Kuid ons individualism ja solidaarsus siiski nii vastandlikud nähtused? Möödunud aastal avaldatud Lars Trägårdhi ja Henrik Berggreni teos “Är svensken människa?” (“Kas rootslased on inimesed?”) veenab lugejat, et rootslased on hüperindividualistid. Sotsiaalteadlastest autorite arvates tuleneb aga just sellest nende vajadus tugeva riigi ning solidaarse ühiskonna järele. Trägårdh ja Berggren osutavad, et see nimelt maksimeerib, mitte ei kammitse indiviidi vabadust. Lepe rootslase ja tema riigi vahel vabastab muudest sõltuvussuhetest, sealhulgas paljudest perekondlikest ja tutvuskohustustest. Delegeerides elukorralduse indiviidiülesele riigile, kas või loobudes selleks arvestatavast osast palgast, saab rootslane rahuldada oma vajaduse sõltumatuse järele kaaskodanikest.
Postsotsialistliku eestlase elukorraldusideaal ei erine sellest kuigivõrd. Individualism, mis mõnede ärimeeste tasemel väljendub nihilismis ühiste vajaduste suhtes, peegeldub suure osa ülejäänute puhul soovimatuses korraldada ühiselu omavaheliste sõltuvussuhete kaudu. Sellise suhtumise näiteks on ebamugavustunne ligimesele võlgujäämise ja tülitegemise ees. Pigem jäetakse mõned asjad päris ripakile ja korraldamata kui ollakse nõus pideva vastastikuse abi ja suhtluse kohustusega, olgu selleks siis külateede liivatamine ühisel jõul, kui omavalitsusest asja pole, või naabriga kokkuleppe saavutamine ühiselt mõnd masinat kasutada. Eestlase nagu rootslasegi “käsi peseb kätt”-printsiip käib eelistatavalt vaid kahe isikliku käe kohta. Ühiskonnas, kus tugevad sõltuvussuhted ideaaliks, pole keeruline lasteaedade ja vanadekodude asemel sugulaste ja tuttavate ehk vastastikuste tugivõrgustike abi kasutada. Kui aga soov suurema osa naabrite või sugulastega iga päev doominot taguda ja muresid jagada ning lahendada on võõras, peab selliseid teenuseid osutama mingi muu struktuur. Rootslase kogemus osutab, et kõige kindlamini ja usaldusväärsemalt saab seda teha riik. Eestlanegi annaks meeleldi lahenduste pakkumise üle riigile või omavalitsusele, selle asemel et oma individualismi alla surudes kogukondlikult tegutseda.
Ometi on ühise elu korraldamiseks vajalik individualistide teatav suutlikkus üheskoos tegutseda, näiteks ametiühingutesse koonduda või vähemalt sarnaste valikute kaudu poliitilist reaalsust mõjutada. Heaolu tagab Rootsis just see, et ühiskond koosneb individualistidest, kes on siiski piisavalt lõimitud suutmaks ühiseid huvisid väljendada. Postsotsialistlikud individualistid on osutunud hoopis haavatavamalt üksteisest eraldatuks. Heaolutus pealegi suurendab soovimatust lävida. Kuigi Trägårdh ja Berggren tunnistavad ka rootslaste individualismi teatavat traagikat – ingmarbergmanlikku üksildust ja võõrandumist, on see hoopis teisest puust probleemipundar kui ennpantlik hoolimatus ja ülbus teiste indiviidide vastu ja ülejäänute ajalooline umbusk pealtnäha kollektivistlike valikute suhtes.