Nii seisab ka Nobeli kirjandusauhinna žürii silmitsi ennekõike tõlgetega, lastes mõistagi silmad üle ka kandidaatide kultuuritaustast. „Arutelu žürii koosolekuil võitja väljaselgitamiseks,” märgib Tim Parks, „on tõenäoliselt lõpmatult lihtsam ja sugugi mitte nii huvitav kui see, mis toimub loova tõlkijaga, kes alustab tööd peenekoelise kirjaniku romaaniga, selle täielikult koost lahti võtab ja uuesti sõnastab omaenda keele ja kultuuri kontekstis. Kõneldakse aga üksnes auhindadest…”.

Tõepoolest, eelmisel aastal väärika kirjandusauhinna pälvinud Tomas Tranströmeri puhul ei tekkinud maailma avalikkuses mingit vaidlustamist. Sel aastal võis aga vaikimisi oodata, et Nobeli 109. kirjandusauhinna laureaadiks saab mõni Aasia päritolu kirjanik. Eestis kõlas oletuskahinais kõige sagedamini Haruki Murakami nimi, kelle romaanid „Kafka mererannas” ja „Norra mets” on Varraku romaanisarjas ilmunud Kati Lindströmi tõlkes, ja jutukogu „Elevant haihtub” Margis Talijärve tõlgituna. Tõenäoline laureaat oli ka üsna hästi tuntud iisraeli kirjanik Amos Oz, kelle kolm romaani „Kurja nõu mägi”, „Ära ütle, et öö” ja „Sumchi: lugu armastusest ja seiklustest” on eesti keelde vahendanud Kalle Kasemaa. TLÜ humanitaarinstituudi hiina kirjandusloo õppejõu Frank Raushaari arvates oli ootuspärane aga just Soomes ja Eestis peaaegu tundmatu, kuid inglise ja saksa keeleruumis kõrgelt hinnatud Mo Yani nobelistiks pärgamine.

Mo Yan, kodanikunimega Guo Moye, kirjapildina ka Guan Moye, oli võidu väljakuulutamise järel Hiina avalikkuse, nii laiade lugejahulkade kui kõrgemate võimukandjate meelest kahtlemata juubeldav aken, kui mitte uks Euroopasse. Õieti oli see Hiinale küll kolmas kord Nobeli-žürii tähelepanu äratada, kuna 1938. aastal hiina talupoegade elu värvika ja küllusliku kujutamise eest Nobeli pälvinud kirjanik Pearl Buck oli rahvuselt ameeriklane. 2000. aasta Nobeli kirjanduspreemia laureaat, esimene hiina keeles kirjutav, kuid kodumaal maha vaikitud kirjanik Gao Xingjan oli auhinna saamise ajaks elanud kolm aastat Prantsuse kodakondsusega Prantsusmaal ja tema teosed on Hiinas keelatud. Nobeli rahupreemia inimõiguslasele, kirjanikule ja kriitikule, Hiina PEN-klubi esimehele Liu Xiaobole, kes 2008. aastal vangistati demokraatiameelse manifesti („Charter 08”) kirjutamise eest üheteistkümneks aastaks, on Hiina valitsusele valmistanud pigem ebamugavust. Seda suurem on rõõm tänavu.

Mo Yan on sündinud 1955. aastal Hiina kirdeosas Shandongi provintsis Gaomis taluperes ja pidi kaheteistaastasena kooli pooleli jätma, et osaleda nn põllumajanduslikul kasvatustööl, hiljem läks tööle tehasesse. 1976. aastal astus noormees Hiina Rahvaarmeesse. „Neil aastatel, vaene maapoiss nagu ma olin, aina mures, kuidas kõht täis saada, tagas sõjavägi ellujäämise,” selgitab ta ise. Sõjaväes hakkas ta ka kirjutama, unistades ajast, mil võiks iga päev pelmeene süüa, aga ka „selleks, et ennast tõestada – ja et muuta oma saatust”.

Paradoksaalselt, pärast kirjanikuks saamist 1981. aastal, pakkus sõjavägi talle ka katet, nii et ta sai kirjutada vabamalt kui mõnedki teised. Sõjaväe kaitsva tiiva alt lahkus Mo Yan alles kümme aastat tagasi.

Varjunimeks valitud Mo Yan tähendab hiina keeles „ära räägi”, mis oli 80ndate algul kultuurirevolutsiooni tingimustes kahtlemata vajalik meeldetuletus. Vaatamata mõningatele kokkupuudetele tsensuuriga, pole Mo Yan kunagi avalikult astunud totalitarismi vastu; ta kuulub Hiina kommunistlikku parteisse ja on riigi rahastatud Hiina kirjanike liidu aseesimees. Kaks aastat tagasi Nobeli rahuauhinna pälvinud, endiselt vangis viibivast dissidendist Liu Xiaobost on Mo Yan siiani meelsamini keeldunud rääkimast ja 2009. aastal loobus ta esinemast Frankfurdi messil, et vältida kokkupuudet Hiina teisitimõtlejatega. Küll aga tunnustas Mo Yan siiralt Gao Xingjani loomingut, vaatamata Hiina välisministeeriumi veendumusele, et seekordne Nobeli auhind anti Gaole poliitilistel, mitte kirjanduslikel põhjustel.

Mo Yani vastased meenutavad, kuidas ühena sajast hiina kirjanikust kirjutas ka tema Hiina kirjanike liidu asepresidendina käsitsi umber Mao Zedongi kuulsat kõnet sellest, kuidas kunst peab teenima kommunismi ja kuidas kirjanikud, kes seda printsiipi ei järgi, väärivad karistust. Hiina moodsa demokraatialiikumise isaks peetav Wei Jingsheng, kes pärast Mao surma 1976. aastal pani üles oma signeeritud plakati demokraatianõudega, veetis surmaotsuse ähvardusega 18 aastat vangis ja pääses eksiili alles 1997. aastal tänu tolleaegse USA presidendi Bill Clintoni sekkumisele, peab Mo Yani küll heaks kirjanikuks, kuid leiab, et auhinna puhul on tegemist ennekõike vastutulekuga suuräri soovidele. „Hiina valitsuse katsete järgi Mo Yani kandidatuuri nii enne kui pärast võitja väljakuulutamist üles puhuda on selge, et otsus langetati Pekingile heameele valmistamise eesmärgil,” nendib Wei. Ka dissidendist kunstnik Ai Weiwei tunnustab Mo Yani kirjanduslikku andekust, kuid märgib kibedalt, et intellektuaali ja isiksuse vaimuvabadusest pole kirjanik kunagi palju pidanud ega kriitilises olukorras kolleege toetanud. Seevastu Eric Abrahamsen, tuntud tõlkija, kes Mo Yani mitmeid väliskohtumisi on vahendanud, väidab, et kuigi too on vältinud küll poliitilist riski, pole kirjanik kahtlemata kellegi lakei ega suuvooder – ja tema panust hiina kirjanduskeele arendamisse pärast kultuurirevolutsiooni ei tohi kindlasti alahinnata. Kirjanik Yan Lianke rõhutab, et Mo Yan on püsinud kolmkümmend aastat lakkamatult tippvormis; temale osaks saanud auhind on tunnustus kogu hiina kirjandusele. Ka tõlkija Brendan O’Kane on veendunud, et hiina kirjanikele, kel ikka oli tunne, et neid Euroopas ei mõisteta, andis selleaastane Nobeli auhind mõõtmatult eneseusaldust juurde. Ja hiina keele professor Michel Hockx, kes tunneb Mo Yani isiklikult, leiab, et tegu on kahtlemata kõige tõlgituma ja üldtunnustatuma, kui ka mitte poliitiliselt tundlikema hiina kirjanikuga. „Ma ei nõustu mõttega, et hiina kirjanikud on midagi väärt üksnes siis, kui nad ründavad valitsust – hea kirjanik on hea kirjanik. See mõõdupuu ei kõlba üldse kuhugi – kas ainult need on head inglise kirjanikud, kes võtavad sõna sõja vastu? Nobeli žürii jaoks on valiku langetamine dissidendi kasuks kahtlemata kindla peale minek, muretu valik; valida aga kirjanik, kelle tugev kirjanduslik reputatsioon põhineb üksnes tema loomingu jõulisusel, on julge samm.”

Mo Yani loomingut iseloomustades tõstis Rootsi akadeemia alaline sekretär Peter Englund esile tema stiili, viirastusliku realismi, milles segunevad ajaloolised ja ühiskondlikud vaatepunktid, fantaasia ja tegelikkus, lähiajalooga sulanevad rahvamuistendid. Mo Yani on kuuldavasti kõrvutatud Charles Dickensi, Gabriel García Marqueze, William Faulkneri, Franz Kafka, Joseph Helleri ja Jaan Krossiga; kindlasti võib iga lugeja leida või leiutada veel mitmeid paralleele.

Eestis tuntakse Mo Yani tõenäoliselt ennekõike tänu 1988. aastal Berliini filmifestivalil Kuldkaru võitnud Zhang Yimou filmile „Punane sorgopõld”, mis põhineb Mo Yani aasta varem ilmunud ajaloolisel romaanil „Punane sorgo” („Honggaoliang jiazu”), mis kujunes tema loomingus läbimurdeliseks. Selles põlvkondlikus saagas saavad sõna need, kellest ajalugu enamasti vaikides mööda läheb: talunikud, bandiidid, kerjused, palgasõdurid, odavsöögikohtade pidajad … Kõik need tegelased on enamasti iga päev sunnitud meeleheitlikeks kangelastegudeks, et üldse ellu jääda.

Oma teostega tutvumist soovitab Mo Yan ise alustada oma äsja ka Rootsis ilmunud tõsieluromaanist „Elu ja surm kurnavad mind” („Shengsi pilao”), mille ta kirjutas 43 päevaga kümneid aastaid laagerdunud lapsepõlvekogemuste põhjal. „Selles raamatus avaldub mu kirjutamisstiil kõige kokkuvõtlikumalt, nagu ka mu otsingud romaanikunsti vallas. Kui olin kuue-seitsmeaastane, elas meie kooli lähedal üks talumees, kes töötas üksipäini kogu ühiskonnale vastu, viimseni, nii rahvakommuunidele kui kollektiviseerimisele. Tol ajal peeti temasugust äärmuslikku inimest koletiseks, teda peksti ja piinati. Oma veendumustele truuksjäämine nõudis temalt suuri ohvreid. Tema perekond, kaasa arvatud poeg ja tütar, kas lahkusid või lahutati temast, ometi ei andnud ta alla. Alles hiljem tõestas ajalugu, et tal oli olnud õigus.”

Mo Yani teiste tuntumate teostena tuleks nimetada kindlasti ka 1996. aastal kirjutatud romaani „Fengru feitun”, mis on 2004. aastal inglise keelde jõudnud pealkirja all „Suured rinnad, laiad puusad”. See algab kuuekuuse lapse jahutünni jätmisest 1900. aastal, seejärel jälgitakse tema perekonna elu läbi järgnenud kataklüsmide: Jaapani sõja veresaunade, rüüstamiste, kommunistide ja parempoolsete natsionalistide vahelise kodusõja, kultuurirevolutsiooni ja Mao-aegsete tagakiusamiste. Julia Lovell on Times Literary Supplementis ilmunud arvustuses „Globaalsed ambitsioonid” raamatu küll karmilt hukka mõistnud ülesehitusliku ja psühholoogilise jämedakoelisuse ning stilistiliste vajakajäämiste pärast, Michel Hockx aga märgib, et Mo Yan valdab täiuslikult jutustamise kunsti, luues maagilise atmosfääri, kust ei puudu ka karm ja mõnigi kord vägivaldne reaalsus, mille tunnistajaks ta ise on olnud. „Ta kasutab oskuslikult kohalikku keelt ja dialekti ning on hakanud järk-järgult üha enam eksperimenteerima, kuni selleni välja, et ühes oma romaanis on ta iseendast tegelase teinud,” kirjutab Hockx. „Kõigis tema romaanides valitseb ainulaadne isiklik reaalsus, mis täiesti erineb poliitilistest lugudest maaelu kohta, mida jutustati maoistlikel aastatel, mil Mo Yan üles kasvas.” Ilaria Maria Sala, Hongkongis elav kirjanik, imetleb Mo Yani eepilist haaret ja otse palavikulist pulbitsevat viljakust, viisi, kuidas ta kirjeldab ajaloo vägivaldsust, aga ka väiksemat, kuid mitte vähem julma inimese vägivalda inimese vastu. Sõjad, vanglad, nälg ja perekonnatülid teevad Mo Yani tegelaste elust ühtaegu piinarikka ja üleva triumfi. „Võimulolijad on sageli korrumpeerunud ja tundetud, vaesed kurnatud oma pidevast võitlusest enda ja oma perekonna toitmiseks – seejuures ka ülimalt leidlikud … Armastus on inimlik nälg. Aega mõõdetakse sageli rahvalike laulude ja ballaadidega. Ja harimatu talupoeg või tööline on selle kirjandusliku universumi kese.”

Karm raamat on ka kirjaniku viimane romaan „Konn” („Wa”), kus Mo Yan lahkab – ja siia sobib see sõna suurepäraselt! – Hiinas juurutatud ühelapsepoliitikat maagünekoloogi kogemuste põhjal, kirjeldades pealesunnitud aborte ja steriliseerimist. USA s elav hiina dissident Chai Ling tervitas rõõmuga romaani ilmumist ning Nobeli auhinnast mõjutatud meedia tunnustust sellele – kuna mõnigi varasem Mo Yani teos oli kalevi alla pandud. „Loodan, et Mo Yani osavõtlik kriitika aitab teistelgi näha ühelapsepoliitika inimtapjalikkust,” lausus ta. Tunnustatud kirjandusprofessor Howard Goldblatt, kes on mitmeid Mo Yani teoseid inglise keelde tõlkinud, tõstab esile ka autori satiirilist romaani „Veinivabariik” („Jiuguo”) kui üht tehniliselt uuenduslikumat ja sügavamõttelisemat teost hiina kirjanduses üldse. Oma hiljutises Dickensi juubelikõnes leidis Howard Goldblatt, et nagu Dickens, kirjutab Mo Yangki suurelt ja julgelt: tema teostes on lopsakat kujundlikkust, neid iseloomustab võimas haaravus ja tugev moraalne tuum.

Kõigi tuliste ja peamiselt poliitikamaiguliste poolt- ja vastuargumentide juures on kirjanik ise oma intervjuudes olnud Nobeli pälvimiseni üsna napisõnaline. Sel aastal kõneles Mo Yan Londoni raamatumessil aga sellest, et tsensuuri vältimine võib olla peenuse küsimus. Kirjandusele lähenetakse sageli poliitilise hoiakuga; näiteks võib reaalses elus olla mitmeid teravaid või õrnu teemasid, mida eelistatakse mitte puudutada. Niisugusel juhul tuleb kirjanikul toetuda ennekõike oma kujutlusvõimele, kas isoleerida need reaalsest elust sootuks või vastupidi, võimendada muinasjutulisuseni – kindlasti aga peab looming olema ere ja elav, tõeluse poolt alla kirjutatud. Enamasti mõjuvad piirangud ja tsensuur loomingule pigem hästi ja inspireerivalt.

Kahtlemata mõjub vabastavalt ka rahvusvaheline tunnustus. Kõigest 24 tundi pärast telefonikõnet, mis teatas Nobeli auhinna saamisest, astus Mo Yan sammu, mida keegi poleks temast oodanud: võttis avalikult sõna meelsusvangi Liu Xiaobo vabastamiseks. Nii ei pruugi maailma ootused Nobeli kirjandusauhinna laureaatidele – et neil jätkub õiglust ja vaprust vajaduse korral välja astuda vägivallarežiimide vastu – olla sugugi alusetud.