Naturalism ja poliitiline realism 

Selles romaanis on kirjanik Teder ajakajalisem, maksab „viimase sajandivahetuse roiskuvale optimismile” (Tõnu Õnnepalu) rohkem lõivu  kui varasemates teostes. Ent õnneks ei taotle ta kirjanduselt reality show’le omast lugejapeibutuslikku efekti, mille sobitamine pingutatud naturalismi ja krimka elementidega rikkus näiteks Mihkel Raua „Musta pori näkku” järellaines turule paisatud romaani „Sinine on sinu taevas”. Hilisem lugejamenu ei muuda asja. Naturalism kui kujutamisviis on aga Tarmo Tedre proosa iseloomulik tunnus. Kuid tema naturalism pole Jakobsoni kidur agulinaturalism,  vaid „tumeda inimeselapse” paiguti lihav loomulikkus, mida praegusajal võib peale Tedre enda pööningu-, kambri- ja luurejuttude leida enesessetakerduva Peeter Sauteri lugude enamikust.       

„Kus on elu, seal on sitt,” kuulutas Sauter aastate eest. Ses mõttes on Teder väga eluline. Väljendid „sitt” ning „perse” ei kordu „Vanaisa tuletorni” algupoolel mitte just igal leheküljel, aga tavatult sageli küll. Asjaolu, et neid  sõnu kohtab peamiselt vanade rannameeste kõnepruuki iseloomustava stiilielemendina, ei muuda terviku kontekstis asja. Kaldun uskuma, et „tumeda inimeselapse” loominguline isa Jaan Oks (keda Teder on innustava eeskujuna korduvalt tunnustanud) kirtsutanuks säärase fekaalileha peale nina. Tema naturalismiga kaasnevad „kriitilised tundmused” (mis teps mitte pole Tuglase kätetöö) hoiataksid, millal küll küllale liiga teeb. Sama kehtib raamatu  sisulist murdepunkti märgistava kurbnaljaka „surnuksnikkumise” (lk 137–139) puhul. Selle raamatu valmimise aegu avaldas Tarmo Teder raevuka filipika, mille eesmärgist ma ei saanudki lõpuni sotti. Kas tahab autor Oksa kaitsta, Tuglast rünnata või iseenda poliitilisi vaateid kuulutada? Et viimane taotlus tuli kõige selgemalt esile, tsiteerigem järgnevalt: „Volikogud ja valitsejad teevad rahva enamuse tahet ignoreerides ikka otsuseid kogukondade  selja taga” (Looming 2010, nr. 4, lk 586). Sama teema teeb autor oma romaanis puust ette ja punaseks. Kohaliku külaseltsi asutamisele, vallavalitsuse poliitikale ja korruptiivsele enesekehutusele pühendatud lehekülgedel tuksub kindlasti Elu Enese Pulss.     

Mina arvan, et nende tuksete kujundiaher kirjapanek on tavaline publitsistika, autor näikse arvavat, et belletristika. Tema õigus. Lisamärkusena olgu öeldud, et muu hulgas põlistas Teder siia raamatusse Hiiumaa mehe Jaan Alliksoo oma kulu ja kirjadega iseenda õuele rajatud „Eiffeli torni” loo. Lauteri tuletorn on „Reigi Eiffeli” kirjanduslik kaksikvend. Ainult hüüdnimega pole tal vedanud – Soontevahe  Sõre kõlab sama pentsikult kui „jalgevahe hõre”. Kuid eks kajastu nimeski ajastuomane poliitiline realism.   

Häbelik romantik     

Teder on hea karakterikujundaja (Eerik Lauteri tervikkuju) ja tabav tüübilooja, kes suudab näiteks teoses üksainus kord esineva pastor Kummeli (lk. 158) napi kirjeldusega lugeja mällu joonistada. Tasakaalu huvides viitan ka ühele  loogikauperpallile (prillikandja Kiilbergi kirjeldus, lk. 214), kuid see ei kahjusta tervikut. Samas püüab autor miskipärast kirjeldavkuivast stiilist kiivalt kinni hoida. Ta üksikasjalikud kalapüügi ja tornidetailide ehitamise kirjeldused sobiksid pigem näitlikustama „Rannakaluri käsiraamatut üldehitajale” kui täitma romaani lehekülgi. Märksa huvitavam olnuks lugeda kas või märksõnadele „kala”, „torn”, „vesi”, „tuli” kui sümbolitele ehitatud  freudistlikke spekulatsioone. Ent see polnuks kindlasti „eluline”.   

Õnneks ei suuda Teder endas pulbitsevat poeediverd täiesti vaigistada. Just luulemeel ja sõnailu loovad „Vanaisa tuletorni” raami. Raamatu avaleheküljel lükib autor tuglaslikke (oksalikke?) kauniskujundeid üksteise otsa otsekui küllusesarvest, kuid peagi taltuvad need purjus vanamehe teekonna ujedasse kajastamisse. Romaani lõpp, kus kõik otsad piltlikult vette kaovad, tekitab omalaadse  déjà-vu tunde. Tahtmatult meenub Gustav Suitsu rahvuspoeetiline „Oma saar” ning Tedres peituv häbelik romantik korvab kümned leheküljed samanimelise realisti toodetud igavust.   

Irooniline romantik annab endast märku idees koera saba külge kinnitatud muunduriga elektrit toota (lk 40). Haiglast koju jõudnud Taimi dialoogis oma mehega (lk 112–114) võtab romantika melodramaatilised mõõtmed.  Pidevalt korduv fraas „Kas sa ikka armastad mind veel?” meelestab seejuures Jaan Kruusvalli omaaegse epohhi loonud draama „Pilvede värvid”. Ehkki teises ajas ja kontekstis.   

Uuslihtsuse paine     

Erinevate stiilide segamine ja kiirustamise jäljed romaani kompositsioonis teevad „Vanaisa tuletorni” kihiliseks kui sibula. Raamat on seest siiruviiruline, pealt aga ajajooneline. Psühholoogiline plastilisus vannub siin alla aja vaimule, mis vohava omaelulookirjanduse fooni taga eelistab uuslihtsuseks kutsutavat elulisust. Meenutagem, et „Vaeste patuste alevi” esmailmumise järel nimetati samasugust lähenemisnurka  eluläheduseks ja selle teoreetilist baasi otsiti pärastpoole (Karl Mihkla ja Jaan Roosi koolikirjanduslugudes) 1920. aastate saksa maalikunstist käibele läinud terminist „uusasjalikkus” (die neue Sachlichkeit). Ka nüüdne „uuslihtsus” pole midagi muud kui kirjanduselt laiemat sotsiaalset kandepinda nõudev ekstravertse elutunde mäss liigse minakesksuse vastu. Tarmo Tedre loomelaadile näikse need põhimõtted sobivat  ja ei sõdi siinkirjutajagi lähenemisnurga kui sellise vastu. Küsimus on terminites. Kui „uuslihtsusega” saab pärast esmast võõristust kuidagi leppida, siis ta sünonüümidena käibele läinud „uusausus” ja „uussiirus” toovad judinad ihule. Mismoodi on võimalik isikuomadustest (aus, siiras) saadud tuletisi jagada uuteks ja vanadeks? Kuid andkem sõna asjatundjatele. Vikerkaare  viimases läinudaastases kaksiknumbris kirjutab Jürgen Rooste: „Uusausus on vaid selles mõttes ausus, et ta peab mõjuma pihtimuslikult, tas peab olema päris inimese tunnet [—], kes sulle ka naistelehe kaanelt (minu kursiiv – A.O. ) intervjuustaarina vastu saab vaadata”. Olgu kirjapandu luuletajalikult hägusa mõttelennu ja loogikaloksetega kuidas on, ent naistelehe kaanetüdrukuna ei suuda ma Tarmot kuidagi ette kujutada. Et Rooste  lähtub luulest ja vaagib isikuti ainult luuletajaid, ei muuda termini osas asja.