Eelnevale sekundeerib filmis veel ühe noore jahimehe jutt sellest, et kui üks noor mees ostab endale kuskile maatüki, läheb maale elama, hakkab seal lambaid, sigu ja lapsi kasvatama, ja vilja ja metsa, siis omal maal ta jahti pidada ei saa, sest „mingi küünikute seltskond on saanud enda kätte jahipiirkonna, seadused tagasid seda, ja teevad seal turismijahti, aga kohalik kogukond on asjast väljas”. Praegune seadus ei kohustavat muuseas ühtegi püssimeest maaomanikuga kokku leppima, et ta teise mehe maal ja maja ümber küttimas käib. Need on ka kaks ainsamat märkimisväärset sotsiaalkriitilist kohta ligi pooletunnises filmis, mis muidu lõbusa olemisega linateosesse pikitud. Ülejäänus on film väga peene huumoritajuga vändatud ja kokku pandud.

Peenkoomiline käsitlusviis

Noodivõti, mis helistikus mäng käib, antakse kätte kohe filmi algul: Eesti Rahvusringhäälingu uudistes teatatakse, et „hundid murdsid Saaremaal Sauvere külas viimase kahe ööga üle kahekümne viie lamba ning seetõttu väljastas keskkonnaamet üle aastakümnete jahimeestele täna taas eriloa ühe hundi laskmiseks. Kokku on hundid Saaremaal tänavu maha murdnud üle 40 lamba. Hoiatame, et järgnevas loos võib olla loomasõpru häirivaid kaadreid.”

Filmi pealiskaudsemal vaatamisel ei tarvitse tähelegi panna kogu selle uudise jaburust: 40 mahamurtud lammast ja luba ühe hundi mahalaskmiseks! – ja samas voos on üsna loomulikuna kõlavale uudisele lisatud kommentaar jooksva filmi kohta, mis on juba üsna absurdne … Aga siis käibki üks kõva püssilaks, mis lööb meele selgeks ning ekraanile kuvatakse filmi pealkiri „Jahis ainult naised”. Ja egas naised nalja tee, nad võtavad hundi ja lammaste probleemi kohe käsile, kutsuvad mehed appi ja minnaksegi jahile – aga lastakse hundi pähe maha hoopis põder koos vasikaga!

Nii näidataksegi filmis üsna lõbusaid asju: jahiraadiod ragisevad ning nende asemel tuleb kasutada mobiiltelefone; kui noore küti ette kerkib suursugune põder, siis jääb ta teda püssihaaramise asemel lihtsalt suu ammuli vahtima; suure kivi otsas oranži majakana kõrguv hirmkaugel ja hirmsuurt põtra näinud tanksaabastega jahitüdruk seletab teistele, et ta oli minust väiksem; noortele jahiõppuritele näidatakse ära-arvamiseks isakaru peeniseluud; laskmisõpetaja seletab, et relva käsitsedes ära aseta sõrme päästikule; teatritükis jahimeeste päevadel murrab „meie oma Ilves” maha paha Varblase (Hannese muidugi); kutse peale „Minge kõik jahile, minge laande!” minnakse hoopis tantsuõhtule naisi jahtima. Jne.

Selle filmi puhul ei olegi niivõrd oluline teema ega probleemistik, kuivõrd teema peenkoomiline käsitlemise laad ehk siis režissööri käekiri. Kullar Viimne on oma meetodit oskuslikult ja lustlikult arendanud vähemalt kolme selgelt eristatavasse ja erinevasse suunda: ühiskonnakriitilisse, musthuumorlikku (mahalastud ja jahiveoki tagaraamile visatud põdra pea jääb raamilt alla tolknema ja veoki sõites vastu maad kolksuma) ja paatoslikku. Tulemusteta jahilt naasvaid kütte jahiveokites on filmitud täpselt sellise nurga alt ja ülevas stiilis nagu Hollywoodi filmides USA kangelaslikke eriüksuslasi, kes saabuvad võidukalt missioonilt. Lõpuks veel teemas üleüldise lõbusa kahemõttelisuse esiletoomine. Jahiüritustel ei peeta jahti mitte ainult ulukitele vaid ka vastassugupoole esindajatele: tantsupõrandal ajab traksides meesterahvas taga mustas kleidis ja saledapihalist rebasekraega „lambukest” jms kaadrid.

Kokkuvõttes on see üks soe ja andekalt tehtud ja teemale sekundeerivalt hea meelelahutuslik humoorikas film paari probleemi tõstatamisega, mõne nöökega kindlatele adressaatidele ja pooltosina peenkoomilise pöördega stiilis.

Kui see film on vändatud peamiselt Muhus ja Muhu ning Laimjala jahiseltsi tegemistest (lisaks natuke ka Taagepera ja Karjatnurme jahimeeste asjast) ning sealmail paistavad lood inimeste ja nende lugudega üsna korras olevat, siis Muhu sõsarsaarel Saaremaal Salme külas toimub küll midagi üsna eriskummalist.

Dokumentaalfilm „Salme saladus” (Osakond, 2012, 27 min), režissöör Moonika Siimets, operaator Rein Kotov.

Film algab kerge pettekaga: näidatakse salapäraseid tulesid öös, nagu oleks tegemist tõepoolest kaadritega tulnukate lennumasinatest, peagi aga selgub, et tegemist on hoopis perekond Sõnajalga helikopteriga ja jaaniöö lõketega Salme külas ja selle ümbruses. Üsna maine värk, aga ekraanile kuvatakse ikkagi: ANOTHER DIMENSION. Tegelikult see teine dimensioon tuleb filmi sisse küll, aga seda mitte UFO-nähtuste nägijate ja tunnistajate ütlemiste ja näitamistega, vaid hoopis Sõnajalgade näol ja nõid Viktoria kaudu.

UFOd

Niisiis tahetakse filmis nagu käsitleda tõepoolest meile seni veel tundmatuid taevatulnukaid ja nende „jalajälgi” Salmel. Sellest alustataksegi: talunik Milvi on näinud metsa peal suurt ümmargust valgust, kalur Ellen üleöö värske lume peale tekkinud kummalisi ringe ja sepp Ado teatab, et ta poeg on teistega jahil olles näinud mingeid lendavaid objekte, mis mitte lennukid pole olnud. Kui lisada siia veel kaks kummalist kivi (kuhu kogu aeg miskit juurde tekib: silmad, z-täht, „See on selline kiri, mida ei oska lugeda”) Elleni maja taga ning nõid Viktoria seletus, et nende kahe kivi vahel on värav paralleelmaailma, siis see on ka kõik, mis UFOde, humanoidide ja teise dimensiooni kohta selles filmis üldse on. Märksa rohkem näidatakse Sõnajalgasid ning nende tegemisi.

Nõid Viktoria jutu järgi elanud nad kunagi Siiriusel ning kolinud eelmisel ajastul maale; nad kasutavat orgaanilist energiat ja katsetavat kogu aeg. Ilmselt käib see Siiriuse-jutt vendade Sõnajalgade kohta, naised võeti ikka meite planeedilt. Kui nüüd filmis sisalduvaid kaadreid nende kohta hoolega jälgida ning ka mõningaid järeldusi teha (kõik tulnukad, vähemalt niipalju kui me nende kohta lugenud oleme ja nendest tehtud filmidest teame, huvituvad peamiselt energiast; ja sellest räägivad ja seda toodavad – Sõnajalgade tuulegeneraatoritest tuulepark toodab nende endi sõnutsi praeguse seisuga u 2000–2400 euri tunnis – ka vennad Sõnajalad, kes enda sõnutsi juba lapsena kanadel pead maha lõid ja kanakuurist töökoja tegid, et seal perpetuum mobile’t leiutada), siis tõepoolest – väga teistmoodi kui Salme elanikkond isegi oma värvikamate kujude Aivo, Tondu ja Bin Ladeni näol on Andres ja Oleg küll ning nende naised Siiri ja Viivi hakkavad ka juba üsna ära pöörama. Et neid meile tundmatutest tulnukatest eristada, nimetagem neid siis: uhvud.

Uhvud

Kui vennakestega on asi selge – nad on Siiriuselt, olgu siis Siiriuselt, mis seal ikka, puhtavereline tõug loodetavasti –, siis õekestega, kes tahavad ju kangesti oma meeste moodi olla ja nende sarnaseks saada, toimuvad küll kummalised lood ning moondumine pole kerge. Vahest kasutavad nad selleks samuti mingisugust orgaanilist energiat, aga millist? Kui Andres ja Oleg oskavad sedasama või siis enda oma kasutada ja on igas olukorras asjalikud ja adekvaatsed (välja arvatud ehk koht, kus üks neist rohutirtsudele, lindudele, liblikatele ja lepatriinule kõnet peab), siis õekeste Siiri ja Viivi puhul jääb küll mulje, et nad on pidevalt mingis eufoorilis-äraolevas seisundis, seda nii modellidena poseerides kui ka koos üsna sobimatul moel meie isa palvet lugedes. See on vaatepilt, kus mingil hetkel nende naerul nägude tagant nagu kortsusnäolised nõiad paistaksid (Alice Hoffman, Griffin Dunne, „Igapäevane nõiakunst”), nii et tekib tahtmine nende nahka kratsima minna, kas naha all mitte krokodill peidus pole nagu tuntud tulnukafilmis „V”.

See õekeste permanentne heas tujus olek on kindlasti Jumalast, sest kõik on Jumalast, ka taimed, mis ninaaluse valgeks teevad. Mis nende puhul nii kohalikule rahvale ja ka filmivaatajale ehk vastu hakkab, on nende üleolekuline eri
stumine ülejäänud inimestest: vennad nimetavad oma kaksikperekonda dünastiaks ning õed alustavad palvet järgmiste sõnadega: „Taevane isa, me täname sind, et meil on eesõigus tulla sinu juurde …” – no mis eesõigus see neil siis on? Kust nad selle said? Kes neile selle andis?

Nihestatus

On see nüüd režissööride omavaheline kokkulepe või johtub see saareelanike mõnevõrra erinevast loomusest, ellusuhtumisest ja huumorimeelest massakatega (mandri-inimestega) võrreldes, et mõlemas filmis ei edastata kajastatavat materjali mitte traditsioonilis-dokumentaalses laadis (nagu suuremas osas „Eesti lugudes”), vaid teatud erinihestatuses. See on nagu Luis Buñueli mängufilmis „Kodanluse diskreetne võlu”, kus räägitakse tõsistest asjadest, aga seda väga vaimukas ja naljakas vormis. Siin vaadeldud kahe „Eesti loo” puhul on seda fenomeni tunda rohkem jahifilmis, Salme-filmis on asi küll natuke teistsugune: kujutatava reaalsuse edastamise viis nihestab tavaarusaamu sellest ning piilub asjade otse- ja kõverpeegelduste taha.

Aga ega see, mis nurga alt tegelikkust näidatakse, tegelust veel teiseks tee. Küll saab metonüümilisi mehhanisme ja võtteid (alates epiteedist, kujundist ja sümbolist ning lõpetades kas või näiteks allegooria ja groteskiga) kasutades teha seda lihtsalt suurepärasemal viisil. Ning selles suhtes on selline kujutamisviisi muutus eesti dokumentaalfilmis igati teretulnud. Dokumentaalsuse asjas veel niipalju, et ega tegelikkuse kunstilise organiseerimise printsiipide rakendamine dokumentaalfilmi kui dokumenti kahjusta, pigem vastupidi – sellisel moel edastatud tegelikkus on lisaväärtusega dokument, dokumenteerija silme läbi väärtustatud ja rikastatud dokument, s.t natuke parem dokument kui puhas tegelikkus ise (mida polegi olemas) ehk/või siis Kanti „asi iseeneses”, mis olla inimtunnetusele nagunii kättesaamatu. On tehtud katseid, kus dokumenteerijad on ühte ja sama sündmust samaaegselt jälginud ning seejärel väga erinevalt kirjeldanud. Mis dokumentaalsusest saab juttu olla, kui iga väljaöeldud sõna (siin siis: filmitud kaader) võõrandub teda tähistavast objektist iga hetkega. Ehk nagu ütles Herakleitos Efeusest juba V sajandil eKr: panta rhei – kõik voolab, s.t ka muutub, nihkub. Ükskord võib tulla aeg, mil jänesed, rebased ja põdrad moodustavad oma jahiseltsi ja hakkavad organiseeritult inimestele jahti pidama. Ning ka Sõnajalgadest võivad saada inimesed ja inimesed muutuda sõnajalgadeks, kellel pole ei jalgu ega sõnu. See on nagu selle loo pealkirjaks pandud Tornimäe kandi luuletaja Niina Klaasi värssidest „Oh te kallid sõsarsaared” on laulus saanud hoopis „Oo mu väiksed sõsarsaared”. Võiks ju küsida: kummad sõnad on tõesemad?!

Aga mis seal ikka: elagu muhukad ja saaremaalased! – neid ja nende asju kujutades on eesti dokumentaalfilm kunstilist uuendust tegemas. Ja tänu nende kahe filmi tegijatele, kes selle uuenduse tõest lippu kannavad!