Sofi Oksaneni teine etteaste Eesti meedias algas „Puhastuse” teatriversiooni esietendusega Vanemuises. Võimalik, et teatri-„Puhastuse” plakatlikkusest sõltumatu kassaedu motiveeris kriitilisemaid meeli lõpuks häält tegema või maandas aja möödumine esimese eufooria, igal juhul võttis debatt seekord märksa tõsisema ja kriitilisema tooni. Esimest korda ilmusid tõsised kirjandusteaduslikud käsitlused, näiteks Eneken Laaneselt Vikerkaares ja Sirje Oleskilt Keeles ja Kirjanduses; lisaks viidi Varraku raamatublogis läbi „Puhastuse” ühislugemine, kus osalesid mitmed eesti tipphumanitaarid. Peaaegu kõik kriitikud rõhutavad pingeid romaani popkultuurilise stiili ja ajaloolisele üldistusele pretendeeriva süžee vahel. Kokkuvõtvalt: selged metafoorid, kiire tempo ja reljeefsed karakterid teevad „Puhastusest” küll loetava ja pingelise romaani, ent selle arvel kannatab romaani eetiline ja ajalooline plaan ning paljude kriitikute hinnangul ka peategelaste psühholoogiline usutavus.
Eesti kui Euroopa „teine”
Need kirjanduslikud analüüsid jäid aga sageli blogidesse ja kultuuriajakirjadesse. Massimeedias käis samal ajal teine, hoopis teistsuguse tooniga debatt. Nii heitis näiteks Piret Tali Oksanenile ette Eesti rahvusvahelise imago määrimist liigse vere ja vägivallaga, Rein Raud aga kritiseeris ajaloolist ebatäpsust. Nende ja teistegi kolumnide puhul tundus mure Eesti kuvandi pärast olema aeg-ajalt niivõrd suur, et selle nimel oldi valmis romaanile peale suruma tõlgendusi, mida see kuidagi välja ei kanna. „Puhastuse” Eesti ei ole suvaline Lääne-Euroopa „teine”, Kosovo või Kongoga vahetatav imaginaarriik, mille barbaarsus, vägivaldsus ja alandus kinnitab vaid Lääne-Euroopa väärtuste ülimuslikkust, nagu väidab Piret Tali; kritiseerida romaani ebatäpsusi Eesti kolmekümnendate aastate taluelu kujutamisel tundub romaani kui terviku seisukohalt aga sama oluline kui heita Stieg Larssonile ette sõjajärgse Rootsi tööstusettevõtete karikeerimist. Seetõttu tundub, et teises raundis „Puhastus” kaotas, selles mõttes, et plahvatusliku diskussiooni käigus kirjutati üle küll mitmed rahvuslikud põhinarratiivid (mis kuuluvad kollektiivselt žanrisse „miks meid Läänes ei mõisteta”), need aga matsid enda alla nii „Puhastuse” kui ka „Puhastuse” kui kirjandusteosega suhestunud arvustused.
Karta on, et ületõlgendamise oht varitseb ka „Puhastuse” filmiversiooni. Pole midagi parata: „Puhastus” on ületanud kirjandusteose mõõtmed, sellest on saanud märk, mis on metonüümiks suurematele probleemidele nii kultuuriväljal kui ühiskonnas laiemalt. „Populaarsuse” ja „kvaliteedi” vastandus, ajalookujutuse tõepära, Eesti kuvand välismaal, vägivald kinoekraanil – neist debattidest ei saa ilmselt üle ega ümber.
Muidugi on kulunud, ent oluline tõde, et ühtegi kunstiteost ei saagi käsitleda asjana iseeneses, teose kirjutamise ning retseptsiooni konteksti arvesse võtmata; tasakaalu huvides tahan aga siiski „kohustuslikke” teemasid seekord vältida. Niisiis, teeme ühe mõtteeksperimendi ja kujutame ette, et alljärgnev „Puhastuse” arvustus pole kirjutatud mitte Eesti kultuurilehele, vaid näiteks mõnele rahvusvahelisele filmiajakirjale, näiteks Varietyle või Empireile, lugejatele, kes teavad ehk, mis asi on Eesti, aga pole kindlasti kunagi maal vanaema juures õunu korjamas käinud, Nõukogude Liidus üles kasvanud ega Sofi Oksaneni romaani lugenud. Ühesõnaga, arvustus neile, kellele „Puhastus” on kõigest üks järjekordne mängufilm. Niisiis: Antti Jokineni „Puhastus” on ühtviisi traditsiooniline ja omanäoline lisandus Skandinaavia noir’i ülipopulaarsesse žanrisse. Filmi teemad on kindlasti tuttavad Lukas Moodyssoni ja Stieg Larssoni austajatele: naistevastane vägivald, vägivalla mõju ohvritele ja kurjategijatele ning tugevate naistegelaste vastuhakk ja lunastus. Ent erinevalt Moodyssonist ja Larssonist on „Puhastuses” kesksel kohal ka ajalooline vägivald: kui traditsiooniline Skandinaavia noir vastandab pealtnäha turvalise heaoluühiskonna ning selle sees pulbitseva vägivalla, siis „Puhastus” näitab üldise, läbiva vägivallaõhustiku konkreetseid tulemusi, seda, kuidas ebainimlikud olud võimendavad ebainimlikku käitumist, kinnisideid ja vihkamist.
Kaks naist maamajas
Filmi keskmes on kahe naise Aliide (Amanda Pilke) ja Zara (Liisi Tandefeldt) kohtumine üksildases maamajas kuskil inimtühjas kohas äsja vabanenud Eestis. Aliide on vana, kommunistlikult meelestatud erak, kelle uksele satub mõistatusliku taustaga ja räsitud olemisega noor Zara, kes ilmselgelt põgeneb kellegi eest. Kuigi Aliide esimene reaktsioon on Zara kohe minema saata, otsustab ta siiski põgenikule vähemalt mõneks ajaks ulualust pakkuda. Nende vestluste käigus avaneb vaatajale mõlema naise lugu.
Zara lugu mõjub traditsiooniliselt nii vormilt kui sisult: ta on sattunud vene inimkauplejate kätte, teda on pekstud ja vägistatud, müüdud prostituudiks, talt on võetud pass ja temast on tehtud seksivideo ülesvõte, mille tema vangistajad lubavad põgenemiskatsel tema lähedastele saata. Alandatud ja meeleheitel Zara leiab endas lõpuks jõu oma vangistajatele vastu hakata ning põgeneda. Koos ootamatu liitlase Aliidega saadakse jagu ka halastamatutest jälitajatest. Zara muutumine ohvrist tegutsejaks, tema vastuhakk oma vangistajatele ja põgenemine tuletab meelde Lisbeth Salanderi lugu „Lohetätoveeringuga tüdruku” triloogias. Nad mõlemad on karakterid, keda on vorminud neile osaks saanud kannatused ning keda vägivaldsed meestegelased korduvalt alahindavad. Vormiliselt meenutab lugu aga pigem Lukas Moodyssoni „Lilja 4-ever’it”: loomulik valgus, käes hoitud kaamera, ohtralt verd ja ilustamata vägistamisstseenid on Skandinaavia thriller’ite leivanumbrid. Need võtted võimaldavad filmitegijatel väita, et nad näitavad tegelikkust ilustamata, ent on praeguseks muutunud peaaegu samasuguseks klišeeks, kui ülevõimendatud, ent hambutud vägivallastseenid, mida võib näha Hollywoodi märulites. Nende trikkide efektiivsus sõltub sellest, kuivõrd tunnetab vaataja peategelase seisundit. Halvimal juhul, kui režissöör keskendub liigselt visuaalse naturalistlikkuse saavutamisele ning vaatajal kaob emotsionaalne side peategelasega, on tulemuseks „piinamisporno”. „Puhastuses” on piisavalt empaatiat, nii et šokiefekt üksi ei jää kunagi domineerima. Aeg-ajalt tekib küll tunne, et ehk on režissöör oma tehnilist sooritust liialt nautima jäänud ning inimlikke kannatusi oleks võinud rõhutada ehk tugevamalt.
Kui Zara lugu on lahendatud tempokalt ja agressiivselt, siis Aliide lugu on ekraanile toodud klassikaliselt komponeeritud kaadrite, hollywoodliku heliriba ja rõhutatult kontrastsete kujunditega. Ka noore Aliide (Laura Birn) lugu räägib kannatustest, ent erinevalt Zarast on Aliidel endal palju suurem roll oma kannatuste loomisel. Tõsi, nõukogude võimu vägivallateod võimendavad Aliide kannatusi ja ka tema kuritegude mastaapi, ent eeskätt on Aliide kannatuste allikaks lootusetu ja kinnismõtteline kiindumus oma õe Ingli (Krista Kosonen) abikaasasse Hansu (Peter Franzén). Kuna Aliide loos on kesksel kohal Aliide enda subjektiivne nägemus, siis sellega on põhjendatud ka kontrastsem, plakatlikum ja emotsionaalsem filmikeel.
Seinad, varemed, keldrimüürid
Okupatsioonieelset Eestit on filmis kujutatud nagu Raimond Valgre laulus: tantsud roheluses, õhkavad pilgud imekauni Hansu suunas ja sumedad suveööd. Mõistagi, kuna Aliide mälestuses on tegu ajaga, mil tema armastus Hansu vastu polnud veel lootusetu, kirg ei olnud veel mürgitatud kaotuse ja vägivallaga, kiindumus ei olnud veel muutunud obsessiivseks. Nõukogude Eesti on seevastu klaustrofoobiline ja pleekinud paik, kus inimesi ümbritsevad pidevalt seinad: koduseinad, sõjas hävinud hoonete varemed või KGB keldrimüürid. Loomulikult on siin tegu ühiskondlike metafooridega, ent s
amavõrd sümboliseerivad need seinad Aliide enda teovõimetust: kuigi Hans elab temaga sama katuse all, ei saa ta teda kätte; pääsu pole ka agitaator Martinist (Tommi Korpela) ja tema siirast, ent vastuseta jäänud armastusest. Ning eeskätt pole Aliidel võimalik põgeneda oma isiklike kinnismõtete destruktiivsuse eest, mille tegelikust hinnast ta alles Zara saabumisega teadlikuks hakkab saama. „Lohetätoveeringuga tüdrukust” on lugu kaugel, pigem võiks tõmmata paralleele „Schindleri nimekirja” klassikalise, peaaegu religioosse sümboolikaga. Ka siin jääb sageli mulje, et režissööri on huvitanud põhiliselt oma tehniliste oskuste lihvimine, ent Aliide karakter on niivõrd originaalne ja omas žanris niivõrd ebatavaline, et traditsiooniline vorm pigem aitab keskenduda Aliide emotsionaalsele teekonnale kui vähendab filmi kui terviku kunstilist kaalukust. On ka hetki, kus Hollywoodi standardvõtteid on kasutatud originaalselt ja efektiivselt: piinamisstseeni üleminek helgeks kujutluspildiks soos tammumisest on küll melodraama aabitsavõte, ent mõjub siiralt ja tekitab sümpaatiat, mis pole sugugi lihtne, arvestades, kui suurte reetmistega Aliide filmi jooksul hakkama saab.
„Puhastus” on žanrifilm, seda on ka režissöör ise intervjuudes tunnistanud, ning see, kuivõrd rahule vaataja oma kinoelamusega jääb, sõltub ilmselt suuresti sellest, kuivõrd ollakse valmis aktsepteerima feministliku Skandinaavia noir’i ja ajaloolise draama konventsioone. Nii nagu Skandinaavia noir’il ei pruugi olla palju pistmist päris Skandinaaviaga, ei pruugi ka ajaloodraamal olla palju ühist päris ajalooga, ent midagi tõepärast, üldistavat ja huvitavat võivad mõlemad žanrid öelda nii naiste ühiskondliku rolli kui ka ajaloo ja mäletamise kohta. Nende kahe žanri ühtesulatamine ei ole lihtne töö, traagelniidid on mitmes kohas näha, ent Liisi Tandefeldti ja Laura Birni vapustavad rollisooritused Aliide sümpaatseks mängimisel ületavad kaugelt pildikeele stilistilised puudujäägid.
Kõik. Kes soovib, võib nüüd rääkida sellest, miks eesti keelde dubleeritud Aliide soomekeelset muusikat kuulab.