Pean tunnistama, et läksin eellinastusele üsnagi suure eelarvamuse ja skepsisega. Halb eesti film pole mitte niivõrd aeglane (aeglane temporütm, selle kandmine filmi algusest kuni lõpuni on pigem läbi aegade olnud eesti filmikunsti voorus), halb eesti film venib. Pausid dialoogis on kriipsu võrra liiga pikad, need ei kanna enam midagi – kui üldse on midagi kanda. Kaader pole mitte lakooniline, vaid steriilne. Jällegi, lakoonilisust on alati olnud eesti filmikunstis ja see on väga hea. Ainult et selline minimalism nõuab tegelikult päris suurt kogemust, oskust. Kui see välja ei tule, on tegu steriilsusega. Kõik vajalikud jupid on justkui kohustuslikus korras kaadrisse karjatatud, aga sidusus nende juppide vahel puudub, kunstiline kujund prantsatab vastu maad samuti kui väljavenitatud pausidega dialoog. Kõik muu – sotsiaalse sõnumi puudumise, stsenaariumi järjekindlusetuse, tegelaskujude pinnapealsuse jne, võib eesti filmile veel kuidagi andeks anda, aga sidustamata juppide „prantsatust” ei saa. Halb eesti film nimelt mängib maha trumbid, mis on üldse tõstnud eesti filmi rahvusvahelisele tasemele. Ja kui ma nüüd läksin vaatama filmi, mille põhiautor (mul on õnnestunud Ain Mäeotsa eelmist filmi „Taarka” kuidagi siiani vältida) on minu piiratud teadvuses kanda kinnitanud kui muusikalide suurlavastaja, siis ma tõesti kartsin näha järjekordset lohisevat, tühja filmi, mille kohta meie enda kohalikud kinokülastajad tavatsevad ütelda „eesti film”, mõeldes selle all mingit pikka igavat jama.
Täpselt taotud naelad
Õnneks tuli mul täielikult pettuda, „Deemonid” on igas mõttes suurepärane: dialoog on täpne, tundlik, rõhuline, läbimõeldud, raius nagu naelu, nii et iga haamrilöök kumises peas vastu. Piinavalt aeglaselt, aga täpselt. Eesti filmile omaselt olid kaadrid lakoonilised, kaotamata sealjuures sidusust. Kunstilised kujundid ei uidanud omapäi (mitte et ka see iga kord paha oleks), vaid täiendasid ja toetasid filmi sõnumit. Kõik näitlejad mängisid väga läbimõeldult, mistõttu ma ei tahaks ega saagi kedagi eraldi esile tõsta. No mida veel heast filmist tahta!?
Siin peab nüüd kinokülastajat küll natuke ette hoiatama: „Deemonid” on surmtõsine film surmtõsistest asjadest. Ja kui filmi alguses või keskpaigas mõni situatsioonikoomiline detail vaatajalt mõne naeruturtsatuse välja meelitab, siis filmi lõpuks on suuremal osal vaatajatest tõenäoliselt naerutuju läinud. Ja siin pole asi filmi atmosfääris – filmi tegijad on selle jätnud rõhutatult neutraalseks. Filmi teema räägib enda eest ise ja selleks on inimese moraalne allakäik.
„Deemoneid” on reklaamitud kui mängusõltuvust käsitlevat linateost, aga see on eksitav. Kliinilise psühhiaatriaga pole sellel filmil suuremat pistmist. Samuti pole filmi teemaks debatt selle üle, kas kasiinosid on vaja või mitte. Filmi autorid väldivad mis tahes moraalseid hinnanguid. Filmivaataja lihtsalt näeb ja kuuleb kolme mängusõltlase allakäigu lugu, kuidas esialgne eufooria asendub ehmatuse, painava hirmuga ning lõpuks talumatu süütundega. Kuidas hädavaledest kasvab laviin, mis matab enda alla nii inimese enda kui ka kõik tema lähedal seisvad inimesed. Need kõik on sellised igapäevaelust väga häirivalt tuntud asjad, väga inimlikud asjad, millega me tegelikult iga päev kokku puutume. Kes sellist sügavat, häirivat ning küllalt muserdavat pilguheitu oma ellu ei taha, sellel pole mõtet „Deemoneid” vaatama minna.
„Deemonid” pole meelelahutuslik film, sellel puudub happy end. Õieti on nii, et sellel filmil puht eestlaslikult puudub lõpp. Ei ole ka sellist meeletult traagilist lõppu, mille puhul pisaraid taskurätti poetada. Lõpp jääb kuidagi väga vastikult vaataja kohale rippuma, ähvardavalt, täis ebameeldivaid isiklikke küsimusi.
Mööda libedat redelit
Keegi eellinastusel võrdles „Deemoneid” sellise tuntud filmiga nagu „Reekviem unistusele” („Requiem for a dream”, 2000) ja tõepoolest see on ka esimene linateos, mis „Deemonitega” seoses kohe meelde tuleb. Lavastaja Ain Mäeots ise ütles, et ta teab seda Darren Aronofsky filmi, aga pole sealt mitte midagi eeskujuks võtnud, ja mul pole vähimatki alust teda mitte uskuda. Kummatigi on neis filmides midagi väga sarnast. Võib-olla see, et tegelikult on „Reekviem unistusele” samuti inimese järkjärgulisest allakäigust. See järkjärgulisus moodustab mõlemas filmis teatava saatanliku heliredeli. Justkui oleks tegemist aeglase, ülimalt täpselt mõõdetud protsessiooniga, mille käigus, vaevu äratuntav motiiv kasvab kõikehõlmavaks möirgamiseks. „Boolero” ja kummastav Šostakovitši 7. sümfoonia tulevad mulle kohe muusikamaailmast meelde või siis vene filmikunstist üks unustuse hõlma vajunud meistriteos „Fontään”. Selline kompositsiooniline ülesehitus erineb mõnevõrra klassikalisest süžeearendusest, kus teise kolmandiku peal on suur sõlmpunkt, mille järel kõik maha rahunevad ja lipsu õigeks sätivad. Ei ole mingit pinget ega lahendust, on ühtlane liikumine piki astmeid. Ei ole tegelikult algust ega lõppu: astme järel tuleb aste, eufooriastaadiumile järgneb ehmatuse tasand, mille taga võib aimata hirmu ja valetamise libedavõitu redelipulki. On pööraste valede põrgu, kust on võimalik siseneda kahetsemise, „uue alguse” ja tagasilangemise piinarikkasse ringtantsu.
Fidel Castro on vististi nimetanud maailmamajandust ja sellega kaasnevat tarbimisühiskonda üheks suureks kasiinoks ja kui niimoodi läheneda, siis on „Deemonid” tahes-tahtmata väga kõnekas. Kui võrrelda filmi peategelaste käitumist, nende „põrgutantse” meie ühiskonnas buumi ajal ja pärast buumi toimunuga, siis näeb häirivalt palju paralleele. Vähe sellest, et iga inimesega võib filmis nähtu juhtuda, tegelikult mingil muul tasandil võib-olla juba juhtubki. Mis siis, kui tervest ühiskonnast saab sõltlane, kui kõik hakkavad amokki jooksma olematute asjade järele, et peita seejärel oma pankrot häbematult demagoogilise ideoloogia taha ja varastada paljaks ka need, kes pole tahtnud siiani üldise tühikargamisega liituda? Äkki on sõltlase suhe ümbruskonnaga valetamise ja varastamise ringmäng – fraktal, mis mängitakse samamoodi läbi suhtes eliit-rahvas ja tegelikult ka suhtes inimene-loodus. Kuigi, õnneks loodus ei oska inimese valesid uskuda.