Jaa, kes on kirjanik ja käib aeg-ajalt kuskil rahvaga suhtlemas, selle tassimure on kas just igaveseks, aga kindlasti reaks aastateks täiesti murtud. Mitte ühtki pole vaja poest osta. Mina näiteks joon oma igapäevast kohvi ainult teenetassidest.
Nendest üheteistkümnest tassist on mul tõesti välja kujunenud oma lemmiktassid. Hindan neid kõigepealt suuruse järgi. Seejärel hakkab mängima visuaalne disain, eelkõige pilt. Tähtis on veel tassi värv.
Ehkki logode poolest on kõik tassid erinevad, on mudelite varieeruvus siiski väike, piirdudes paari-kolmega. Neist kõige domineerivam on mugav ja mahukas mattklaasist kruus. Muide, asjaolu, et Eesti Päevalehe tassi sain mitte kirjanikuna, vaid selle asutuse töötajana, viib mõttele, et tegelikult on iga inimene, kellel on oma töökohast saadud logoga tass, vähemalt ühetassikirjanik. Miks ka mitte, sest väga sageli on nad kontoriinimesed, kellel on töö kõrvale võimalik kohvi juua, ja kontoritöö ongi ju üks suur kirjutamine.
Samas on see tass mul ka ikka eriliselt välja teenitud, sain selle vist juba oma esimesel tööpäeval 2001. aasta septembris ja tõin selle kaasa oma viimasel tööpäeval 2007. aasta veebruaris, mil selliseid tasse polnud enam kellegi teise laual näha. Kui palju tähemärke on selle tassi kõrval ajalehte toodetud! Kui palju seda hoolikalt loputatud!
Uurisin põgusalt ka teiste kirjanike tassilisust. Contra hindab esmalt umbkaudselt: „Neid peaks ikka rämedalt palju olema. Mul on üks eriti südamelähedane tass, firmalt Grader Service, läbipaistev, kus teisele poole on kirjutatud „Contra”. Särke on vähem ja pastakaid ka.”
Hiljem hoolikamat inventuuri tehes saab Contra kokku 29 ühikut, aga see arv sisaldab ka üht vaasi ja kaht klaasi, mistõttu tasside arvuks jääb 26. Detailse nimekirja kõigist kingituseks saadud anumatest leiab tema blogist: http://konnulacontra.blogspot.com/2008/04/minu-tassikogu.html.
Aapo Ilves: „Ma leidsin pealiskaudse tiiruga 5, aga nagunii on mõni veel või siis olnud vähemalt. Ja siis on veel Edelaraudtee kruus, mille mulle kinkis ükskord Jaani ema ja kus oli suhkur juba sees. Samas igastest tobedatest pastakatest oleks saanud vist aia ehitada, kui alles oleks hoidnud.”
Teise tiiruga leiab Aapo ühe veel: „Ma unustasin Eesti Energia kruusi ära, sest see on puust ja ripub seina peal!” Nii et kokku 6, sest isiklikud kingitused ei lähe arvesse.
Jaan Pehk: „Mul on umbes 5-6 luuletassi. Ei saa üle lugeda, need kahes kohas. Siimustis on tore keraamikatöökoda, muide.”
Eesti esimese blogiluulekogu ehk blogu autoril Priit Salumaal on ainult üks tass – blogivõistluselt, luulekategooria võidu eest.
Andra Teede: „Mul ei ole ühtegi tassi, aga on pastakakuhi ja mingisugused naljakad sadomaso vedrud. Küsige honorari, musid, mitte keraamikat.” Sadomaso vedrude all mõtleb Andra täpsemalt öeldes munahoidjaid. Mis muidugi teeb sama välja.
Andrus Kivirähk: „Mina pole neid kokku lugenud, aga üks köögikapi riiul on teisi tummiselt täis. Ja ma olen mõned ka ära andnud, Ilona viis teisi Tähekesse, et seal äkki läheb vaja. Tänapäeval on tassidega ju ka see jama, et nad ei lähe enam katki. Noh, kui just haamriga peksaks, küllap siis läheksid, aga peksma ma ei hakka. Igal juhul niimoodi kogemata nad puruks ei kuku. Nii et need tassid on igavesed. Minu juures võiks korraldada suurejoonelise kohvipeo.”
Siit võrsub mõte, et kui kingitakse nii palju tasse, siis miks ei võiks kinkida ka teisi sööginõusid ja köögitarbeid? Taldrikuid, nuge, kahvleid, lusikaid, potte? Ja teisigi majapidamistarbeid? Minu meelest kuluks see igati ära ja oleks väga vahva.
Kingitud hobuse suhu ei vaadata, selge see. Ja tänu tähena on kõik need esemed, peale pastakate, väga hinnatavad. Aga kõige tähtsam on, nagu Andra ütles, siiski honorar.