Jah, Matrjoška on isegi liiga hästi öeldud. Ramsay filmi esteetika ei jäta midagi juhuse hooleks, viitamist ja osutamist selles jagub. Nii mõnedki korrad võib näha, et pisikesel Kevinil on seljas kas robotipildiga särgike või siis lõbusate robotitega pidžaama. Ühes säärases episoodis leiab ema ja lapse vahel aset ka lausa üldistava tähendusega väike dialoog. Ema pakub, et pisike Kevin võiks oma toa sisustada nii, et tuba peegeldaks tema isiksust. Selle peale küsib robotisärgikesega Kevin: „Mis isiksust?”
Kevinil polegi isiksust, on ainult mask. Kevinil nagu polegi hinge, ta on ja käitub nagu masin. Tekib küsimus: mida masin tahab?
Siin võiks teha hoogsa kõrvalepõike ja meenutada, et ka neuroteadus on otsinud vastust vaba tahte küsimusele. Benjamin Libet, kes uuris juba paar aastakümmet tagasi eksperimentaalselt vaba tahet, jõudis enda arvates kindlate tõenditeni, et igasugune tegevus on käivitunud juba enne, kui toimija seda teha tahab. Ehk siis: tegevust ei algatata teadlikult. See aga ei tähenda, et inimesel vaba tahe puudub. Libet on ühtlasi kindel, et inimesel on „teadvuslik vetoõigus”, me võime otsustada, et me ei tee seda või toda ja seda otsust ka järgida. Selles me vaba tahe seisnebki.
Filmi juurde tagasi tulles võiks üldistavalt öelda, et Kevinil on isiksuse asemel tühjus, vastavalt puudub tal ka tahe ütelda ei. Kevin on osav masin, kelle puhul jääb mulje, et ta teostab täiuslikult ühte ja ainust programmi – valmistuda massimõrvaks. Ent see masin peegeldab ka ümbritsevat. Kevini ema sooviks rännata ja seigelda, elada emotsionaalselt külluslikku elu … iseendale. Laps lõikab läbi selliste soovide täitumise võimaluse. Filmis võib näha ema läbielamisi: ta võtab enda peale nii vastutuse kui süü ning ühtlasi tõdeb, et on lapsega algusest peale olnud nagu võõras. Teiselt poolt on Kevin nagu õõvastav ekstrakt valitsevast üldisest mentaliteedist, mis iga hinna eest väärtustab eneseteostust, esiletõusmist ning kus eesmärk pühitseb iga abinõu. Tapmine ongi Kevini eneseteostus. Kui ta end politseile üles annab, käitub ta nagu rokkstaar.
Üks tugevamaid episoode selles filmis on Kevini väike monoloog, kui ta sedastab mõtte, et sootsiumil on temasuguseid inimesi vaja. Just temasuguseid vaadatakse õhinal televiisorist. Kui ta räägiks sellest, kuidas tal koolis läheb, oleks kõik juba ammu kanalit vahetanud.
II
Film suudab üsna mõjusalt edasi anda, et Kevini peamiseks naudinguallikaks paistab sadismi kõrval olevat hoopis piiramatu võimutunne. Fraas „Mõte on selles, et mõtet polegi” kõlab siin kontekstis üheselt kurjakuulutavalt. Eelnevalt sai viidatud, et Kevinile ei too aja kulg kaasa mingeid sisemisi muutusi. Areng eksisteerib vaid mehaanilisena, see toimib kui bioloogiline täiustumine ja programmi edenemine. Kevin on nagu masin ja sellisena võimas. Filmi lõpus murrab aga aeg sisse.
Üks selle filmi olulistest teemadest puudutabki vahekorda „enne ja pärast”. Üldjoontes lähtub sellest ka filmi struktuur, mis rajatud tagasivaadete ja olevikulise fragmentaarsele kõrvutusele. Teine oluline teema on määratud muidugi sellega, et fookus on nihutatud nimitegelaselt tema emale. Laps korraldas tapatalgud ja ema elab nüüd nagu sisimas põrgus.
Paslik on märkida sedagi, et kõik näitlejatööd on tugeval tasemel, üldises esteetikas kipub aga Ramsay film, eriti just esimeses pooles, õõva ka üle eksponeerima. Nii nagu nimitegelase karakter mõjub ka film oma teravusest hoolimata kohati konstrueerituna: kaadritesse kuhjatakse üksjagu (väsitavat) dihhotoomiat, ikka ja jälle rõhutatakse pildis punast. Ema läbielamistele viitav assotsiatsioonide genereerimine ei mõju aga mitte ainult painavalt, vaid ka tüütult. Kevini kasvamist jälgides meenutab film oma õhustikult vahepeal isegi õudukat ning draama seetõttu muidugi pigem kannatab. Ent sinna kõrvale mahub ka tugevaid stseene ja filmi finaal mõtestab kõik eelneva. Lõpuks õnnestub Ramsay’l tuua esile mõjus küsimus: „Mis ja kas üldse midagi tuleb pärast?”. Ühtlasi selgub, et masin nimega Kevin pole sugugi täiuslik.
Jah, just finaali tõttu võiks seda filmi soovitada ka teismelistele, kes tunnevad endas kutsumast saada elu peremeesteks. Ja kujundlikkus, mis on filmi lõpus, ei mõju enam konstrueerituna, vaid kannab.