See on närune elu, mida ühel noorel naisel tuleb patriarhaalses vene külas elada eelmise sajandi alguses, aga see on ikkagi elu. Kuid see, mis tuleb bolševikega, pole enam elu. Kõike uputav vesi on ühtpidi hullude suurejooneliste ümberkorralduste näide; juba Valentin Rasputin kirjutas veehoidlate alla uputatud küladest, laiali pekstud kogukondadest, Purustatud, läbileotatud juurtest helge nõukogude aja kehtestamisel.

Film algab vene külapulmadega sada aastat tagasi. Kui alguses tekibki väike mure, et film läheb „Taarkaks” ja kohe alustab rahvalauluansambel kaskede all mõnda bõliinat või tšastuškat, siis stsenaristist ning režissöör Smirnov veab vaataja raudse käega oma loodud rajale, räigele ja julmale. Eite pekstakse ja vägistatakse palju kordi. Eks ta natuke juhm ongi. Kui te alguses ei pane tähele, et peategelase nimi on Varvara, siis edaspidi seda nime nagu ei kuulegi enam: on kirjaoskamatu baaba ja jääb baabaks. Abiellub täiesti mõttetu mehega, tapab kogemata äia, jõuka huutori pealiku, jääb ilma kodust, mehest, ja siis tuleb nõukogude võim. Hämmastav, kui halvasti vene rahval võis minna, ja kuidas see neile tänase päevani meeldib. Nõukanostalgia ja Stalini kultus paistab Venemaal välja isegi kõrvaltvaatajale. Ka filmi „Elas kord üks eit” võeti kodumaal vastu kõva kriitikarahega, režissöör Smirnovi nimetati lausa „russofoobiks” – peegel võib väga vihale ajada.

Seda filmi võib võtta ka meie ja paljude meie naabrite läbielamist tuttava näitena. Esimene maailmasõda ja bolševike revolutsioon, kodusõda ja punaste võit on poolele Euroopale ühine kogemus. Ehk on „Tõde ja õigus” siiski ilustatud kirjanduslik väljavõte Eesti tegelikust elust, elu on siingi maal olnud räme, jõhker ja ebaõiglane. Järgnenud pöörangutest ja ajast ei räägigi.

Peaosalisena hiilanud Darja Jekamasova on suhteliselt vähe tuntud näitlejanna, kes küll GITISe lõpetanud ja mänginud kaasa näiteks ka sellises filmis nagu „Ela ja mäleta”, kuid ikka olnud taustajõudude hulgas. Nüüd selle lihtsa vene baba rollis mängis ta ennast lahti ja kuulsaks, sai rolli eest möödunud aasta Venemaa parimale naisnäitlejale mõeldud auhinna Nike. Võidukujuga austati ka filmi.

Andrei Smirnov on filmilooja minevikust: viimane tema režissööritöö valmis 1979. aastal. „Tões ja vaimus” pole küll vene filmikunstis päris selle karaadiga, mis tema varasem režissööritöö „Valgevene vaksal”. Tegelikult ongi Smirnov, kuigi ta lõpetas juba 1962. aastal VGIKi režissööripaberitega legendaarse Mihhail Rommi juhendamisel, rohkem näitlejana töötanud. Mängis ta ju teises eelmise aasta silmapaistvas vene filmis „Jelena” kangelanna ebameeldivat meest, kellele ta oma naine otsa peale teeb. Teiseski täitsa kenas eelmise aasta vene filmis „Kaks päeva” on teinud ta väikese, aga meeldejääva rolli.

„Elas kord üks eit” on muidugi keskmise vene keele oskaja jaoks paras pähkel, sest eelmise sajandi alguse Tambovi keelemurrak on kuradi kaugel sellest korralikust vene kirjakeelest, mida me omal ajal koolis õppisime. Vene filoloogile peaks „Elas kord üks eit” aga palju põnevust pakkuma.