Pigilind saabub Pariisi
Lennujaam. Mees saabub Pariisi, ütleb passikontrollis, et tema abikaasa elab seal ning et tuli oma tütre eest hoolt kandma. Selgub aga, et naine ei taha midagi hoolitsemisest kuuldagi – veel enam, ta on hankinud mehele lähenemiskeelu ning helistab viivitamatult politseisse. Mees põgeneb, uksel kohtab ta last, kes küsib issilt, miks too vangis pole. Mees vastab, et ta polnud vangis, oli lihtsalt haige. Politseisireenide eest jookseb mees, kohvrid käes, minema. Bussis jääb ta magama, varastatakse paljaks, talle jäetakse alles pass, veidi taskuraha ja lapsele kingituseks ostetud pehme mängukaelkirjak. Mees suundub esimesse ettejuhtuvasse kohvikusse ja jääbki sinna pidama. Selle asemel et helistada politseisse, küsib ta tuba, annab oma passi lahkelt räämas kostimaja pidajale ning räägib seejuures, et on kirjanik ja lektor. Hämara bisnisega seotud Pariisi lõunamaalane pakub mehele öötööd valvurina. Päeval jalutab mees sihitult ringi ning ta kutsutakse õhtusöögile, mille korraldab üks raamatupoodnik, kes autori juhuslikult ära tunneb. Seal on palju rahvast. Seal kohtabki mees Saatuslikku Naist.
Õigupoolest võiks filmi sisu veelgi ümber jutustada, et säästa inimesi kehva filmi vaatamisest, aga eks see ole maitse asi. Ütlen vaid nii palju, et tegelikult ju ainest oleks, tulnuks vaid valida mõni konkreetne ja kindel liin. Kas oluline on purunenud suhe ja vaimuhaigus? Või on meeltesegadus mehe jaoks pelgupaik ning õhtusöögil kohatud lummav lummutis tema ravim? Kas see on üksindus, mis sunnib looma alternatiivset reaalsust, on see pime ängistus või ülev kurbus? Vaatajat ainult õrritatakse, kobatakse veidi siit ja veidi sealt, jõudmata korraliku pingeni, kulminatsioonist rääkimata. Selgeks saab vaid see, et peategelane on hull maniakk, kuid kogu see kompott on esitatud nii, et ei lähe üldse korda. Kas peaks sellele vaesele eksinud hingele kaasa tundma? Kas peaks tema vastu tundma viha ja põlgust, hirmu? Kas peaks vaataja end sellest loost üldse puudutatuna tundma? See kõik on elukauge, jahe, kogu virvendus, mis ekraanile jõuab, on vaid juba kuskil eemal mõnda aega tagasi olnud tormi loid järellainetus.
Putukate paraad
Filmi esimeses pooles kasutab Pawlikowski korduvalt nippi, et fookuses on ainult peategelane, räsitud kirjanik, kes on kirjutanud vaid ühe raamatu ja eraelus omadega täiesti rabas. Kaadris on vaid mehe kukal, kaadri servas, riivamisi, kuid see kukal on fookuses, kõik muu hägune. Võikski siis võtta fookusesse peategelase, tema hulluse, teravamalt ja tugevamalt, suuremas plaanis. Selle asemel pakub režissöör meile putukaid, kes sibavad suures plaanis üle käsitsi kirjutatud paberilehtede. Vaadata võib slaavilikku must-valget metsa, krobelisi puutüvesid ja veel putukaid, putukaid, putukaid. Jah, peaksime ohkama: mis see elu muud on kui ringiekslemine ja otsimine, aga meie oleme vaid putukad, kõigest pisikesed mutukad.
Nagu halbade filmide puhul sageli juhtub, võib selleski kiita üht asja: kui sisu üldse ei vaata ja ei oota ekraanil liikuvate tegelaste puhul mingit arengut või emotsioonide tekitamist, siis visuaalselt ja tonaalsuselt on film kaunis. Kuid vaid selle pärast ei soovita vaatama minna, sest sellel filmil ei ole saba ega sarvi. Sellestki loost saaks teha huvitava ning haarava filmi, olgu painava suhtedraama või romantilise ulme või kriminaalse ja verdtarretava. Paraku pole režissöör Pawlikowskil seekord õnnestunud loost midagi välja pigistada. Ta on tahtnud kõike korraga ja nii saavutanudki hoopis laialivalguva süldi. Kui soovite sama teemaga head filmi näha, vaadake parem paari aasta tagust „Suletud saart” („Shutter Island”, 2010) või lugege Douglas Kennedy romaani, millel Pawlikowski film põhineb. Raamatu originaalpealkiri on „The Woman in the Fifth”.