On väga suur rõõm tõdeda, et lõpuks on ilmunud ajalooline romaan keskaegsest Eestimaast, kindlasti suurendab see lugejate seas huvi oma kodumaa ajaloo vastu. Raamatus esinenud relvastusalane terminoloogia ja muu, mis on seotud sõjaajalooga, tundub olevat täpne, korrektne. Seda mitte ainult seetõttu, et autor ise on kaitseväelane ja orienteerub hästi relvastuses ning selle perioodi sõjaajaloos, vaid et ta on üpris mahuka ja keeruka romaani kirjutamisel ilmselt töötanud läbi üsna suure hulga ajalooallikaid ning põhjalikke ja adekvaatseid ajalookäsitlusi. Autor on ka pöördunud erialaspetsialistide poole ning palunud nende nõu. Ta kasutab õigesti keskaegseid mõisted saksa ja ladina keeles, nagu näiteks milites et armigeri, laboratores, universitas vasallorum, vicecapitaneus, capitaneus (lk 21, 25, 30, 31), mis näitab autori eruditsiooni ja pädevust valdkonnas. Neid ja ka paljusid teisi mõisteid seletatakse põhjalikult raamatu lõpus. Siiski on mõni kommentaar minu meelest liiga lühike ja võiks sisaldada pikemat seletust. Näiteks leheküljel 274 annab autor skismaatikule järgmise definitsiooni: „Skismaatik – 1154 leidis aset kirikulõhe ehk skisma, kus katoliku ja õigeusu kirik eraldusid. Lühidalt on skismaatik kristlane, kes ei tunnista paavsti kirikupeana”. Definitsioon on igati õige, kuid liiga lakooniline. Tamur Kusnets oleks võinud vähemalt paari lausega lisada, kus leidis aset skisma ehk kirikulõhe ja mis põhjusel. Lugejal oleks sellest kasu.

Autori stiil on ladus, ta kasutab huvitavaid metafoore ja võrdlusi, keelekasutus on rikas, mahlakas ja omapärane. Siinkohal toon mõne näite. Tamur Kusnets alustab oma romaani järgmiste sõnadega: „Seal, kus karmimatel talvedel hõõgusid taevalaotuses aeg-ajalt virmalised, kuid kus suved olid sellegipoolest kuumad, kus pooli vaevalt niisutas hapukapsamahla maitsega lahja meri, ent teist poolt ahistasid sünkjad laaned, oli üks maa. See oli maa, mille pind oli soine – võib-olla seetõttu, et seda oli tihedasti niisutatud pärisrahva verega, või siis sellepärast, et selle maa rahvas lõbus oli ihulikus läbikäimises – ja millest vaevu ulatusid kõrgemale künkaharjad” (lk 7). Ka võrdlused, mida kasutab Kusnets oma raamatus, on omapärased. Autor võrdleb XIV sajandi Eestimaa hertsogkonda pruudiga: „Sellisel moel oli hertsogkond justkui kasutütrest pruut, kes on küll inetu – mis teha, maavillane värk –, ent siiski varakas, samas mitte niipalju rikas, et kole näolapp meelest unuks, ja ka mitte nii kole, et rahaga üldse midagi peale hakata” (lk 9). Seega arvan, et autor on kindlasti suutnud välja töötada oma stiili, mis selgelt eristab teda teistest autoritest.

Süžee pole väga keeruline, kuid huvitav ning raamatu lugemine kulgeb põnevusega. Võrreldes esimeste Kusnetsi romaanidega on tunda, et „Püha Jüri kutsikate” autori puhul on tegemist juba vilunud kirjanikuga, kelle teos on tõsiseltvõetav ja annab väga hea ning realistliku pildi XIV sajandi Eestimaa ja Liivimaa ajaloost.

Peatun ka mõnedel kriitilistel momentidel. Raamatus võiks olla keskaegse Eestimaa kaart, ning mitte raamatu sisekaanel, nagu praegu on tehtud, vaid eraldi kaardina, mis võiks olla mõnevõrra detailsem. Lugemist aitaksid veelgi mugavamaks teha joonealused viited mõistete ning faktide seletustega. Lugejale on üpris ebamugav, kui ta peab iga mõiste ja viite puhul vaatama kommentaare raamatu lõpus. Romaani lõpus võiks lisana olla ka raamatus mainitud tähtsamate ajalooliste isikute register, see aitaks kindlasti kaasa epohhist paremale arusaamisele ning orienteerumisele ajaloosündmustes. Rohkem kriitilisi märkusi ei ole.

Loodan siiralt, et Tamur Kusnets kirjanikuna jätkab ning ajaloolise romaani traditsioon Eestis taas kosub.