Tänavust programmi täitsid Hispaania, Prantsusmaa ja Ungari lühifilmid, Eesti kunstiakadeemia tudengite eksperimentaalsed katsetused ning festivali lõpetas Kiwa audiovisuaalne performance „Nothingoloogiline väli”. Etenduslikult tegutses ka Steve Vanoni, kes illustreeris Rannakinos Anonymous Bohi üles võetud klippe „Põleva mehe” („Burning Man”) festivalil vaatajate ees peale loetud luuletustega.

Baski filmi- ja videoprogrammi mõneminutilistest videosketšidest dokumentaalideni koostas Txema Agiriano, kes on oma kodumaal rahvusvahelise eksperimentaalkunsti festivali MEM kunstiline juht ja rahvusvahelise filmi- ja videofestivali „Bideodromo” eestvedaja. Tema video, filmi ja kunsti piire kompav valik tõi ekraanile näiteks Saray Bladesi analoog- ja digitaaltehnoloogia olemust lahkava videoinstallatsiooni „Tehnoloogia kisub meid lahku” („Technology will tear us apart”). Bladesi vaatenurk tehnoloogiale ei ole kaugeltki nii idealistlik kui futuristide oma, vastupidi, kunstniku koht tehnoloogilisel väljal on tema arvates problemaatiline. Sidusus, võõrandumine ja kontakt kunstiteosega vajab Bladesi meelest ümbermõtestamist.

Inimese kontakti tänapäeva kunstiga vaatleb hoopis teise nurga alt Pilar Baizáni oma dokumentaalfilmis „Näituste avamised” („Art Openings”). Baizán on dokumenteerinud Bilbaos kunstinäituste avamist ning vürtsitanud neid oma subjektiivsete kommentaaridega. Siinsega võrreldes tundus Hispaania kunstipublik olevat keset peomelu palju rohkem haaratud eksponeeritavast kunstist ja kunstnikupoolsest teoste analüüsist ning selles valguses näis filmitegija kriitika üsna põhjendamatu.

Kolmest klassikalisest lühifilmist koosnev Prantsuse filmiprogramm sisaldas ka varem Tallinna kinolinadel näidatud Tõnu Virve täispikka portreefilmi Vahur Linnustest („Armud jäänud, armud tulnud”).

Kaks komöödiat „ToiletZone” ja „Kohtumine” („Un Arrangement”) Didier Blascolt teevad sissevaate Prantsusmaa geikultuuri. Koos ühe tuntuma prantsuse „uue laine” režissööri François Ozoniga alustanud režissööri ja stsenaristi edasine looming on suures osas seotud vähemuste, eelkõige just seksuaalvähemustega. Kuigi Prantsuse ühiskonda võiks üsna liberaalseks pidada, on Blasco seadnud eesmärgiks kasvatada kodanikes tolerantsust. Blasco filmid ei ole kindlasti vaid ühele sihtgrupile suunatud propagandafilmid. Ta on geitemaatika osavalt põiminud kõige argisematesse tegevustesse ja olukordadesse, kus oskuslik süžeearendus viib vaimuka puändini, kus avaldub kogu eelneva tähtsus. Pariisis elav ja töötav Alžeeria päritolu Sofia Djama oma filmis „Laupäeva hommikul, õrnalt” („Mollement, un samedi matin”) tegeleb feminismiküsimustega ja lahkab naise staatust patriarhaalses Alžeeria ühiskonnas. Filmi aktuaalsust rõhutab fakt, et Djamal ei õnnestunud peaossa leida ühtegi Alžeeria näitlejat, sest seksuaalselt väärkoheldud naise roll on sealses kontekstis veel praegugi tabu.

Ungari noorte kunstnike assotsiatsiooni SYAA esindajate Sári Stenczeri ja Németh Szilvia programm koosnes eksperimentaalsetest ja poliitilistest lühifilmidest. Majanduskriis näib olevat Ungaris ammendamatu inspiratsiooniallikas ning rahvusluse ja elanike heaolu või selle puudumise teemad on endiselt ääretult populaarsed. Meie kunstiakadeemia tudengid seevastu on kaugenenud poliitilisest maastikust, mängivad abstraktsete kujunditega ja puuduvate narratiividega.

Kiwa audiovisuaalne performance „Nothingoloogiline väli” tõstatab sama küsimuse, mille EKA tudengite tööd kokkuvõtvalt tekitasid: kuidas määratleda eimiski olemust kellegi loomingus? Kiwa presenteeris „Fideofestil” oma tähelepanekuid „eimiski” kohta ja ühildas selle reaalajas loodava heliga. Eimiski suhe kunstiga on palju sügavam, kui esmapilgul paistab. Eimiski ei pruugi olla kõigest olemise eeldus, nagu väidab kristlik kontseptsioon. Eimiski ühe tuntuma teoreetiku Jean Paul Sartre’i mõttekäike järgides võiks „eimiski” kategooriasse paigutada ka kunsti kui pidevas muutumises protsessi, mis iseenesest ei ole lõpetatud ja valmis entiteet. Kunstiteos võib olla paljudel juhtudel lõpetatud, kuid kunst kui valdkond kuulub olemise valdkonda (être pour soi), kuhu Sartre leidis kuuluvat inimesed, teadvusega olendid. Kunsti võiks pidada kunstnike teadvuseks. Sellel ei ole üht kindlat loomust ega püsivaid tunnuseid. Filmi luues või tagantjärele tõlgendades võetakse arvesse nii teadvust kui alateadvust, tihti ongi film teadvuse ja alateadvuse representatsioon.

EKA tudengite töid võiks pidada vormikriitilisteks katsetusteks defineerimaks, mis on videokunst ja kui kaugele on võimalik sellega minna.