Filmidega „Lastega on kõik korras” („The Kids Are All Right”, 2010) ja „Alice imedemaal” („Alice in Wonderland”, 2010) suurema tuntuse pälvinud Wasikowska toob kütkestavalt välja Jane Eyre’i keerulise natuuri: range enesevalitsuse taga peitub intensiivselt pulbitsev ja tugev naine. Mitmekülgsete ja keeruliste kirjanduskangelaste kehastamine paistab olevat Wasikowskale meelepärane, sest peagi alustab ta tööd Gustave Flaubert’i romaanil „Madame Bovary” põhineva Sophie Barthes’i adaptsiooniga.
Vastaka härra Rochesteri usutavaks mängimine on paras proovikivi ka kogenud näitlejale. Kuidas anda vaatajale mõista, et tegelaskuju, kes näib tihti õel Sinihabe ja püüab loogiliselt õigustada oma pööningul luku taga oleva naise raha eest lullitamist, on tegelikult ehe ja õrn inimene, kes vajab Jane’i nagu hapnikku? Viimase aja silmapaistvamaid meesnäitlejaid Michael Fassbender tundub sellise nüansseeritud karakterijoonise esiletoomiseks igati mõistlik valik. See, miks algupärandi järgi keskpärase või suisa inetu inimese rollidesse palgatakse taas kaunitare ja silmarõõme, on omaette küsimus.
Suurepärane näitlejatöö kannatab mõnevõrra filmi kohati katkendliku rütmi all. Paiguti tekib tunne, et üleminekud on liiga selgelt tajutavad ja hüpatakse üle karakteriarenguks vajalikest momentidest. Meie keskharidusega kaasas käivad taustteadmised romaanist toovad seega filmile nii kasu kui kahju, tehes mõistmise küll sujuvamaks, kuid ka pilgu teravamaks. Teame küll, miks tegelased käituvad teatud viisil, kuid kohati ei tulene see otseselt filmist.
Loomulikult ei ole truudus allikmaterjalile mingi eriline mõõdupuu filmi väärtuse hindamisel ja pigem võib väita vastupidist, et nauding seisneb ennekõike erinevuste äratundmises ning vaataja ootustega manipuleerimises. Miks muidu oleks vaja iga paari aasta tagant uut „Jane Eyre’i” adaptsiooni? Seriaalis saab siiski romaani eepilisuse paremini välja mängida kui mängufilmis ja seetõttu on BBC 2006. aasta telesari osaliselt õnnestunum kui sama tootjafirma kõnealune mängufilm.
Suuremalt jaolt tuleb aga noorele režissöörile kiitust avaldada ja kivi lendab seekord pigem stsenaristi kapsaaeda. Režissöör Fukunaga on juhtinud filmi kindlalt ega ole suure materjali ees ära kohkunud, jutustatud on linalugu, mis annab edasi kahe huvitava natuuri põrkumisi-põimumisi nõudlikes aja- ja ruumitingimustes. Kui Jane’ile osaks langevat ebaõiglust elustab pigem raamatust loetu, siis Põhja-Inglismaa karm ja kaunis maastik ning ajalooline detailirohkus on filmis saanud silmapaistva vormi. Adriano Goldmani kaameratöö joonistab selgelt välja raamatu gootiromaaniliku meeleolu.
„Jane Eyre’i” ei ole praegusel ajal vist enam võimalik käsitleda, viitamata Jean Rhysi 1966. aastal kirjutatud eelloole „Suur meri Sargasso”, kus on leidlikult paljastatud Rochesteri heaolu imperialistlikud alused. Vaatamata sellele, et Fukunaga film otseselt Rochesteri mineviku patte ei puuduta, on mehes kohati aimata lausdeemonlikku energiat, mis avaldus ka Rhysi romaanis.
Lummav olustik ja meisterlik näitlemine annavad ajatule armastusloole piisavalt uut energiat, et nentida: „Jane Eyre’i” adaptsioonikaanon on saanud asise lisa.