Asjade tegeliku seisu näitas kõnekalt kätte see, et üsna palju auru läks sooliste eelistuste klaarimiseks – et kas valida naine või mees. Selleteemaliste lahingute aeg ja kord oli neli aastat tagasi, aga siis jäi teema tagaplaanile. Kui üldse soolise võrdsusega tegelda, siis eeskätt valimiskogus, kus seekord oli suhe meeste kasuks 193/102 (ligikaudu 2/1) ehk vastupidine kandidaatide omale (1/2).
Kõigile kättesaadavate andmete põhjal on aga selge, et järgmine rektor ei saa enam vältida istumist “demograafilisele vetsupotile”, nagu Rein Taagepera iseseisvuse taastamise järgse sündimuse languse tagajärjed on ristinud. Tähendab, iga rektorikandidaadi programmi selgroo oleks pidanud moodustama ülikooli valutu kokkutõmbamise plaan. Aga ei, sellest polnud silpigi kandidaatide valimisplatvormides, ei tulnud see suuremat jutuks ka väitluskoosolekul aulas. Volli Kalm nimetas ääremärkuse korras võimalust, et ülikooli tudengite arv siiski väheneb, Birute Klaas aga oli vägagi selle vastu, et vastuvõtu üldarve vähendada. Kuid olgem ausad: vähenemine pole võimalus, vaid vältimatus. Kui värske rektor oma ametiaja lõpetab, on ülikooli-ikka jõudnud tänavusest hoopis väiksemad aastakäigud. Tänavu õpib üldhariduskooli gümnaasiumi astmes 37 000 õpilast, kolme aasta pärast aga ainult 26 000. Parimalgi juhul saab ülikool lähiaastail arvestada 70protsendilise õppetungiga praegusest. Kuna aga pole mingit põhjust eeldada riigivõimult julgeid ja julmi samme üleliigseiks osutuvate kõrgkoolide sulgemisel, siis on oodata kasvavat konkurentsi aina kahanevate pearahaühikute (tuntud ka üliõpilastena) omandamiseks.
Rektorikandidaatide programmis leidus kaudseid vihjeid sellest kitsaskohast ülesaamiseks, märksõnadeks “avatus”, “rahvusvahelistumine” jne. Kõigutamatu on usk sellesse, et ühel ilusal päeval hakkavad ülikooli kõhnukest rahakotti täitma välismaist päritolu tudengid. Birute Klaasi platvormis on see lausa selgelt kirjas. “Saavutada läbimurre välisüliõpilaste arvu kasvus” ja “luua soodsad tingimused välisdoktorantide õppimiseks” lubab ta. Tõepoolest, maailma rahvastiku seisund tervikuna erineb ju Euroopa omast, Aasia ja Aafrika sündimustase on endistviisi kõrge ja õpihimuliste üldarv võiks ju kasvada, arvestades globaalses külas üldlevinud usku hariduse rikkakstegevasse jõusse.
Küsimus on järelikult selles, kuidas rahvarikaste maade noori piisavas koguses Tartusse meelitada olukorras, kus samasuguseid meelitajaid, ning Tartu omast palju kuulsama ja tuntuma nimega, on maailmas sadu, kui mitte tuhandeid. Oletagem, et rektor teab seda turundusnippi ja tema viljaka tegevuse tulemusena seisab 2010. aasta 1. septembril peahoone sammaste ees oma kompsude ja rahakottidega näiteks 5000 hiinlast, hindut, aafriklast ja indiaanlast. Raha ja dokumendid võetakse loomulikult lahkesti vastu ja ega muud kui õppima. Ma arvan küll, et teaduskonniti on välissurve väga ebaühtlane ja raha õiglase ümberjagamise pärast tuleb lahinguid lüüa. Parem siiski kakelda rikkuse kui vaesuse pärast.
Aga mis keeles need kenad noored inimesed õppima hakkavad? Ainus töötav variant on kakskeelne ülikool, sest vaevalt eestlased on nõus juba mõne aasta pärast täies mahus ingliskeelsele õppele üle minema. See kõik on alles paarkümmend aastat tagasi olnud, kui teiseks õppekeeleks oli vene keel, ülikooli kui tervikut ses olukorras aga kunagi ei tekkinud. Muidugi oleme nüüd tolerantsemad ja seguneme välismaalastega lahkel meelel ja kõik Tartu viis skinhead’i ei suuda seda armastust väärata. Või siis läheb vastupidi, armastust ei sünni ja eestlased koonduvad omakeelseks jäävasse Tallinna ülikooli.
Paralleelselt “läbimurdega” saabuvad Hiinast ka doktorandid, kel pole professuurini Tartus ju pikka maad käia. Ja sealt edasi rektoriks. Kas valime (nad valivad) aastal 2017 rektoriks hiinlase või piirduks ehk siiski väikese, nii umbes 5000 üliõpilasega, aga see-eest hästi targa eestikeelse ülikooliga?