Käesoleva näituse pealkiri on laenatud J. Saali joonistuselt „Elu metamorfoosid”. See iseloomustab hästi kogu Saali loomingut, peegeldades inimese heitlusi iseenese ja väliste jõududega. Kunstniku loomingu eksponeerimisel on järgitud kronoloogilist ja temaatilist printsiipi. Teema „Kunstnikuks sündinud” koondab J. Saali autoportreed, tööd abikaasast ning „Pallase-aegsed maalid; „Valu minu südame” sõja-koledustest ja isiklikest üleelamistest sündinud teosed; „Kodutalu peediväljalt” aga tööd kodukandi inimestest ja nende toimetamistest. Kaaskunstnike, kunstiõppurite ja tuttavate portreed moodustavad galerii „Kaasaegsed”; totalitaarse riigi ja indiviidi konflikti peegeldab teema „Võim ja vaim”; „Värvilummus” on see, mis iseloomustab Saali lõunamaisest valgusküllasest maastikust inspireeritud töid, sellest ka samanimeline teema; „Koduaknast” ühendab koduseinte vahele sunnitud voodihaige kunstniku linnavaateid ja sisemonolooge ning „Luupainajad” kunstniku viimaste aastate töid, kus näeb sõjakoledusi ning inimlike pahede mütologiseeritud maailma. Mitmed J. Saali maalid ja joonistused, nagu „Mahalaskmine” (1946), „Värdjas” (1949), „Töömees viglaga” (1954) jt, on esmakordselt vaataja ees.

Tundliku ja sõltumatu natuuriga Johannes Saal võib võrrelda Francisco de Goya’ga (1746–1828), kelle ühiskonnakriitiline seeria Los Caprichos piitsutas omaaegset Hispaania ühiskonda, kus inimese vabamõtlemist piirasid inkvisitsioon ning kitsarinnalisus. Need teemad haakusid stalinistliku ajastu sünguse ning vaimse piiratusega ning Saali oma rikkalik fantaasia andis ainest sürreaalseteks stseenideks, milles kunstnik elas välja stalinliku aja piinavaid koðmaare ning hirme. J. Saalis võib näha ka Vincent van Goghi saatusekaaslast, kelle tundlik närvikava ei pidanud vastu skisofreenilise ajastu painetele. Meeleheitehood, loomingulised ebaõnnestumised, stalinliku ajastu lahmiv kriitika ja tagakiusamine, viisid J. Saali mitmete oma tööde ülemaalimiseni ja lõhkumiseni.

J. Saal sai oma kunstihariduse Tartus kunstikoolis „Pallas”. Ta alustas noore kunstnikuna sõja-aastatel, tema viljakam periood jäi nõukogude okupatsiooniaega. Erinevalt mitmetest oma kaasaegsetest, kes neil rasketel aegadel tõmbusid kõrvale loomingulisest tegevusest, töötas Saal kogu aeg. Eesti kunstis ei leia mingeid paralleele tema Stalini valitsemisajal loodud grotesksele „Pioneeri portreele” ega kummituslikele nägemustele ajastu painajalikkusest.

J. Saali eripäraks on ka süvenemine eesti kunstis väga vähe käsitlemist leidnud surma teemasse. See kummitab teda kogu aeg. Luunjas Reino talus sündinud Saal võttis lapsepõlvekeskkonnast kaasa huvi eesti maa-elu temaatika vastu. Tema piltidel korduvad lapsepõlvest tuttavad talupojatüübid, kelle igapäevastest tegemistest leiab Saal oma piltide ainese.

Lugupidamisega

Luunja Kultuurimaja direktor

53310902