„Räpase ameti” keskmeks on karm ja karastunud palgamõrvar Jackie Cogan (Pitt), kes kõrvaldab õhtust õhtusse pätte ja allilmategelasi New Orleansi pimedatel tänavatel. Tema juhtlauseks on, et tappa tuleb distantsilt, nii et ei pea kokku puutuma surija emotsioonidega. Film ei selgita tema tegevuse motiive ega tausta, isegi tema aktsent ei reeda selgelt tema päritolu. Ainus, mis on ilmne, on see, et ta end kurikaelte keskel koduselt tunneb: keelepruugi sees, kus enamasti iga teine sõna on fuck või fucking, kõlab hulgaliselt allilma slängi. Huvitav seik on seegi, et see New Orleansi lugu olevat üles üles võetud hoopiski Bostonis. Toimumispaiga seesugune kahestumine on loole küllalt iseloomulik, sest kõik, mida näeme, on kõikvõimalikud kahtlased urkad ja nurgatagused, mis võiksidki asuda enam-vähem kus tahes.
Filmi kiituseks võib kindlasti öelda, et Dominik on loonud mitmeid huvitavaid karaktereid. Kõige markantsem nende hulgas on „Sopranode” staari James Gandolfini kehastatud kõrilõikaja Mickey. Kõigist tegelaskujudest on ta kõige kalestunum ja võõrandunum, mõrtsukas ja joodik, inimene, kellele suurimaks rõõmuks elus on ta enda sõnade järgi „juudist litsile perse panna”. Ühtaegu võigas ja haletsusväärne Mickey on Gandolfini hillitsetud teostuses märkimisväärne saavutus just tegelaselt igasuguse erilisuse oreooli elimineerimise poolest. Ta on see, mis ta on – elav tunnistus inimese armetusest. Tähelepanuväärne on ka Ray Liotta võime end peaaegu et episoodilise rolliga mõjusalt kehtestada, olla karm ja tekitada samas vaatajas kaastunnet.
Erilist märkimist väärib näitlejasooritustest aga muidugi Pitt. Näilise kergusega muudab ta elavaks ja hingavaks rolli, mis võiks sama hästi olla klišee. Omajagu paradoksaalne, ent küllap taotluslik on see, et ainus otsene tapja ses filmis on lõppkokkuvõttes filmi kõige inimlikum tegelaskuju. Ta on ainus, kelle silmis aeg-ajalt välgatab mingisugunegi empaatia.
Majanduslangus kui mõrvar
Ei pea olema teab mis suur filmiekspert väitmaks, et „Räpane amet” on väga ameerikalik (Ameerika-keskne) film, austraallasest lavastaja kohta seda enam. Teisisõnu pole see kaugeltki mitte film palgamõrvaritest. Ameerika viimaste valimiste ajale sätitud lugu on Barack Obama ja George W. Bushi repliike niivõrd tihedalt täis põimitud, et filmi lõppedes võib üsna kindel olla, et kõik need poliitilised taustakuvandid ongi selle tegelik sisu. Palgamõrtsukate „kerge töö” on siin vaid metafoor rahaahne majanduspoliitika (või peaks ütlema majanduskeskse poliitfilosoofia?) tööle oma rahva kallal. Ka võim (võetagu siis sellena poliitikuid või suuri ärikorporatsioone) hoiab lihtrahvaga distantsi, et ei peaks kokku puutuma viimase emotsioonidega ega vaatama silma inimeste hävingule.
Film lõpeb väga mõjusate repliikidega Ameerika unelma illusoorsusest, Ameerika rahva ühtsuse ja ühiskonna vabaduse idee naiivsusest ja absurdsusest. Kriitikatule alla seatakse kogu „vabaduse maa” ajalugu, osutades, et iseseisvusdeklaratsiooni autori Thomas Jeffersoni ebaseaduslikud lapsed elasid ja surid vaesuses. (Kakssada aastat hiljem tehtud DNA -analüüs on väidetavalt kinnitanud vähemalt kaheksa Jeffersoni sohilapse olemasolu.) „Ameerika pole maa, see on äri,” ütleb Pitti tegelaskuju peaaegu et filmi lõpufraasina. See on võimas. Pealegi võib kaudselt sedasama öelda kogu ameerikalikust majandusmudelist lähtuva maailma kohta. Kas pole näiteks Euroopa Liitki mõneski mõttes lihtsalt üks väga suur ettevõtte ja tugevnev föderaalstruktuur kinnistaks tema seesugust olemust veelgi?
Ometigi pole see pelgalt üks poliitiline mõtteviis, mille vastu Dominik mässab. „Räpase ameti” järgi ongi maailm kalk ja trööstitu ning inimesed eristuvadki peamiselt selle poolest, kui suur inimkõnts keegi on. Dominiki totaalsel antipoeetikal on seejuures oma paradoksaalne võlu. Ehkki tema stiiliks, nagu öeldud, on seekord taandada kõigest igasugune emotsionaalne väärtus, võib tema käekirjas ometigi tajuda poeetikat. Jääb mulje, et ta on otsustanud teadlikult seda antud juhul mitte rakendada. Või mine sa tea – ehk on sellistel lahendustel ka hoopis praktilisem põhjus. Mõjus ju „Jesse Jamesi mõrvamine” poeetilisena ennekõike oma aegluse pärast (kahetunnise filmi algversioon olevat olnud koguni üle nelja tunni pikk), „Räpane amet” näib aga kannatavat ennekõike liigse montaaži all. Ka selle filmi algversioon olevat saanud pikkuseks kaks ja pool tundi, mis tähendab, et praegu kinodes linastuv variant on montaažilaual tervelt tunni võrra lühemaks lõigatud. Väga kahtlustan ma selles tootjate kätt, kes ei tahtnud korrata „Jesse Jamesi” kommertsiaalset läbikukkumist. Ja ometigi annaks aeglus ka „Räpasele ametile” võimaluse tõusta loost olekuks ning säilitada tundlikkus ja poeetilisus isegi „palja” ja emotsioonitu filmikeele puhul.
Ka filmi poliitiline sõnum võiks sedasi mõjuda vähem forsseerituna ning olla põhjendatum. Antud juhul jääb veidi väheusutavaks, et ühel New Orleansi urkaõllekas istuval tapjal võiks üldse olla sügavalt läbi mõeldud vaated Jeffersoni jms kohta. Üldse jääb arusaamatuks, miks peaks just seesugune lugu autori poliitilist sõnumit kõige paremini toetama. Ehk on „Räpasel ametil” sedavõrd tugev sõnum, et olemasolev linalugu sellisel kujul seda välja ei kanna. Tekib justkui kaks paralleelset filmi ühe filmi sees. Ühelt poolt thriller, kus jälgitakse, kas filmi alguses aset leidva röövi toimepanijatele ikka jõutakse jälile (mitte et Dominik teeks nägugi, nagu peaks see kõik vaatajat väga huvitama), ja teiselt poolt Ameerika poliitpropaganda naeruvääristamise mõistulugu. Lõpuni veenev ei ole autor antud teostuses kummalgil suunal, ehkki ei saa eirata tema annet filmilavastajana.