need tekstid sisaldavad. Siin on stiili, mis väärib võrdlust Betti Alveriga, märkisin endamisi aastaid tagasi, kui Eda Ahi keskkooliaegseid luuletusi lugedes olin lummatud nende paljulubavast värskusest.
 
ma oleksin su uljaim margarita
su unelmate sasipäine nõid
kui saaksid veel üks kord mind jalust niita
üksainus. ma ju aiman, et sa võid.

Et autor ei tõtanud esimese ettepaneku peale esikkogu kohe välja andma, vaid eelistas mõne aja oodata, kõneles selles vanuses üllatavast rahulikust küpsusest. Ja nüüd on tema debüütkogu „Maskiball” väljas: kerge ja mänguline, sündinud otsekui ilma vähimagi püüdluse, pretensiooni või pingutuseta, järgimata ühtegi äraproovitud loovkirjutuse retsepti, trügimata ühtegi kaanonisse. Betti Alveri auhind sobib selle raamatuga suurepäraselt, et mitte öelda enesestmõistetavalt.
 
olen tüdruk sukasilmne
väljast läänemerine
olen rukkiterane ja
lumeläbipaistev:
murran valgust
murran truudust
murran nagu musta leiba
lohutuseks määrin aga
moka peale kärjemett.
 
eksides mu südamesse
tea, et see on sünge soo
mariaani süvikustki
sada korda salalikum
sada korda sügavam
 
minu kinnastel on kirev
setomaine kindakiri
ja mu sukasilmis särab
minu enda silmakiri.

Mõnikord mõtlen: kas tunneme ära need, kes on suured; need, kes on meist ja meie ajast suuremad? Kas oskame neid hoida ajal, kui nad vajavad toetust, selle asemel et ülistada tagantjärele? Kerge on suud kõverdada suurte nõrkuste üle, tunnustades mokaotsast ka nende eripära – kui aga silmanähtavaid nõrkusi silma ei hakka, kas siis ei ärata nad tihti pigem tõrksust isegi oma leebes isepäisuses, ennekõike olemise vabaduses? Nagu Eda Ahi peenelt mõrkja kergusega märgib:
 
emotsioone hankis ema
mulle igaks juhuks hulgi:
 
kui mu peas on puder-kapsad,
kahtlemata on nad mulgi –,
 
kui mu silmist sajab vihma,
sajab eranditult padu-,
 
iga käkk, mis keeran kokku,
päris kindlasti on veri-,
 
kuid mu soontes loksub hoopis
selge vahemeri.

Ehedusel on väga mitmeid vorme; ka meeleheitlik püüd ennast tõestada, millestki välja või kuhugi läbi murda võib olla ehe. Isegi lauslollus võib üürikeseks hetkeks jahmatada oma ehedusega. On aga ka niisugust ehedust, mis võib suures müras märkamata jääda, kuna ta ise endale tähelepanu ei nõua. Ja mõnikord ka avaldumast taanduda. Eda Ahi on minu meelest selline noor looja, kes kõnnib selgel, kergel ja kindlal sammul omaenese teed. Kuhu see viib, ootan suure huviga.

Betti Alveri auhind Eda Ahile mõjus rõõmustava kinnitusena, et päris luule pole kuhugi kadunud – veel enam, teda märgatakse, ta tuntakse ära. Kindlustunnet  eesti luule tuleviku osas annab ka see, et nii nominentide kui muude debüütide hulgas leidus sel aastal mitmeidki säravaid, paljutõotavaid leide. Ehk tuleks aeg-ajalt, kui mõnele lugejale tundub, et noor luule oodatust, loodetust liiga kaugele kandub, ikka ja jälle meenutada Betti Alveri enda tekste, kas siis omajagu prohvetlikuks osutunud „Kui rahvas, harjund jooma halbu viinu…” või ka:
 
Meie matk on raske, külmand rada reetlik,
kuu ja tähed kaovad taevast kesköö aegu.
Kuid me ees käib luule, noor ja majesteetlik,
lampi kõrgel hoides täpselt nagu praegu.

Mis luule on? Selle üle saab ja küllap tulebki ikka ja jälle vaielda, ehk ka aeg-ajalt uusi reegleid kehtestada. Küll aga ei lakka mäluhämaras kumisemast Betti Alveri vaikselt pillatud: „Eks igaüks ise tea”.