Andres Dido. Ajaloo kasust.

Sotsialist kapitalismi koolis. Koostaja Hando Runnel. “Eesti mõttelugu” 70. Ilmamaa, Tartu 2006. 504 lk.

Jah, kanäe, juba seitsmes kümme “Mõttelool” täis! Päris ime kohe mõelda, et meil neid mõtlejaid nii palju on olnud, aga eks kes otsib, see leiab. Huvitavaks avastuseks tuleb lugeda ka Andres Dido, kelle nimi seni kuhugi eesti kultuuriloo ääremärkuste hämarusse kadunud on. Nagu mitmed teisedki selle sarja autorid, ei paku Dido ehk küll suuremat huvi neile, kes tahavad inimkonna mõttepärandisse kaevuda rangelt ja sügavalt. Rohkem kui suveräänne mõtleja (kuigi oma ajas ja oludes selgepilguline arutleja küll) on Dido oma ajajärgu huvitav esindaja ja “Ajaloo kasust” omakorda põnev ajaloodokument.

Aga kes siis ikkagi oli Andres Dido (õieti Tiido, Dido sai temast alles Tartu klassikalise gümnaasiumi päevil)? Kuuludes oma eluaastatelt (1855 – 1921) eesti haritlaste esimesse suurde lainesse, mis tõusis priiuse ja ainelise emantsipatsiooni (orjuse ots, esimesed päristalud jne) viljakalt pinnalt, oli ta kõige lühemalt öeldes üks tõeline XIX sajandi loojangu, belle époque’i härrasmees. Vaba mees ja vaba vaim. Talupojasoost võrsunud hariduse produkt, kõikepidi oma aja inimene. Just sellisena vaatab ta meile vastu raamatu kaanepildilt oma laitmatu kõvakrae, lopsakate vurrude ja elegantsete prillidega. Kui veel lisada, et veendumustelt oli see mulgi perepoeg sotsialist, istunud oma Balti aadli vastaste ning koguni juba Eesti vabariigi meelsete ütlemiste eest üle kahe aasta Vene türmis ja et elu teise poole veetis ta Pariisis, siis peaks pilt juba selgima. Jäädes ometi intrigeerivaks. Kahjuks küll on ka raamatu saatesõna biograafilises osas pisut napisõnaline – ilmselt sama häda, mis Eesti natukenegi kaugema ajalooga ikka: allikate vähesus, lünklikkus. Nii et võib-olla oleks siin tööpõldu veel ka ühele detektiivikalduvustega ajaloolasele…

Mis aga puutub tollesse “natukene kaugemasse” ajalukku, nüüd juba ülemöödunud sajandivahetusse, siis muidugi pole see miski kauge. See on alles õieti eilne päev ja nimelt see tunne – kui lähedal see kõik veel on! – jääbki vahest kõige intrigeerivamana Dido raamatu lugemisest kummitama.

Kui poleks seda mahlakat sajanditagust kõnepruuki (suur tänu toimetajatele, et seda ülearu kohendatud pole, vana toreda kirjakeele kaasajastamine on selletaoliste allikate puhul tõeline ajalooroim!) ja mõningaid oluseiku, võiks see kõik olla toimunud sama hästi viisteist kui sada viisteist aastat tagasi. Üks nooremapoolne, aga juba kirju elukäiguga eesti mees istub Pariisis ja kirjutab sealt oma kaasmaalastele harivaid artikleid. Rõhuv enamus raamatusse koondatud materjalist on nimelt Dido poolt Pariisist Eesti lehtedele saadetud ja siin ka ilmunud kirjatükid. Ometi pole Dido ajakirjanik. Ja muide – kui palju meil ongi olnud neid professionaalseid korrespondente, mingi Timesi või Monde’i väliskirjasaatja tüüpi, pisut diplomaadivurhvi härraseid? Neid, seda kihti õieti polegi olnud, kui järele mõelda – nii nagu pole õieti olnud paljusid elualaseltskondi selles kitsukeses seltskonnas, mille nimi on Eesti. Väliskorrespondentide tööd on meie rahva jaoks ikka teinud pigem igasugu isehakanud, alates Dido moodi haritud poolpoliitilistest pagulastest ja kirjanikest kuni üliõpilaste, seiklejate, moodsa aja Iirimaa võõrtöölisteni välja.

Kõik need kirjamehed ja -naised on eesti lehtede näruste honoraridega üritanud katta kas või osakest oma välismail õppimise, reisimise või elamise kuludest. Ja kõik nad on, igaüks omal viisil ja tasemel, jaganud suguvendadega kodumaal oma värskeid ja vahel ka naiivseid esmaavastajamuljeid, pikkides neisse isemoodi reisikirjadesse küll poliitilisi, küll filosoofilisi, küll sentimentaalseid mõttekäike. See on kohe üks omaette žanr, mitte päriselt ajakirjandus, olles selleks liiga isiklik-esseistlik, aga mitte ka päriselt kirjandus, olles surutud ajalehe kitsastesse raamidesse (mis paistavad sajanditagustel eesti lehtedel küll palju avaramad olevat kui nüüd). Pigem üks epistolaaria alaliike: kiri välismaalt, ajalehes avaldamiseks.

Ja sellel alaliigil on omakorda üks suur ja järjepidev alaliik, kiri Pariisist. Ajaloolane Marek Tamm märkis mulle Dido raamatuga seoses, et need eestlaste läbi aegade kirjutatud ja avaldatud Pariisi-kirjad vääriksid lausa omaette uurimist, kõrvutamist ja miks mitte ka antoloogiana publitseerimist. Tõesti, miks mitte. Võiks olla huvitav ja naljakaski lugemine. Pariisis olemine ja Pariisist kirjutamine on üks eesti kultuurikonstante, ja muidugi mitte ainult eesti. Kuid see on iseenesestmõistetavus, millel pole mõtet pikemat peatuda. Vaimse vabariigina on see linn juba läbi sajandite olnud nii paljude pagulaste ja (enese)otsijate peatuspaigaks, et Pariisist kirjutatu ja Pariisis mõeldu laiutab maailmaliteratuuri riiulitel ammu üsna hõlmamatute meetritena.

Nende Dido Pariisi-kirjade puhul on aga huvitav just see ajaloo kordumise tunne. Midagi neis tema 1890ndate ja 1900 algusaastate kirjatükkides meenutab kangesti 1990ndatel mitmelt poolt välismaa metropolidest eesti lehtedele saadetud kirjutisi. Esiteks see piiritu vabaduse kogemise tunne. Vangist vabanenu maailma-ahmimine. Dido-aegne Venemaa polnud küll kaugeltki nii suletud kui meie noorusaegne, kuid eestlasena tajus ta selgesti, et on üle hulga aja esimesi teadlikke maailmaavastajaid selle nii kaua orjastatud rahva seast. Ta tundis oma missiooni. 1990ndatel oli see kõik muidugi hoopis kahemõttelisem ja vähem idealistlik ehk, kuid see puuristpääsenute avastusrõõm oli ikka.

Teiseks paistab 1890ndatel ja 1990ndatel olevat üsna sarnane see kontrast, mida siis Pariisist ja (1990ndatel üldse läänest) kirjutajad võisid tajuda oma kodumaa ja asukohamaa arengutaseme vahel. Dido kirjadest tuleb selgesti välja, et Pariisi-sugusest suurlinnast vaadates paistavad Eesti- ja Liivimaa, olgugi Vene eesrindlikumad provintsid, kaunikesti mahajäänud ja kehvadena. Hoopis mahajäänud ja ahtakesena paistab talle muidugi tema kodurahva maailmatundmise-piir. Kuid ta mitte ei kurda ega kaeba, vaid asub töö kallale. Millest kõigest – ja millise uurimusliku põhjalikkusega! – ei pajata tema olukirjeldused. Küll maailmanäitusest, küll Prantsuse-Saksa teravatest suhetest, küll, ja eriti, Prantsuse sisepoliitikast, mille kirjeldustest pidid eesti lugejad, kui järele mõelda, aimu saama neile ju täitsa tundmatu demokraatlise riigi toimimise hoobadest ning karidest! Talupojana kirjutab ta asjatundlikult prantsuse talupidaja elust, sotsialistina prantsuse sotside võitlustest. Nii saab temast lõpuks omamoodi kultuuriantropoloog, kes võõrast kultuuri kõigepealt iseendale ja seejärel omadele mõtestada ning seletada püüab.

Üks tore näide selle seletamise mahlakusest ja irooniast: Prantsusmaa on Dido sõnul see eesti vanade laulude imemaa, kus “sandid saia söövad”. Tõepoolest, juba XIX sajandi lõpuks oli prantsuse rahva igapäevaseks leivaks saanud üldiselt üsna valge nisuleib ehk eesti keeles sai. Sealjuures ei jäta Dido mainimata ka paradoksi: kusagil Alpides Mont Blanc’i jalami külakeses on vaene mägilane pakkunud talle kõva ja aganast rukkileiba, milletaolist kodumaal viimati küll vist sügaval orjaajal söödud.

Ja muuseas, jällegi nii väga tänapäevases või lähimineviku vaimus hoiatab Dido oma kaasmaalasi, et see imemaa, kus sandid saia söövad, ometi mingi tõotatud maa ei ole, kuhu tasuks ummisjalu kerge elu peale tormata. Kirjutades Pariisi eesti sõpruskonna asutamisest 1904. aasta 15. jaanuaril, peab ta vajalikuks oma “suguvendi järelemõtlemata, ettevaatamata tuleku eest kõvasti hoiatada. Töö ja teenistuse leidmine on siin palju raskem kui kodumaal” ning “Sõpruskonna poolt ei või nad mingit rahalist abi ega laenu loota.” Küll aga ergutab ta Prantsusmaale tulema “väljaõpp
inud käsitöölisi”, kvalifitseeritud tööjõudu siis tänapäeva žargoonis, kellel töö leidmisega suuremat raskust polevat ja kes Prantsusmaal ennast ametialal hästi täiendada võiksid.

Huvitav oleks muide teada, kui palju siis oli tegelikult neid eesti soost “väljaõppinud käsitöölisi”, kes sada ja rohkem aastat tagasi Pariisi õnne otsima jõudsid. Karta on, et mitte just palju, kui üldse. Praktiliste ja tehniliste õpireiside kohaks jäid siiski Vene- ja Saksamaa, kas või juba keele pärast. Pariis tõmbas ikka neid, kes Kaunite Kunstide poole või Kirjasõna Vabariigi kodanikuks pürgisid. Või kes üldse vabadusest ja vabast riigist sisse võetud olid, nagu Andres Dido.

Ja imelikul kombel ei valgusta need sajanditagused kirjad mitte ainult Eesti- ja Prantsusmaa tollaseid olusid, vaid toovad selgust ka nii mõnessegi tänapäeva Euroopa elu seika. Võtame või need meie kuulsad suhkrutrahvid. Dido kirjadest tuleb nimelt välja, et neilgi on vähemalt saja-aastane ajalugu. Juba tema päevil on Prantsusmaal elavalt vaieldud suhkru väljaveosubsiidiumide üle, mis riigikassale kõvasti maksma lähevad ja tänu millele suhkrut mittetootvad rahvad, eeskätt inglased suu odavalt magusaks saavad ning seda magusat marjamahla hulka segatuna veel mandrile vaheltkasuga tagasigi müüvad! Kõik saavad aru, et süsteem on skandaalne, aga suhkrumagnaadid osutuvad ka parteide suurteks sõpradeks ja nii ei muutugi midagi. Vahepeal on sündinud küll Euroopa Liit, kuid muutunud on selles vallas ikka vähe. Nõnda pakub Dido lugemine ajaloohuvilisele rohkesti imestamist: küll selle üle, mis kõik on teiseks saanud, veel enam aga selle üle, mis kõik on samaks jäänud või ikka ja jälle korduma kipub.