Esimesed ekraniseeringud said valmis aastal 1929, kui kinolinale jõudsid legendaarse hobusevarga lugu „Jüri Rumm” ja rahvuslik jant „Vigased pruudid”. Mõlemad, tõsi küll tummfilmina, operaatoriks Konstantin Märska. Just tänu Märskale ekraniseeriti Eduard Vilde jutustus „Vigased pruudid”, mis pälvis vaatajate suure poolehoiu. Jüri Rummust plaanis filmi vändata juba Johannes Pääsuke, kuid mõte teostus tänu Märskale. Käsikirja aluseks oli Hans Varesoo rahvaraamat „Jüri Rumm. Algupärane romaan Eestimaalt” (Tallinn 1908), kuid paljud stseenid olid ainese saanud rahvapärimusest. Kriitikud (Rasmus Kangro-Pool, Juhan Jaik) kurtsid ülemängituse ja ebausutavate dekoratsioonide üle, kuid kiitsid Märska operaatoritööd.
Sellest, milliste kaameratega omal ajal töötati, annab aimu filmiarhiivi varakambritest näitusele toodud puitkorpusega tummfilmikaamera, mis valmistatud 1910. aastate lõpus.
Nõukogude perioodil valmisid filmid, mis õigustasid okupatsiooni („Elu tsitadellis”, 1947) ning üritasid tõestada kolhoosikorra eeliseid („Valgus Koordis”, 1951). Mõlemad režissöör Herbert Rappaporti käe all valminud filmid said riikliku Stalini preemia. „Valgus Koordis” oli Eesti esimene värvifilm, kus Georg Ots tegi esimese suure filmirolli. Esimeseks eesti telefilmiks võib lugeda „Näitleja Jollerit”, mille Voldemar Panso novelli põhjal instseneeris Jüri Järvet. Virve Aruoja režissööritöö paistis silma ja tõi üleliiduliselt telefilmide festivalilt 1960. aastal esimese järgu diplomi.
1960. aastatel kujunesid eesti kirjanduse ekraniseeringud filmitegijatele üheks võimaluseks sõltuda mõnevõrra vähem valitseva korra ettekirjutustest. Eduard Vilde 100. sünniaastat tähistati „Külmale maale” ja „Mäeküla piimamehe” ekraniseeringuga (mõlemad 1965). Näitusel saab tutvuda Michael Lepperi joonistustega viimati mainitud filmile. Ekraanile jõudsid „Mis juhtus Andres Lapeteusega?” (1966, režissöör Grigori Kromanov, stsenarist Paul Kuusberg oma romaani „Andres Lapeteuse juhtum” baasil), „Viimne reliikvia” (1969, režissöör Grigori Kromanov, stsenarist Arvo Valton, Eduard Bornhöhe jutustuse „Vürst Gabriel ehk Pirita kloostri viimased päevad” ainetel), „Kevade” (1969, režissöör Arvo Kruusement, stsenaristid Kaljo Kiisk ja Voldemar Panso, Oskar Lutsu „Kevade” järgi), „Ukuaru” (1973, režissöör Leida Laius, stsenarist Mats Traat, Veera Saare romaani „Ukuaru” ainetel), „Kõrboja peremees” (1979, režissöör ja stsenarist Leida Laius, kaasstsenarist Paul-Eerik Rummo, Tammsaare „Kõrboja peremehe“ järgi).
1980. aastatel pöörati rohkem tähelepanu üksikisikule, tema soovidele ja püüdlustele. Pikaaegse Noorte Hääle (pea)toimetaja Karl Helemäe sulest 1977. aastal ilmunud jutustuse „Kevadkülvi volinik” motiividel tegi režissöör Peeter Simm oma esimese täispika mängufilmi „Ideaalmaastik” (1980). Filmi hinnati kõrgelt, üleliidulisel filmifestivalil sai Arvo Kukumägi parima meesnäitleja ja Peeter Simm parima režissööridebüüdi auhinna.
Näitusel on filmide juures ära toodud informatsioon preemiate, auhindade ja diplomite kohta. Nii pälvis näiteks Silvia Rannamaa romaani „Kasuema” (Tallinn 1963) motiividel Leida Laiuse käe all valminud valus ja teravalt sotsiaalkriitiline film „Naerata ometi” (1985) väga laia tähelepanu ja leidis tunnustust mitmel rahvusvahelisel festivalil. Näitusel on väljas 1987. aastal Berliini filmifestivalil saadud diplom ja 1986. aastal Alma-Atas peetud üleliidulise filmifestivali peapreemiana saadud karikas. Eesti filmikunst polnud varem nii kõrgele jõudnud.
Ka viimase kahekümne aasta jooksul on režissöörid ikka ja jälle pöördunud eesti kirjanduse poole. Uue aastatuhande algul tehti ajalooline sõjadraama „Nimed marmortahvlil” (2002, režissöör ja stsenarist Elmo Nüganen, Albert Kivikase romaani „Nimed marmortahvlil” ainetel), noortele suunatud „Mina olin siin” (2008, režissöör René Vilbre, stsenaristid Sass Henno ja Ilmar Raag, Sass Henno romaani „Mina olin siin” ainetel) ja mitmeid rahvusvahelisi auhindu pälvinud „Sügisball” (2007, režissöör ja stsenarist Veiko Õunpuu, Mati Undi romaani „Sügisball” ainetel), mis ühtlasi nimetati möödunud aastal kriitikute poolt läbi aegade parimaks eesti filmiks.
Eesti kirjandusteoste põhjal on valminud ligi 90 filmi rohkem kui viiekümnelt autorilt, näitusel on neist eksponeeritud pool. Saja aasta jooksul on enim ekraanile tee leidnud Oskar Lutsu teoseid. Kuid neli-viis romaani või jutustust on ekraniseeritud ka Juhan Smuulilt, Eduard Vildelt, Aadu Hindilt, Lilli Prometilt ja Anton Hansen Tammsaarelt. Ekspositsiooni ülesehitusel on lähtutud nii kirjandusteosest kui filmist ning püütud välja tuua olulised autorid, režissöörid, näitlejad. Kinolinale jõudnud kirjandusteoste esmatrükkide kõrval eksponeeritakse näitlejate ja režissööride mälestus- ja elulooraamatuid, filmidest tuttavaks saanud laulude noote ning CDsid filmimuusikaga.
Põnevust pakuvad näitlejate proovialbumid rollidesse kandideerimisel. Infokioskit sirvides saab ülevaate nõukogude perioodi filmiplakatitest. Meeleolukad on filmi „Suvi” kostüümikavandid, mille on teinud teatri- ja filmikunstnik Imbi Lind. Filmilikku hingust toovad näitusesaali mängufilmide „Sügis”, „Nimed marmortahvlil”, „Sügisball” ja „Taarka” kostüümid Mare Raidma kogust.
Suurelt ekraanilt saab vaadata läinud aegadel filmidele turunduse eesmärgil valminud treilereid („Inimesed sõdurisinelis”,1968); „Viimne reliikvia”, 1969); „Ukuaru”, 1973) jpt), aga samuti näitlejaproove, näiteks filmile „Viimne reliikvia”, kus Gabrieli rolli kandideerisid Sergei Baikov, Leonhard Merzin ja Bruno Oja, või Urmas Kibuspuu proovivõtteid Kiire rolli filmi „Suvi”.
Jaan Ruusi näitusele kirjutatud saatesõnast loeme: „Arvatakse, et kirjandus suudab tundeid kujutada viimsete finessideni. Kuid miks ei võiks filmi suhtuda kui sammu kirjandusest edasi? Raamatus pole muusikat, helitaustu, elus inimest ega elavat häält. Pika raamatumonoloogi asemel näeme kaadris suurt plaani, näoilmete kirjelduse asemel kõneleb filmogeenselt lummav nägu ise, näitleja teeb sõnade abil kirjutatud rolli elusaks lihaks ja luuks.”