Hitchcocki „Šantaaž” uues kuues

Suurbritannia üheks selle suve olulisemaks kultuurisündmuseks tõotab kujuneda 6. juulile planeeritud kaua oodatud filmiõhtu Briti Muuseumis (Londonis Bloomsburys). Filmifännidel avaneb esmakordselt võimalus nautida Alfred Hitchcocki legendaarse põnevusdraama „Šantaaž” („Blackmail”, 1929) digitaalselt taastatud versiooni. Üritusega hakkab otsustavasse järku jõudma Briti Filmiinstituudi aastaid kestnud suurprojekt, mille lõppeesmärgiks on restaureerida kõik filmiklassiku lavastatud tummfilmid. Vanameistri elu ja looming pole tänaseni kaotanud oma aktuaalsust. Aprilli algul käivitusid Sacha Gervasi eluloofilmi „Hitchcock” võtted, mille aluseks on Stephen Rebello bestseller „Alfred Hitchcock ja „Psühho” tegemine”. Nimiosa hakkab kehastama Anthony Hopkins, tema naist Alma Reville’i kehastab Helen Mirren.

Lähiminevikus lahkunuid

Pierre Schoendoerffer (5. V 1928 – 14. III), prantsuse filmilavastaja ja romaanikirjanik. Ta on üks neid väheseid kineaste, kes koges staažika rindeoperaatorina Indo-Hiinas (tegutses Saigonis juba 1951. aastal) palju sellist, mis jõudis hiljem tema mängu- ja dokumentaalfilmidesse. Schoendoerffer oli produktiivne filmikroonik, kes jäädvustas palju unikaalseid kaadreid 55 päeva kestnud kurikuulsast Diên Biên Phú lahingust. Enne Vietkongi sisside kätte vangilangemist jõudis ta suurema osa materjalist hävitada, ent osa sõjasaagiks saanud materjalist kasutati venelase Roman Karmeni propagandafilmis „Vietnam” (1955). Schoendoerfferi kaheksast mängufilmilavastusest on tuntumad naturalistlikud sõjadraamad „317. rühm” (1965), „Trummilööjakrabi” (1977, kolm Césarit) ja „Diên Biên Phú” (1992), seiklusdraama „Kapteni lauas” (1982) ja Tais vändatud põnevik „Pealpool pilvi” (2003). Samuti Vietnami sõjale pühendatud dokumentaal „Andersoni rühm” (1967) võitis Oscari. Aastail 2001–2007 oli Pierre Schoendoerffer Prantsuse Kaunite Kunstide Akadeema president.

Claude Miller (20. II 1942 – 4. IV), prantsuse filmilavastaja ja -stsenarist, üks nüüdisaja prantsuse filmikunsti võtmetegelasi. Miller sai korraliku filmihariduse (I.D.H.E.C. Pariisis, 1961–1963). Pärast aastast sõjaväeteenistust armee filmiüksuses avanes tal võimalus praktiseerida mitmete režissööride (Jean-Luc Godard, Marcel Carné, Jacques Demy, Michel Deville, Robert Bresson) assistendina. Aastail 1968–1975 töötas ta François Truffaut’ filmide tootmisjuhina ja kaasstsenaristina. Milleri esimeseks iseseisvaks täispikaks filmilavastuseks oli draama „Parim viis marssimiseks” (1976). 1993. aastast oli Claude Miller kinoühenduse Europa Cinemas president, 2007. – 2010. aastani oli ta Pariisi filmikõrgkooli La Fémis president. Milleri viimaseks projektiks jäi „Thérèse D.” (François Mauriaci romaani ainetel, nimiosas Audrey Tautou), mis esilinastub peagi Cannes’i filmifestivalil. Olulisemad filmid: „Ärge laske teda silmist” (1981), „Surmigav teekond” (1982), „Häbematu tüdruk” (1985), „Väike vargaplika” (1988), „Klaverisaatja” (1992), „Naeratus” (1994), „Suusaretk” (1998), „Väike Lili” (2003, A. Tšehhovi „Kajaka” motiividel).