Holokausti ajalooline probleem vaevab mind siiski juba aastaid.  Teheranis eelmisel sügisel kokku tulnud holokaustieitajate konverentsile ma siiski ei sõitnud, kuigi sellist võimalust pakuti. Patoloogiat peab vältima. Või täpsemalt, tegelema peab omaenda, st euroopa patoloogiaga: araablaste või iraanlaste arusaamine holokaustist on umbes samasuguse väärtusega nagu nimetatud rahvaste arvamus valgete genotsiidist indiaanlaste kallal.Mu sõnum holokausti eitajatele algab ühest tähelepanekust: kogu see teie poleemika kipub kinni olema objektis ehk siis ohvrites, kuigi kuriteo subjekt ehk tapjaid pole genotsiidivõrrandis sugugi vähem tähtis osa. Tapetud juudid on inimkonna kuldsele viiendikule raskem koorem kui tapetud armeenlased või surnuksnäljutatud Ukraina talupojad. Juudid on kristlaskonna teadvuses äravalitud rahvas. Ent sama tähelepanek käib ka sakslaste kui tapjate kohta – ka nende “äravalitus” on vähemalt Euroopa kultuurikontekstis vaieldamatu tõsiasi.

Jakobson pilkab oma isamaakõnedes ühe XIX sajandi Eesti talumehe lapsikust, kuna too vaatab harda imetlusega inimesi, kelle jalg on kunagi Saksamaa pinnal kõndinud, saanud osaduse sellest imelisest või lausa ingellikust maast. Aga milleks talumeest pilgata, kui meie vaimuinimesedki olid valmis minema Düsseldorfi kas või jalgsi, et seal kunsti õppida. Venelastel on tuntud anekdoot tsaari alamast, õigeusklikust venelasest, kes keiserliku isiku audientsil tohtis paluda oma suurima soovi täitmist ning oskas siis vaid õhata: “Isevalitseja, tee mind sakslaseks!”

Kesk-Euroopa ehk siis Saksa kultuuriruumi erilisust märgati meie maailmajaos kogu XVIII ja XIX sajandi kestel. Ka sakslaste endi poolt. Sakslaste nina püstiajamise põhjendatus jõudis minuni ootamatu selgusega kunagi rahvusraamatukogu muusikasaalis, kui ma silmitsesin seinal näitliku õppevahendit, kus esitatakse uuema aja heliloojate “valitsemisaegasid”. Tabeli ees seisjale vajub peale saksa heliloojate peaaegu et masendav hegemoonia; millisel rahval on võimalik Bachi, Beethoveni, Haydni või Wagneri ekvivalenti nimetada? Aga Schuberti, Mahleri ja Brahmsi? Või Bruckneri? Itaallased, vabandatagu mind, on loonud vaid kergemeelset vahtu. Prantslased…, samuti ei midagi eksistentsiaalset. Venelased? Sakslaste kõrval mõjuvad nad kääbustena. Ja kes teab midagi inglastest? Jah, Elgar, aga edasi?

Põhimõtteliselt võiks Euroopa filosoofide kohta teha samasuguse tabeli. Euroopa suured rahvad ongi nii arvult kui vaimult suured, aga ma ei riski franko- või anglofiilide vihaga, öeldes, et pärast Kanti, Hegelit või Nietzschet tuleb hästi palju tühja maad ning alles siis võiks hakata reastama, vaidlustega muidugi, prantsuse entsüklopediste ja inglise poliitökonoome, ning vaidluste sisuks oleks ilmselt küsimus, kuivõrd entsüklopedistid ja poliitökonoomid üldse on liigitatavad filosoofide tsunfti.

Sakslaste kultuurilise äravalituse aeg langeb ajalooperioo­di, kui Euroopa tegi kvalitatiivse hüppe maailma valitsejaks tõusmisel: ühed sulatasid uute meetoditega terast, teised leiutasid massiarmee, kolmandad tegelesid puhta mõistuse kriitikaga. Need kolmandad sööstsid lõpuks esimestele ja teistele järele, sulatades veelgi paremat terast ning kutsudes kokku veelgi massilisemad armeed. Sakslaste juures ärritab meid see, et nad peavad olema alati need kõige paremad. Suurimad filosoofid alates XVIII sajandist, suurimad majandajad alates XIX sajandist, suurimad sõdurid alates XX sajandi algusest. Nad on ka suurimad kurjategijad alates XX sajandi teisest poolest. Saksluse dilemma võeti sel maal veel 1990ndatel kokku õpilastele mõeldud loosungiga, mis kõlas umbes nii: “Beethoven ja Goethe, uhke on olla sakslane; Auschwitz ja Dachau, häbi on olla sakslane!”. Venelastel puudub kalambuur Mussorgskist ja Lermontovist kui uhkuseobjektist ning Norilski vangilaagrist kui millestki häbiväärsest.Venemaa on Euroopa ääreala, enne Stalinit oli Peeter ja enne Peetrit oli Ivan; inimesi on seal Siberisse alati saadetud ning saatmise põhjus on jäänud ikka kuidagi ebamääraseks, sõltunud valitseja tahtest. Ja iga raudteeliipri alla on seal pandud surnukeha juba Peterburi – Moskva raudtee ehitamisel õndsa Nikolai I ajal. Lermontov on suur poeet, Mussorgskil on huvitav looming, Norilsk oli õudne koht, aga see kõik ühes lauses rahvusliku uhkuse teesi ja antiteesina oleks, andke andeks, lihtsalt naeruväärne. Sakslaste patoloogia ei ole naeruväärne.

Holokausti eitamine võib olla germanofiilse tagapõhjaga, näiteks David Irvingi pöördumise alguses oli Dresdeni hävitamise šokk, pärast seda on ta enda lemmikrahvust jäägitult kaitsma asunud. Aga holokausti eitajate hulgas on ka äraspidist germanofoobset hoiakut: sakslased ei tapnud miljoneid juute, sest nad ei saanud sellega hakkama. Esiteks polevat nad olnud võimekad tehniliselt.Aga nad said hakkama tiibraketi V-1 ja ballistilise raketi V-2 ehitamisega, nad tegid esimesed reaktiivlennukid, neil oli sõja lõpus selline allveelaev, et võitnud riigid hakkasid seda tehnika­imet pärast sõda üks ühele kopeerima; sakslased leiutasid sünteetilise bensiini, sünteetilise kautšuki, sünteetilised toiduained jne. Miks pidanuks saksa kuri geenius gaasikambrite ehitamisega kimpu jääma?

Vahel on kaheldud, kas sakslased võisid juutide massilise transportimisega hävituslaagritesse hakkama saada organisatoorselt; käis ikkagi maailmasõda ning raudteid sai koormata vaid sõjaväe tarbeks. Ometigi said sakslased hakkama 1945. aasta jaanuaris-veebruaris umbes 1,2 miljoni inimese äraviimisega Ida-Preisi sadamatest, joostes võidu pealetunginud Punaarmeega. Evakuatsioon toimus sõjaliselt täiesti võimatutes tingimustes, puuduliku õhu- ja allveelaevakaitsega; see kõik oli ööpäevaringne improvisatsioon, sest Berliinist polnud evakueerimiseks korraldust antud ning kogu algatus jäi kohalikele võimudele ja mereväeohvitseridele. Saksa organiseerimisgeenius suutis sellistes tingimustes üle talvise Läänemere viia 1,2 miljonit inimest. Mida suutsid saksalased korda saata siis, kui nad tegutsesid ühtse plaani ning keskvõimu suunamisega, teostades näiteks Endlösung’it? Kardetavasti väga palju. 400 000 Ungari juudi transportimine Auschwitzi vahetult enne seda, kui Punaarmee jõudis Doonau kallastele, ei tundu Ida-Preisi elanikkonna evakueerimisega võrreldes teab kui suur logistiline pähkel.

Holokaustieitajad esitavad ka küsimuse, kas sellist plaani nagu Endlösung oli üldse olemas? (Kas natsid olid moraalselt valmis sellises ulatuses massimõrva korraldamiseks?) Revisionistid väidavad, et Wannsee konverentsi protokoll on ebausutav, puudub näiteks osavõtjate nimekiri nagu ka märkus konverentsi algus- ja lõppaja kohta. Konverentsi juhatanud Böömi- ja Määrimaa protektor Reinhard Heydrich pidi 19. ja 20. jaanuaril olema kindlasti Prahas, sest seal nimetati ametisse uus valitsus. Mainitakse ka seda, et mõned päevad pärast Wannsee konverentsi teatas Hitler oma alluvatele, et juudid saadetakse kusagile idaaladele omaette getodesse elama. Diktaator poleks justkui kuulnudki Wannsees otsustatust.

On palju arutatud Endlösung’i termini üle, sest paistab, et see sõna on natside jaoks eri aegadel erinevat tähendust kandnud. Samuti nagu ka Vernichtung (hävitamine), mis ei pea tingimata tähendama ühe rahvusgrupi füüsilist hävitamist, vaid võib tähistada ka tema majandusliku või kultuurilise mõju elimineerimist.

Holokausti vaimne ettevalmistus läbis mitu faasi. Alguses mõeldi tõsiselt juutide asustamisele Palestiinasse, siis nende deporteerimisele Madagaskarile, lõpuks nende saatmisele pärast N Liidu vallutamist Gulagi. See plaan oli Goebbelsi ja Heydrichi vestluse sisuks kunagi 1941. aasta septembri lõpus. Mõlemad leidsid selle olevat õiglase lahenduse, kuna Gulagi tekke eest vastutavat lõppude lõpuks “juudi-bolševikud”.

Ükskõik kuidas, aga natsid tahtsid juutide olemasolule Euroopas lõpu teha. Hitlerile võis see lõpuks muutuda sõja peamiseks põhjuseks. 1942. a
asta 17. veebruaril teatas Hitler oma lauakõnelustena tuntud monoloogis: “Juut on katalüsaator, mis paneb kergesti süttiva aine põlema.  Rahvas, kelle hulgas puuduvad juudid, läheb tagasi oma loomuliku korralduse juurde. (…) Kui maailm antaks paariks sajandiks mõne saksa professori vastutada, siis roomaks miljoni aasta möödudes meil siin vaid mingid suurte peade ja olematute kehadega kretiinid”.

Pealtnäha krüptiline jutt on arusaadav XIX sajandi mõtlejate ideepärandiga tuttavale inimesele. Hitlerile sümboliseeris sõna “juut” kõike seda, mis kaasnes Euroopas XIX sajandi kestel modernismiks nimetatud nähtusega: industrialiseerumine ja linnastumisega kaasnenud loodusest võõrandumine, suurpere lagunemine, naiste emantsipatsioon, sotsiaalsete lõhede laienemine, sotsialistlike ideede sünd. Sõna “progress” ja sõna “juut” olid Hitlerile sünonüümid ning mõistagi polnud “progress” Hitlerile nagu ka paljudele meie kaasaegsetele modernismivastastele kaugeltki positiivse tähendusega mõiste.Endlösung ehk ühe rahvuse hävitamine oli katse progressiks nimetatud ajaloolis-sotsiaalse nähtuse peatamiseks või isegi tagasipööramiseks. Maailmasõja süvenedes, kui langesid järjest ära Palestiina plaanid, Madagaskari fantaasia ning lõpuks ka mingil hetkel täiesti reaalsena tundunud Gulagi variant, jõuti loogiliselt Poolasse ehitatud hävituslaagriteni. Seal toimepandu muutus äravalitud sakslaste missiooniks, see oli nende juhtide arvates suure saksa rahva Sendung.Holokausti, ohvrite tähistuses shoa teeb kristlaskonna teadvuses ainulaadseks see, et ühte jumalast valitud rahvast tappis teine jumalast valitud rahvas; tapmine käis industriaalsete meetoditega ning tapmiskohaks oli Euroopa kultuuri südamaa. Selle genotsiidivõrrandi ükskõik millise muutuja asendamisega saame tulemuse, mis oleks midagi muud kui holokaust selle praeguses tähenduses.

See on ka põhjus, miks armeenlaste massiline tapmine Türgi impeeriumis või Ukraina talupoegade surnuksnäljutamine stalinlikus N Liidus ei “kvalifitseeru” kunagi holokaustiks.