Nelja päeva jooksul näidati peamiselt kolmes saalis ligi kakssada filmi. Igal hommikul alustati kell üheksa ja lõpetati alles pärast keskööd. Arusaadavatel põhjustel oli kõige rohkem filme araabia riikidest: kohalikku publikut jätkus peamiselt Palestiinat jt araabia maid puudutavate filmide seanssidele. Nii-öelda lääne dokkide vaatajaiks olid külalisrežissöörid, kes jagunesid eri seanssidele ja täitsid saalis ära keskmiselt vaid 5–10 istekohta.

Räägin nüüd pisut lähemalt kahest üsna erisugusest, aga rohkem meelde jäänud filmist. Serbias sündinud, aga palestiinlasega abielus Vesna Orehovac esitles oma dokfilmi „Kuplite valu” („The Pain of Domes”), mida oli kinosaalis vaatamas umbes sada inimest ja mis kõneles kolme monoteistliku religiooni järgijaist Jeruusalemmas, aga ka sellest, kuidas ühed oma Jumala kummardajad teisi diskrimineerivad. Antud juhul oli peamiselt juttu Jeruusalemma islami kogukonna pühapaikadest, mille juudid on kas rüvetanud, mošee sünagoogiks või siis lihtsalt koduks ümber ehitanud. Filmis oli ka ridamisi näiteid Jeruusalemma kirikute hävitamistest (juutide poolt). Kõige jämedamaks näiteks oli juutide tolerantsi (ja väärikuse) muuseumi ehitamine moslemite ajaloolise Mamilla surnuaiale – pole kommentaare! Filmi lõppedes jäi pähe keerlema küsimus: mille peale võisid moslemid omal ajal tolle mošee ehitada või surnuaia luua? Kuigi tegu oli väga ühekülgse ja tugeva isikliku perspektiivirõhuga, võiks isegi öelda, et tegu oli propagandafilmiga, andis see siiski aimu inimhingedest, kelle vaated kodusesse Eestisse kätte ei ulatu. Võimalik, et sellist filmi ei lubataks ka Eesti tele-eetrisse, ning see on hea õigustus külastada igas ilmakaares peetavaid filmifestivale. Pealegi peetakse ju üheks läbi aegade paremaks dokiks Leni Riefensthali (propagandafilmi) „Tahte triumf”.

Minu peamiseks elamuseks Aljazeera filmifestivalil oli aga prantslaste Arnaud Gaillard’i ja Florent Vassault’ film „Honk”, mis kujutas võrdlemisi rahuliku tempoga ja kiretult (ma ei tea, kas see on Aki Kaurismäki „süü”, aga see väljend „kiretu” on Eesti filmitegijate seas väga populaarne), aga siiski suure empaatiaga Ameerika paljudes osariikides senini praktiseeritava surmanuhtluse probleemi. Kuigi film algab vanglas, kuhu üks vanaema on kohale tulnud, et olla oma mehe mõrtsuka hukkamise tunnistajaks, jälgib film edaspidi antud teemat hukkamõistetute ja nende lähedaste silme läbi. On raske leida teemat, mille kõigi lihtsate sõnade taga oleks nii suur emotsionaalne koorem ja traagika, nagu selles filmis. Pealkirja „Honk” (tuututama) on prantslased pannud ühe surmamõistetu ema järgi, kes laseb alati signaali, kui autoga vanglast (kus ta poeg kohtuotsuse täideviimist ootab) mööda sõidab. Mis sest, et ema teab, et ta poeg seda oma kambrisse ei kuule. Kuigi „Honk” osutab mitmele absurdsele sündmusele, näeb ennekõike seda, kuidas surmanuhtlus pole tõhus, genereerib pigem valu, vägivalda ja ebaõiglust. Ja „Honk” on Prantsusmaal kinolinal juba viiendat (!) kuud. Loodan, et ka Eesti filmihuvilisel tuleb peagi võimalus näha seda filmi.

Kuigi Katar on väga konservatiivne islamiriik, kus naised ja mehed istuvad enamasti lahus söögilaudade taga ja keha varjatakse võõraste pilkude eest, tekib ikkagi tunne, et kogu selle majandusliku õitsengu keskel on nad tõesti kohati ogaraks läinud: keegi jala ei käi, sõidetakse vaid luksusautode ja maasturitega, iga nurga peal on käsil uue pilvelõhkuja ehitamine. Külluse kinnituseks on ka Aljazeera dokfilmifestivali auhinnafond, mis on meie rahas üle 100 000 euro, mille üle muidugi ühelgi auhinnasaajal pole põhjust kurta. Auhinnad läksid siiski peamiselt filmidele, mille pealkirjad sisaldasid kohanime Gaza või siis vähemalt puudutasid Palestiina olukorda (lääne dokkidest sai auhinna kloun, kes lõbustas ja lohutas vähihaigeid lapsi). Florent Vassault’ arvates oli kogu Doha võlts, kust polnud võimalik leida midagi autentset. Kui igav on see kõik tegelikult, kuulsin ma küll nii montenegrolase, filipiinlase kui indialase käest, kes kõik Kataris juba pikemat aega võõrtöölisena (õige rammusat) leiba teenivad, aga kellel pole vabal ajal mitte kuhugi minna ning töölepingud ei luba ka riigist lahkuda, et näiteks naaberriike külastada.

Ise ma oma ühenädalase kogemuse põhjal nii kriitiline pole kui prantsuse režissöör. Doha vanalinn oli kui üks liivaskulptuuride linnake, mille kitsastel tänavatel liikusid mustad ja hääletud, kummituslikud kujud. Kohe päris kindlasti peab iga külaline käima ka Doha lahes asuvas islami kunstimuuseumis, mille loomiseks 91aastane arhitekt Pei pool aastat mööda islamiriike ringi rändas. Alles nelja aasta eest ametlikult avatud pompoosne muuseum on üks maailma täielikuma islami kunstikoguga üldse, eksponaadid on kokku ostetud Iraanist, Türgist, Egiptusest ja mitmetelt teistelt islamimaadelt, ka Hispaaniast, kus islam on samuti n-ö võimul olnud.

Ka jääb mulle natuke mõistetamatuks mõne külalisrežissööri virisemine. Miks nii kaugele tullakse, aga ikka ainult kõike tuttavat tahetakse? Miks on serblase ja prantslase silmis see tobe, et toidu kõrvale veini ei saa juua? Alkoholist veel nii palju, et valitud hotellides on siiski võimalik passi ette näidates ja võrdlemisi raske raha eest saada kõikvõimalikke vägijooke. Muide, ainult Katari moslem, kellel on teatava suurusega sissetulek, saab endale taotleda Eesti juhiloaga sarnase alkoholiostu loa. „Raha paneb rattad käima, kes meist seda ei tea …”