Peategelane, kirjastaja John, on ise muidu selline mees, kes läheneb suurel kiirusel keskeale, senisest elust peamiste püsiväärtustena kaasas vaid madal enesehinnang ja liiga pikka aega kestnud kooselu ühe Triinuga. Saatuse või pelgalt juhuse tahtel kujunevad asjalood nõnda, et samal ajal kui Johni kätte satub töökohustuste tõttu pagulaseestlase Männiste avaldamata romaani käsikiri eestlaste kuningast Tõnu Tammistest, juhtub Johni isaga midagi müstilist, mis esialgu lugeja eest saladusse jääb. Sellel „miskil” on aga Johni psüühikale üsna ränk mõju: ta langeb musta auku ja teda hakkavad esialgu unes, hiljem aga juba ilmsi jälitama kolm ahvi. Ees seisab aga Austraaliasse sõit, plaanitud kohtumine vana kooli eestlase Männistega ja hulganisti planeerimata kohtumisi. Üha sügavamale enese sisse ja vanahärra tragikoomilisse romaani uppuv John leiab end järjest enam tegelemas nähtusega, mida võiks ehk nimetada „eestluse paradoksiks”.

Vadi portreteerib värvikate näidete kaudu eri põlvkondade eestlasi ning nende mõtteviisi ja valikuid. Need kõik annavad aimu iga kujutatud eestlase erakordselt pühalikust ja peaaegu ekstaatilisest suhtumisest oma päritolusse ja kodumaasse, näitavad aga sedagi, kuidas apaatne ootamine ja teadlik kõrvalehoidmine tunduvad üllastest ideedest hoolimata olevat läbi aegade olnud eestluse teljeks. „Võibolla me eestlased ikkagi oleme metsainimesed? Ja see on meie peades ja ajaloos nii sees? Sest kui mingi jama oli, kui keegi tuli jälle vallutama ja tapma ja röövima, siis mindi kohe metsa. Sest kusagil lagedal väljal oled sa ju nii haavatav, keegi võib su kohe maha rabada, sa oled nagu märklaud. Täpselt nagu tantsupõrandal,” mõtiskleb John, kes on terve elu pagenud kõigi võimalike muutuste eest ja soovib üle kõige, et suudaks olla mängulisem (lk 221). John, kes väikse Juhanina lõi ukse kinni kahe sõbra ees, kes olid tema sünnipäevale ilmunud liiga ootamatult. John, kes ootab, et tema ammu tuimastunud kooselu iseenesest või elukaaslase initsiatiivil lõpeks, kuna tema seda lõpetama ei vaevu. John, kellel ka veel täismehena tuleb klomp kurku, kui juhtub nägema kaadreid, kuidas püstipäi seisvate ja ootavate eestlaste mass sunnib Interrinde Toompealt taganema. John, kes võtab lõpuks ihuüksi ette teistele täiesti hullumeelsena tunduva autoretke läbi kõrbe.

See eestlase äärmuste vahel kõikuva olemuse tunnusjoonte väljatoomine on Vadil hästi õnnestunud, mis omakorda kütab ootused Johni suhtes üsna üles. Esialgu täiusliku hädavaresena esitletud Johni seiklused hakkavad oma kirevuses ja intensiivsuses üha enam meenutama road-movie’t ja väga tahaks juba teada, millises suunas need Johni eneseksolemist lõppeks mõjutavad. Tempo kasvab, põnevus samuti: on vähemalt miljon viisi, kuidas jutustuse kolm tasandit teose lõpuks võiksid põimuda, üksteist selgitada ja toetada. Siiski, kui hakkab juba tunduma, et mingi süžeeliin on kindlat kuju võtmas, tõmbab jutustaja iga kord rõõmuga lugejal vaiba jalge alt.

Ühel hetkel, kui teos on juba tublisti üle poole edenenud, tekst aga endiselt üha uusi lahtisi otsi õhku viskab, hakkab minusse kui lugejasse põnevuse asemel sugenema kerge hirm. Lehekülgi, mis lahutavad mind raamatu tagakaanest, on üha vähem, aga autor nagu ei plaanikski veel lõpetama hakata. Tekib tunne, et meisterlik novellist on end puänditama unustanud, lisab ülemeelikult üha uusi detaile ja võimalikke sümboleid, nihutab narratiivi ning romaani fookus muutub seetõttu üha hägusemaks. Aga veel ma ei heitu.

Kuni hakkavad saabuma kiired ja paraku pisut rohmakad lõpplahendused. Kõige mõjusam lõpp ongi ehk Männiste-Tammiste romaanil, kus leiab aset surnute ülestõus. Hirmus (ja) naljakas ja siiski mõtlemapanev. Aga see, et Johni Austraalia retk äkitsi kontoris korraldatud mitmenädalase (tulutu) grupiteraapia rollimängudele taandub, on esiteks täielik meeleolutapja, teiseks suhteliselt ebaoriginaalne võte (sama hästi oleks see kõik võinud ju olla ka unenägu?) ja kolmandaks ei mõju psühholoogiliselt veenvalt. Seejärel paljastatakse lugejale Johni isaga toimunud „miski” ja kuigi selle puhul on tegemist päris teravmeelse üllatusega, mis tõenäoliselt peaks olema teksti kaalukaim paljastus, tekitab see pigem sellise „ahah”-emotsiooni. Võiks öelda, et John on sündmuste käigus saanud ise niivõrd elavaks ja mitmeplaaniliseks karakteriks, et see, mis isaga tegelikult juhtus ja poja „auku tõmbas”, polegi nagu enam tähtis. Isegi kui see on kogu eesti asja analüüsimisega tihedalt seotud; mulle lihtsalt tundub, et spiooniskandaal ja kahjuks ka sellega seotud andestamise temaatika kaovad infotulva sisse ära.

John usutava ja areneva karakterina oleks oma rohkem ja vähem sürreaalsete vintsutuste peale olnud midagi tunduvalt paremat väärt kui see lõpp, mille autor talle on kinkinud. Paremat kui eksnaiselt saadud lõuahaak tema loo viimases stseenis ja lõpumõte: „Alles nüüd jõudis Johnile kohale, kui üksi ta on!” (lk 277). Selles on muidugi jälle tubli annus irooniat, aga see ei võlu enam. Ja see, et Triinu teda enne veel egoistiks ja pagulaseks jõuab sõimata (kuigi „pagulane” sõimusõnana võiks nii mõnegi vanema põlvkonna inimese vere tarretada), tundub täitvat küll „kõva lõppsõna” rolli, aga jääb siiski nõrgaks. On ju need mõtted käinud teosest juba eri variatsioonides läbi ning selleks hetkeks lugejale juba tavateadmine. Ka jutustaja viimane pöördumine, kus üritatakse Johni võimalikust tulevikust vähe helgemat pilti maalida, mõjub pisut kistult. Kogu selle elulise huumori, inimesetundmise ja jutuvestmisoskuse peale, milleks Vadil nõnda lahkelt annet on ja millest ta ka selle teose kaudu lugejal osa laseb saada, kasvas tahtmine nõuda temalt lõpuks midagi eriti head. Midagi huvitavamat. Kas või seda, et peategelane päriselt arenebki, et toimub tema erinevate minade süntees (sest mida muidu need kolm sisemist ahvi üldse talle õpetama tulid?) ja ta hakkab näiteks esindama mõnd vähem tuntud/kujutatud eestlase tüüpi kui apaatne haliseja, kes tunneb end elusana ainult kord nelja aasta tagant juulikuus.

Heakene küll. Võimalik, et sai ise nüüd kaupomännistelikult traagiliseks mindud. Aga leppimine ongi raske töö. Ja romaani tasakaalustamine vähemasti sama raske. Kes teab, ehk hakkas autor lõpuks kiirustama, sest tal olid tähtajad kukil või tüdines ta oma tegelastest lihtsalt ära ja tahtis neile mõnuga „ära panna” või …

Kokkuvõttes jääb muidugi alati võimalus, et ma lugesin päris palju mööda ega arvestanud üldse seda biitnike värki, mis seda teksti mõjutanud on, ja kuulun lõpuks sellesse kergemeelsesse eestlaste põlvkonda, kes arvab, et kõik ongi võimalik. Aga selles veendumiseks tuleb juba igaühel endal see romaan tingimata läbi lugeda. Protsessirõõm on igal juhul garanteeritud.