„Suure Gatsby” kuues tulemine

Bulgakovi eakaaslase F. Scott Fitzgeraldi (1896–1940) kuulsaimaks romaaniks kujunes „Suur Gatsby” (1925), mis kujutab peategelase Nick Carraway kokkupuuteid Jay Gatsbyga materialismi ja moraalituse poolest tuntud džässiajastu-aegses New Yorgis. Tähtteoseks sai raamat pärast selle taasavaldamist 1945. ja 1953. aastal. Autoripoolse heakskiidu saanud samanimelist näidendit etendati 1926. aastal Minneapolises (The Guthrie Theatre). 1999. aastal valmis romaanist uus, tublisti uuendatud lavaversioon. Kuna tollal ei suudetud kirjanike pärijatega kuidagi kompromissi leida, mängiti näidendit poolsalaja Manhattani underground-lavadel. Nüüd, kui kirjaniku surmast on möödas üle 70 aasta, on igasugused autorikaitse piirangud kadunud. Sel aastal mängitakse „Suurt Gatsbyt” Suurbritannias koguni kolmes Londoni teatris (The Wilton’s Music Hall, The King’s Head Theatre ja The Noel Coward Theatre). Suvel toimuva Londoni rahvusvahelise teatrifestivali populaarseimaks (ja ühtlasi skandaalseimaks) lavatükiks saab tõenäoliselt New Yorgi avangardistliku teatri Elevator Repair Service kaheksatunnine „Gatz”.

Vahetult enne jõulusid peaks esilinastuma Baz Luhrmanni 120 miljoni dollarilise eelarvega „Suur Gatsby”. Ühes peaosas on Leonardo DiCaprio, kellel oli mäletatavasti nimiosa ka austraallase „Romeos ja Julias” (1996). Tegemist on juba seitsmenda ekraniseeringuga. 1926. aasta tummfilm on paraku hävinud. Tuntuimad on filmiversioonid aastaist 1949 (peaosades Alan Ladd ja Betty Field) ja 1974 (stsenaristid Francis Ford Coppola ja Vladimir Nabokov, peaosades Robert Redford ja Mia Farrow). Lisaks on olemas samanimeline telemängufilm (2000) ja korealaste mugandus (2007) ning afroameeriklaste hiphop-draama „G” (2002).

Lähiminevikus lahkunuid

Theo(doros) Angelopoulos (17. IV 1935 – 24. I), kreeka filmilavastaja, üks Euroopa autorifilmi väljapaistvamaid stiilimeistreid. Enamik tema teaterlikest töödest on leidnud festivalidel väärilist tunnustust, ent väheseid on saatnud kommertsedu. Angelopoulos sündis Ateenas parfümeeriatöösturi pojana, õppis Ateena ülikoolis õigusteadust, seejärel Sorbonne’i ülikoolis kirjandust ning lühemat aega Pariisi filmikõrgkoolis ID HEC. Kreeka uuem filmikunst sai alguse 1970. aastate algul. Samasse aega langes tulevase filmimeistri läbimurre riigi lähiminevikku „seestpoolt” kajastavate mõistulugude triloogiaga „1936. aasta päevad” (1972), „Rändnäitlejad” (1975) ja „Jahimehed” (1977). Edasised filmilavastused pole enam nii poliitilised ja ühtlasi mõistetavamad. Mitmel korral on eeskujuks võetud mõni antiikmüüt ja toodud see režissööri kaasajale lähemale. Olulisemaid filmilavastusi: „Aleksander Suur” (1980), „Reis Kytherale” (1984), „Mesilastepidaja” (1986), „Maastik udus” (1988), „Toonekure poolele teele jäänud samm” (1991), „Odüsseuse pilk” (1995), „Igavik ja päev” (1998), „Maa nutab” (2004).

Erland Josephson (15. VI 1923 – 25. II 2012), rootsi teatri- ja filminäitleja. Rahvusvaheline tuntus tuli tänu Ingmar Bergmanile. Aastatel 1946-2004 esines Josephson 14 Bergmani kino- ja teleprojektis („Hundi tund”, 1968; „Stseenid ühest abielust”, 1973; „Võluflööt”, 1975; „Näost näkku”, 1976; „Sügissonaat”, 1978; „Fanny ja Alexander”, 1982; „Saraband”, 2003), lisaks veel arvukates näidendites. Hea koostöö oli tal Liliana Cavaniga („Hea ja kurja vahel”, 1977), Dušan Makavejeviga („Montenegro”, 1981), Andrei Tarkovskiga („Nostalgia”, 1983; „Ohverdus”, 1986), István Szabóga („Hanussen”, 1988), Theo Angelopoulosega („Odüsseuse pilk”, 1995). 1980. aastal lavastas Josephson täispika draama „Marmelaadirevolutsioon”, oli ise selle stsenarist ja peaosatäitja.