Milles seisneb siis Korea filmikunsti erilisus? Esmapilgul on Korea filmid ehk võõrad vaadata ja nõuavad harjumist. Vaikust, mida ei lämmatata muusika või tühja dialoogiga, rõhutab meditatiivne pikk kaader, filmidele on iseloomulik vaikne voolav rütm, ebamaised teemad. Seejuures on see muljetavaldavalt suure toodanguga filmikultuur nii rikkalik, et igale väitele leidub paarkümmend vastunäidet: on ka ohtralt kiire kaadriga action’eid ja thriller’eid, kus domineerib dialoog, ning palju vahepealset.
Korea filmide puhul torkab silma, et filmitegijad enamasti ei karda riski. Hollywoodile vastu näppe andmist, paremini tegemist, näeb vist kõigi elujõuliste filmikultuuride puhul väljaspool Hollywoodi, tehakse seda siis kas nutikalt žanreid parodeerides või action-filme tehniliselt üle trumbates. Heal juhul leiavad need filmid tee meieni Hollywoodi re-make’idena: lahtised tõlgendusvõimalused on filmitoote masinavärgi poolt ära silutud ning „võõrad” väärtused meie läänemaailma väärtustega välja vahetatud. Mängleva kergusega saab korea maffiabossist itaalia maffiaboss, filmi sündmustik leiab aset Chicago allmaailmas. Need filmid mingil põhjusel siiski laia kõlapinda ei leia. „Maja järve ääres” („Il mare”, 2000) või „Juno” („Jenny, Juno”, 2005) on ehk üksikud näited, et selline adaptatsioon võib toimida.
Viimase sajakonna aastaga on Korea ühiskond läbi teinud suured muudatused: pool tuhat aastat kestnud monarhia lagunemine, Jaapani julm ülemvõim, sõda omaenda rahva, nüüdse Põhja-Korea vastu ja peaaegu 40 aastat kestnud võitlus demokraatia nimel ning selle raske saavutamine on ainult märksõnad, mis annavad aimu maa keerulisest ajaloost. Sealt on välja kasvanud omapärane kultuur, mille kandjad ei karda oma ajaloole silma vaadata ega oma kultuuritraditsiooni lugusid rääkida. Kas või nüüd juba peaaegu 60 aastat tagasi Korea sõjas oma rahvuskaaslaste vastu võitlemine on teema, mis kerkib filmides üha uuesti esile, kord absurdi „Tere tulemast Dongmakgoli” („Welcome to Dongmakgol”, 2005), kord draama „Piparmündi Candy” („Peppermint Candy”, 1999) vaatepunktist.
Lõuna-Korea filmikunstile on veel iseloomulik žanrite segamine: thriller’id on samaaegselt ka gangsteridraamad, action-filmid ja melodraamad (näiteks „Swiri”, 1999), armastusfilmidesse imbuvad sci-fi-teemad on nii levinud, et seda võib lausa pidada omaette žanriks („Ditto”, 2000). Riigi pooleksjagamine ning aastakümneid režiimis peaaegu ainsa „turvalise” žanrina võimutsenud melodraama on siiamaani väga populaarne nii filmitegijate kui vaatajate seas.
Enamasti näeme maailma siin Eesti kinolinal läbi lääne prisma. Juba mainitud Hollywoodi adaptatsioonides eemaldatakse kultuurikontekst, nagu juhtus filmiga „Rentslimiljonär”: kõik lõigatakse välja oma kultuurikontekstist, võõras maailm maalitakse meie ette süngetes toonides, sest vaesed rahvad ja eksootika „müüb” hästi. Nii on kassa ja filmiauhinnad garanteeritud, ent koloniseerimine ja koloniseeritava maailma taastootmine jätkub. Hollywood teeb meie eest töö ära ning meie jääme edasi oma mugavustsooni.
Muidugi elab finantsmaailm oma elu ja ka Korea filmimaailmas seab raha oma reeglid. Nii on ka Koreas tehtud „raha pärast” filme, mille suure kasumi sisse toonud lääne käsikiri kirjutatakse ümber, arvestamata süžeeloogikat või tegelaste psühholoogiat. Kõik, mis tehtud Lõuna-Koreas, pole veel puhas kuld, ent igal juhul on seal filmitraditsioon, millega maksab kursis olla.
Korea päevad kohta vt: www.ut.ee/et/ulikoolist/korea-paevad.