Mõneti päevikuliku vormi annab kogule luule asetamine kindlasse paika ja aega. Siiski pole read ajaliselt järjestet, vaid kombineerit eri peatükkidesse, kus need temaatiliselt seotuna sujuvad tsüklid moodustavad. Sekka on Kivisilla katset teinud ka miniatuurilaadsete jutukestega, mis kätkevad luuletaja meelisaineid: kõndimine (lonkimine, Ärapääskülla minemine), bussisõit (sõitjad ja taas kulgemine), igikestev talv ja lapsed. Laps olemine ja lapselikkus kõrvuti emarolliga ongi üks Kivisilla luule veetlevamalt avat teemasid. Laste ja kaduva aja radadel kulgeb suuresti luulekogu teine osa „Lento”. Luulemina pilk ei ole aga niivõrd ehinlikult läbi emaduse ja naine olemise kulgev,2 kuivõrd kõrvalpilk nii oma sirguvale lapsele kui ka tegelikult kõigi teiste laste imetlus. Ühtlasi on see kurbus igast kadunud päevast ja igatsus osata võtta vabalt: „lubada endale puhast unustust / ja unistusi / laiska lonkimist / lihtsat lapsikust / ja kivikeste tonksimist / lugeda ajaviiteks / oravaid ja aialippe” (lk 26). Siin-seal väljendub kontrast tuhmid eikeegid versus laps kui algus ja puhtus. „buss sõidab, veab elusaid ja surnud inimesi. osal näikse olevat tõesti juba ammu enne maailmalõppu ja lõpp-peatust lõpp peal. ainult üks väike tüdruk akna all on otsekui Algus ise, tal pole teistest, pole ka maailmalõpust sooja ega külma – ta nokib rahus nina, ümiseb ja kõlgutab jalgu. võtan temast eeskuju. ja see on alguseks hea küll.” (lk 62). Ka looduse adumisel kohtab luulemina ikka ja uuesti lapse kui tõelise/süütu/ parema võrdkuju. Ainult täiskasvanu januneb kevadet, lapse hingeseisund on aastaaegadest sõltumatu. „sa usud suve / ega tea veel et / ainult talv on päris / Laps järgneb miraažile / ei taju talve / suve selja taga / näeb maasikaid / mitte moosipurke / keldri igihallis jahedas” (lk 9).
Kivisilla looduspiltide hulgas leidub iseäranis maitsvaid sõnakomplekte. „Mulle meeldib et öösel / immitseb asfaldipragudest / märja mulla lõhna / öösel ta jaksab sealt / välja pressida” (lk 37). Või siis „lumejäänused rääsuvad päikeses / tänavad toibuvad / talvelamatistest / puuriidad on sulanud sootuks / ja aina voolavamalt kõlab / veeladina keel” (lk 21). Siit õhkub tõepoolest maalase kirglikku samastumist looduselementidega. Valgesoo ja Tallinna vastandlikkust illustreerib Kivisilla nõnda: „Olen maalane / ja tulen mannerguga maalt […] süda nagu küps päevalill / linnas löön / oma vabad varbad / esimese äärekivi / vastu veriseks / nuhutan hullunult / kuid mu laiad lamedad / pärismaalasesõõrmed / ei haista ühtki / tuttavat lõhna / südamest pudiseb / bussipõrandale sihvkasid” (lk 13). Ning kellel ei hakkaks suve järele suu vett jooksma, lugedes „Pean suletud / silmaluukide taga siestat / marjadest saab / otse põõsas moos” (lk 10).
Tegin lõpetuseks säärast veidrust, et lugesin kokku, kuidas Kivisilla luuletused kuude kaupa jagunevad. Kahtlustasin, et domineerivad külmakuud. Nii minu luuleloendus ka tõendas: oktoobrist märtsini kirjutab (või sel ajal kirjutet tekste avaldab) poeet vähemalt kolm korda rohkem kui ülejäänud poolaastal. Ilmselt seepärast, et sooja saabudes on tal muud tegemist, Veronica officinalis ehk harilik mailane õitseb maist augustini. Ta kogub enesesse raviomadusi, et meid miraaži möödudes järgmistelgi külmadel kosutada, sest „ainult talv on päris”. See tassike mailaseteed on rüüpamist väärt!
1 H. Krull, Emaemade tähe all. – Looming, 2012, IX, lk 1278.
2 Pean silmas Kristiina Ehini luulekogu „Emapuhkus” (2009).