Anna Karenina märk hakkab kustuma, sest kes see ikkagi viitsib tänapäeval lugeda vene klassikalist kirjandust. Igatahes hea, et nüüd on seda märki allusioonidega kuulsale romaanile pisutki elustatud.

Liinid risti-rästi ja eraldi

Küsimusi filmi teema kohta võiks esitada veelgi, aga üks asi on kindel: tegemist on linateosega, kus ristuvad ja jooksevad paralleelselt mitmed tegevusliinid, ning usun, et autorite kavatsuse järgi ei tõusegi neist mitte ükski pealiiniks. Tundub ainult, et kahe endise meremehe armastus ühe naise (Valeria Arlanova) vastu jääb tagaplaanile, naisest ei saa femme fatale’i, liinist ei arene armastuskolmnurga intriigi. Aga kas peaks või?

Mida teeb kunst? Üldjuhul peegeldab elu. Ja eks elu tohuvabohuski juhtub nõnda, et me ei tea, mis on tähtis ja mis teisejärguline.

Teoreetiliselt peaks mitmeliinilisus aktiveerima iga üksikut liini, seega peaks linateose mahtu vähendama. Kui me teeksime viis filmi (igast liinist ühe), siis läheks see kõik väga mahukaks. Kui me need viis liini kokku põimime, siis peaks üks liin avama teise(d), nõnda et asjad saavad vaatajale rutem ja vähema ajakuluga selgemaks. Vähemalt nii õpetavad targad raamatud.

Peab küsima: kas liikumatu tantsijanna avab vedurijuhi hirme enesetapjate (või enesetapuga vigurdajate) ees? Kindlasti. Kas naispolitseiniku võitlus kirurgi vanglast päästmise nimel täiendab neeruoperatsiooni vajava kirjandusteadlase karakterit? Kindlasti. Aga endiste meremeeste veider armastus, kas see lisab midagi ulakast õpilasest rasestuvale kirjandusõpetajale? Vist jah.

Minu meelest pole Simmi filmis pealiini. Kuigi siin hakkavad rolli mängima mõned sisu- ja tektoonikavälised tegurid. Tahes või tahtmata hakkad pealiiniks pidama seda tegevusliini, mida mängivad ekraanilt ja lavalt tuttavad, see on eesti näitlejad. Siis kaalud natuke ja leiad, et see pole õige.

Kui pole pealiini, siis pole ka peategelast. Loogiline!

Nimetasin eespool teost rongifilmiks. Kas ma sellega määrasin ronginduse pealiiniks? Usun, et mitte. Filmi pealkiri tuleb hoopis õpilase ja õpetajanna suhte liinist ja on mõeldud vist iroonilisena. Tegelikult ei ela keegi üksikul saarel, kõige vähem linnarahvas, kelle hulgast on aga kõik selle filmi tegelased.

Kui laskume nii madalale ja võtame kasutusele seesuguse ähmase liitsõna nagu „tavavaataja”, siis võime olla kindlad, et tema igatseb näha (üli)aktiivset peategelast, kes veab edasi süžeed, kellega seostuvad kõik teised tegelased, samuti filmi idee ja teemad. Las peategelane kargab sadulasse ja võitleb kurjusega!

Tavavaataja tahab peategelasesse armuda (või teda vihata), tahab temaga samastuda (või ta endast jälkusega eemale tõugata), igatseb saada katarsist. Selles mõttes ei ole Aristotelese aegadega võrreldes midagi muutunud, ka ei tähenda suurt midagi see, et Hellases ei tuntud kino. Olid teised draamateosed, aga ikka nõudis publik peategelast. Aga sellega Simm ja Ulman nn tavavaatajale vastu ei tule, nõuavad publikult erilist tähelepanu ja eespool toimunud episoodide väga täpset mäletamist. „Üksikut saart” juba sukka kududes või õlut trimbates ei vaata nagu tavalist seebikat.

Antagu andeks ehk veidi ülearu suureline kõrvutus.

Kui vaatame ajakirja Sight & Sound, selle iga umbes poole tosina aasta järel ilmuvat viiekümne kõigi aegade parema filmi edetabelit, siis leiame sealt üsna palju nn ansamblifilme, tähendab peategelaseta filme. Ja see edetabel on vaieldamatu kõrgkunst, filmikultuuri kullafond, ükskõik, kuidas spordistatistika kasutamisse kultuuririndel suhtuda. Meenutame: Sergei Eisensteini „Soomuslaev Potjomkin”, Federico Fellini „8 ja ½”, Akira Kurosawa „Seitse samuraid”, Theo Angelopoulose „Rändnäitlejad”, Kenji Mizoguchi „Lugu hilistest krüsanteemidest”. Ja mõni veel. Nagu nimetatuiski, pole ka Simmi uues filmis ei sadulat ega kurjust, kuid selle eest on ehe elu.

Ent keda seesugune pisi- ja kõrvalasi huvitab?

Mitmeliiniliste teoste tektoonikareegel kõlab: loo lõpus liinid ristugu, kokku saagu kõik tegelased, kes on veel elus. Hamleti duelli Laertesega teame kõik, ent see toimub etalondraamateoses. Aga kas kõik peab käima etaloni järgi? Ja mis kunst see üldse on, mida etaloni järgi sätitakse.

„Üksikus saares” tegevusliine lõpus kokku ei põimita.

Elus on see tavaline, kunstis võrdlemisi harv nähtus. Vahest seepärast niisugune pealkiri? Siiski ei õhku filmist üksildust, vastupidi: kõik tegelased on üksteisega seotud, nõnda ka tegevusliinid, ent mitte tihedasti. Ei olda just kaelast kinni, kuid üht linnaõhku hingatakse ikkagi.

Fragmentaarsus ja punktiirsus

Kolmas iseloomulik kompositsiooni omapära on „Üksiku saare” suur fragmentaarsus. Muidugi näeme elu ekraanil alati fragmentaarselt. Kui film on poolteist tundi pikk ja see peab mahutama paarkümmend tundi või paarkümmend aastat tegelas(t)e elust, siis ei saa teisiti, kui tuleb jutustada punktide kaupa. Ja vaataja on selle punktiirsusega ehk fragmentaarsusega harjunud, mida kogenum, seda rohkem. Selge ju, et kui õpilane ja kirjandusõpetajanna täies rõivas kooli ujumisbasseinis akvaariumikalu püüavad, siis sellest ei sünni veel last. Vaataja teab, mis vahepeal on juhtunud.

Ent „Üksik saar” on äärmiselt fragmentaarne, kohati võtab silme ees päris kirjuks, virvarrist on raske tervikut tabada. Tervik, muuseas, on raudselt olemas, kõik liinid saavad põhjuse-tagajärje ketiga kokku traageldatud, lahtisi otsi ja põhjendamatuid kõrvalepõikeid (vähemalt minu arvates) ei ole.

Mida siis vaatajale soovitada? Lihtne oleks öelda, et vaadake teine ja kolmas kordki, nagu tuleb teha filmiklassika puhul. Sellise nõu poolt ja vastu võib lõputult vaielda ja mina jätan selle siinkohal tegemata. Nendin lihtsalt, et „Üksik saar” vajab äärmiselt pingsa tähelepanuga takseerimist, kui vähegi võimalik, pange DVD oma pildimasinasse rohkem kui üks kord.

Ent elugi tundub meile fragmentaarne, ikka ei saa kohe aru, kuidas asjad on omavahel seotud. Nõnda et ka see, kui miskit jääb oimamata, on adekvaatne elupeegeldus.

Fragmentaarseid filme liidab tervikuks veel õhustik ja meeleolu ning seda teevad need kaks kvaliteeti ka „Üksikus saares”.

Filmis on häid, tõeliselt kinematograafilisi episoode nagu punktiirsetes filmides ikka: kuutõbine pisiplika lodžapiirdel turnimas, naispolitseiniku ja tema taksojuhist nii-öelda informaatori tants õllepubis, juba mainitud basseinistseen jt. Veidi häirib mitte-eestlastest näitlejate keel, kuid sellelegi leidub hea põhjendus: nende kehastatud tegelased on meie tublid slaavlastest kaasmaalased, kes on teinud meile seda au ning omandanud meie keele.