Aastal 1912 tuli trükist meie madame’i esimene raamat „Algajad” ning sealtmaalt kõnetab lugejat juba Marta Sillaots, kirglik kirjanik ja kriitik, kaval esseist ning Naine. Kõigi nendega teeme lähemat tutvust juba selle kogumiku avakolmandikus. Sillaotsa kui kirjaniku stiilist annavad aimu neli aastal 1921 Tallinna Teatajas ilmunud keelerikast vestet, kus autor liigub elus kui unenäos, kodumaastikul kui teatris. Raamatu keskosast liitub sinna juurde samasuguses vestelises stiilis ja rikkas murdekeeles välja peetud Molli Polli avalik kiri Tiibuse Marile ehk Sillaotsa arvustus August Kitzbergi pilalaadis ajaluulele (lk 149–152). Esikolmandiku lõppu paigutatud pikemad ülevaatekirjutised pärinevad aastaist 1935–1938 ning esindavad kirjanduse võlumäel urgitsevat Naist kogu tema hiilguses. Kirjutades Eesti naise loovast tööst kirjanduse alal, ei unusta me madame ka iseennast esile tõstmast (lk 124), kuid ta ei tee seda pealetükkivalt. Jaan Lattiku noorsooraamatute stiili tunnustades nendib aga ülevaataja: „Lihtsus ning asjalikkus on nüüd seatud aukohale ja lihtsat asjalikkust taotlevad needki kirjanikud, kelle loomusele see hästi ei vasta” (lk 128). Kas ei tule tuttav ette, me tänased uuslihtsuse ja -aususe kuulutajad?! Ent kirja said need sõnad peaaegu kolmveerand aastasada tagasi! Niipalju siis eesliitest „uus”, aga loomulik lihtsus paelub alati ning Jaan Lattiku „Meie noortest” ilmus 2009. aastal juba teab kui mitmes taastrükk.

Ent sarnaselt Emma Bovaryga oli ka Marta Sillaots vaimne naine, kes teadis armastuse saladust. Raamatuaastal (1935) eesti uuemast proosast armastuse kui probleemi jälgi otsides leiab ta muidugi kiidusõnu Tammsaarele ja tõstab esile Johannes Semperi romaani „Armukadedus” (1933), kuid eksib muuhulgas kavalalt proosast draama maile ja rehabiliteerib „Siinai tähistel” (1928) naistegelastele Mirjamile ja Elvetile toetudes seni rohkem lõtvade kommete propageerijana tuntud Hugo Raudsepa armastusfilosoofia, mille eesmärk olevat „raskuse vaimu küljes kinni olijate tiibu kasvatada” (lk 118). Aasta hiljem oma arvamusi revideerides leiab ta siiski, et habras Elvet on küll ideaalne armastaja, ent ürgjõuline Mirjam taotleb ainult võimu (lk 431-432), mitte armastust.

Raamatu keskosast näeme, kuidas Sillaots kriitiku ja üksikteoste arvustajanagi peab silmas Maurice Maeterlincki (kelle „Termiitide elu” ta ise just oli eestindanud) „Tarkuses ja saatuses” (e k 1931) väljendatud arusaama, mille kohaselt „mitte mõistuses, vaid armastuses juurdub tõeline tarkus” (lk 166). Ning kus on armastus, on ka Naine. „Naisi kujutades ütleb Tammsaare sageli oma suurimad tõed,” nendib iginaiselikku alget otsiv kriitik ja leiab veel 1942. aastal, et Gailiti „Ekke Moor” jutustab „armastuse mitmepalgelisest imest, mille lätteks on naise süda” (lk 226). Ehk oleks nüüdis-Eesti feministlikel kirjandusuurijatelgi kasulikum kuulata oma südant kui imaginaarset naiskirjandust otsida? Asjade praegusseisus on staažika Tiina Kirsi või noorepoolse Johanna Rossi naisuurimusi vähemalt huvitav lugeda, teised manulised ei paku enamasti sedagi rõõmu …

Selle kogumiku lõpetavad Sillaotsa pikemad esseed August Kitzbergi (1925), A. H. Tammsaare (1927), Mait Metsanurga (1929) ja Hugo Raudsepa (1936) loomingust. Kaks esimest ilmusid kohe ka omaette raamatuina. Tõenäoliselt mahulistel kaalutlustel on sellest teosest kahjuks kõrvale jäänud Kitzbergi-esseega ühel aastal raamatuks saanud käsitlus „Eduard Vilde naistüübid”. Ei saa ju olla, et Eesti Kirjanduse Seltsi auhinnažürii täpselt sada aastat vana otsus, mis Kitzbergi „Libahunti” tunnustas, aga Vilde samaaegse „Tabamata ime” abirahale jättis, veel täna toimiks! Sillaots igatahes hindas kõrgelt mõlema draama naistegelasi, nende loojaist aga kuulutas, et Vildest sai kõige kiuste kutseline kirjanik, Kitzberg on aga eluaeg jäänud kirjanikuks-asjaarmastajaks (lk 242). Emma Bovary laadis kavalusega ent lisab ta Kitzbergi-essee lõpus, et too „näeb sügavale inimhinge ja südamesse; isegi seal, kus ta näib vihkavat, kõneleb temas armastus” (lk 292). Pealegi on „vana tuuletallaja” kõik tegelased täis elu, Vilde „päikesenaistele” (ja „Tabamata ime” Eeva Marlandile kõigepealt) aga heidab me madame oma naistüüpide raamatus ette elususe nappust.

Kriitikuna väärtustas Marta Sillaots kirjutajate mõttevabadust ja intellektuaalsust ning oli oma hinnanguis üldjuhul objektiivne. Reeglit kinnitava erandi rolli täitis tal Mait Metsanurk, kelle tööde kohta tunnustavat sõna ei leita. Ehk põhjustas seda reserveeritud hoiak kodanik Eduard Hubeli suhtes, kuid igatahes leidis Sillaots oma essees, et kõigis Metsanurga teostes „on vähe temperamenti, isegi tema viha on hoota ja kireta” (lk 407). Kuid eks sisalda needki sõnad omajagu kibedat tõtt nagu ka tõdemus, mille kohaselt Vargamäe Andres on „Tões ja õiguses” elanud kui asunik, kellel „pole mullaga heideldes olnud aega endale ega lastele kodu luua” (lk 348). Naljaga pooleks võib aga Hugo Raudsepa komöödias „Vedelvorst” (1932) näha Andrus Kiviräha tänaste menuromaanide eelkäijat, sest „Vedelvorst” olevat „suur stiliseeritud rahvaeepos” (lk 422). Kiviräha „Rehepapp” ja „Mees, kes teadis ussisõnu” annavad kahe peale eepose mõõdu välja küll!

Teatrissegi on mõlemad jõudnud.

1944. aasta märtsipommitamise ajal punalendurite „etenduse” eest Estonia teatri keldrisse varjununa uskus meie madame, et „tuleb aeg, kus Eesti taevas jälle särab puhas päike” (lk 230). Tema ise ei jõudnud seda aega ära oodata, aga ta teadis: igasugune „lahtimõtestamine” on lõplikult ikka ainult „edasimõtestamise” algus. Nii lõpeb see raamat, nii lõpeb ka siinne kirjatükk. Head edasimõtestamist!