Väheste vastuste hulka kuulub W. G. Sebaldi looming.” Nii igatahes arvab Susan Sontag. Sebald sündis 18. mail 1944. aastal Wertachi külas Allgäu maakonnas Baieri-Švaabimaal nn „lihtsate inimeste” lapsena. Tema juured on mägises maas. Isa pöördus alles 1947. aastal tagasi Prantsuse sõjavangist. Lapsepõlve osas  võib „Kodumaale tagasipöördumise” loos paljutki usaldada. Kuuekümnendate algul õpib Sebald mõned aastad germanistikat Freiburg im Breisgaus, aastal 1966 saab diplomi Šveitsis Fribourg’is ja emigreerub Inglismaale, kus on lektoriks Manchesteri ülikoolis. 1967 ta abiellub, 1968 saab magistrikraadi uurimusega Carl Sternheimi kohta ja 1970 asub tööle Norwichis Ida-Inglismaa Ülikoolis, kus aastal 1973 kirjutab väitekirja Alfred Döblinist ja 1986 kaitseb doktorikraadi  austria kirjandust käsitleva artiklikoguga „Õnnetuse kirjeldus”. 1988. aastal saab ta Norwichis Euroopa kirjanduse õppetooli ja rajab 1989. aastal teeneka tõlkekeskuse British Centre for Literary Translation. Esimene raamat, „elementaarluuletus” „Nach der Natur”, mida võib tõlkida nii „Looduse järgi” kui ka „Pärast loodust”, ilmub aastal 1988, esimene proosateos, nüüd ka eestikeelsena olemas „Peapööritus. Tunded” 1990. Kirjutatud on see saksa  keeles, aga kasvava kirjanikukuulsuse hankis talle inglise tõlkes. Saksamaal hakati Sebaldit märkama alles üheksakümnendate keskel. Ilmusid veel „Väljarändajad”, „Saturni rõngad”, „Austerlitz” (mis nüüdseks kõik olemas ka eesti keeles), plaanis oli pikem Korsikast lähtuv tekst, kui – 2001. aasta 14. detsembril põrkab ta auto kodu lähedal vastassuunavööndis kokku veoautoga.   

Arvatakse, et teda tabas roolis infarkt. Tütar Anna jäi ellu. Lõpp. Kõik. Absurd.   

Nii et natuke luulet; üks „elementaarluuletus” proosas käsitleb inimese ja looduse vahekorra kaudu maalikunstnikku Matthias Grünewaldi ja Vitus Beringi Alaska-ekspeditsioonist osa võtnud looduseuurijat Georg Wilhelm Stellerit; neli pikemat proosateksti; neli ja pool köidet esseid; paar kirjandusteaduslikku  tõsiuurimust; 1999. aastal ilmunud pikem käsitlus „Õhusõda ja kirjandus” – ongi kõik, mis Sebaldist maha jäi. Ja ometi on see andnud kasvaval määral tööd mitte ainult tõlkijaile, vaid tervele rahvusvahelisele Sebaldi kogukonnale uurimuslikus ja juba hardumuslikuski plaanis. Norwichis ülikooli campus’es kasvab mälestuseks istutatud metsasalu ja seisab rõngaspink, seda paika kutsutakse Sebald Copse’iks. Pingile on raiutud värsiread: „Jutustamata jääb  ärapöördunud nägude lugu”. Wertachis on „Sebaldi-tee”, mis kivviraiutud tsitaatidest saadetult järgib „Kodumaale tagasipöördumises” kirjeldatud rada.         

Kirjutama, on Sebald tunnistanud, hakkas  ta vahelduseks kuivale kirjandusteadlase tööle, ehkki ka tema esseed – meetodilt võrreldavad Walter Benjaminiga – on kõike muud kui kuivad, eriti kogumikus „Peavari maamajas. Gottfried Kellerist, Johann Peter Hebelist, Robert Walserist ja teistest” (1998). Sebaldi ilukirjanduslik proosa on jätkuv tervik, ükskõik millest ta ka ei kirjuta, seepärast vältiski ta žanrimõisteid ja nimetas seda lihtsalt proosaks. See on mõtlus mälu ja mäletamise mõistatuslikkusest,  laiemalt: aja olemusest ehk tõese ajaloo võimalikkusest üldse. Toogem siinkohal üks näide: Aeg – nii ütles Austerlitz Greenwichi tähekambris – olevat kõigist meie leiutistest suuresti kunstlikem ja seotuses omaenda telje ümber keerleva planeediga mitte vähem meelevaldne kui näiteks kalkulatsioon, mis lähtuks puude kasvamisest või ajast, mil laguneb paekivi, hoopiski rääkimata sellest, et päikesepäev, mille järgi me end seame, ei ole täpseks mõõduks, mistõttu me  ka ajaarvestamise sihil pidime välja mõtlema imaginaarse läbilõikepäikese, mille liikumiskiirus ei varieeru ja trajektoor ei ole kaldu ekvaatori suunas.   

[—]     

Tõepoolest, ütles Austerlitz, mul pole kunagi  kella olnud, ei kronomeetrit ega äratuskella ega tasku-uuri, ja käekella juba hoopiski mitte. Kell tundus mulle alati millegi naeruväärsena, otsekui midagi läbi ja lõhki võltsi, vahest seepärast, et mulle endalegi ikka arusaamatu impulsi ajel tõrkusin ma alati aja võimu vastu ja arvasin end niinimetatud ajavoolust välja selles lootuses, nagu ma praegu mõtlen, ütles Austerlitz, et aeg ei möödu, ei ole möödunud, et ma võin tema taha tagasi joosta, et seal on kõik nii nagu ennegi, või  täpsemalt öeldes, et kõik ajahetked eksisteerivad üheaegselt kõrvuti, või siis, et mitte miski sellest, millest räägib ajalugu, pole tõsi, toimunu pole üldse veel toimunud, vaid sünnib alles nüüd, sel hetkel, mil me sellele mõtleme, mis muidugi teiselt poolt avab trööstitu väljavaate igikestvale hädale ja mitte kunagi otsasaavale piinale. 

Iseloomulik on, et Sebaldi teksti veab alati minajutustaja, kes tunneb endas toda kestvat kisku, iselaadi südamevalu, mille põhjuseks, nagu ma hakkasin aimama, oli möödunud aja tõmme. Tagapool paistev pimedus ei lahustu, vaid tiheneb mõtte juures, kui vähe me suudame meelde jätta, mis kõik ja kui palju pidevalt unustusse langeb koos iga kustutatud eluga, kuidas maailm ennast nii-öelda ise tühjendab, kuna neid  lugusid, mis kinnituvad loendamatute paikade ja asjade külge, millel endil pole võimet mäletada, keegi ei kuule, üles ei kirjuta ega edasi ei jutusta. Meie tegelemine ajalooga on tegelemine meie pea sisse graveeritud ja ikka juba ette valmis piltidega, mida me pidevalt vahime, samas kui tõde on kusagil mujal, veel ühegi inimese poolt avastamata kõrvalisuses. Sebaldit huvitavad aga nimelt need kõrvalisused, just sellised ebareaalsed nähtused, irreaalsuse sähvatused tegelikus  maailmas, teatavad valgusefektid meie ees laotuval maastikul või kalli isiku silmas sütitavad meis sügavaimad tunded või vähemalt selle, mida me nendeks pidasime.     

Sebaldi keelelisest virtuoossusest tähtsam on tema harukordne võime seostada äärmiselt erinevaid valdkondi, aegu ja ruume vormis, mis näiliselt välistab sellest sugestioonist iga kunstikavatsuslikkuse, aga tegelikult on väga tundliku artistlikkuse saavutus. Lumm on selles, kuidas nii erinevad pildid on salapäraste niitidega omavahel seotud, üksteist võimendavad ja lugejat ühele tundele häälestavad.     

T. S. Eliot võttis kasutusele objektiivse korrelaadi mõiste – see on midagi reaalset taustaks ja võimenduseks tundele, mida autor tahab sugereerida. Sebaldi tekst aga ainult objektiivsetest korrelaatidest koosnebki, mis lõppkokkuvõttes lubab kutsuda seda subjektiivseks korrelaadiks maailmale, nii nagu tema seda näeb. Kuid siiski ka keel: tarviliku ülevuse määrani jõudmiseks oli  tema käsutuses üksainus vahend – ohtlik keeleline kõrglend. Thomas Browne’i kohta öeldu iseloomustab ka Sebaldit ennast: kui tema proosa pöörised kannavad ta koos tema lastiga ikka kõrgemale ja kõrgemale nagu soojad õhuvood mõnd purilendurit, siis haarab isegi tänapäeva lugejat levitatsiooni tunne. Mida suuremaks kasvab kaugus, seda selgemaks muutub pilk. – Ühtesoodu püüdis ta mõeldes ja kirjutades vaadelda maist olemasolu, talle lähemaid asju nagu ka  maailmakõiksuse sfääre seetõttu väljaspool olija seisukohast, võiks isegi öelda, et looja pilguga.         

Kuna see pilk haarab suuri aegruume, siis vajadusel liigub jutustaja ka suurtes mastaapides, raamistab oma loo lausa reisikirjana. Üleslend kui metafoor, mis teostub ka tegelikult: avara ülevaate saamiseks kas lennukiga, või täidab sama funktsiooni rongisõit – kiire koha- ja ajamuutus. Vahest parimad sõnad omaenda teostunud taotluste iseloomustamiseks on öelnud Sebald ise, käsitledes talle lähedasi autoreid, näiteks  Bruce Chatwini, kelle reisikirjades Sebaldi meelest tegelikkus pidevalt tiheneb metafüüsilise ja imeliseni ning teed läbi maailma käiakse algusest peale omaenda lõppu silmas pidades, kus toimub leitud fragmentide trans
formatsioon salapäraselt tähendusrikasteks memento’deks, mis meenutavad meile seda, millest meie kui elusolijad oleme välja arvatud, kus kirjeldused liituvad meie kujutlusjõu ikka tagasipöörduvate topos’tega. Ise on ta oma laadi kokku võtnud, võrreldes seda graafikust  sõbra Jan Trippi ühe pildiga: Tripp andis mulle tookord kingiks kaasa ühe omatehtud gravüüri ja sellele lehele, millel on näha peast sassis senatipresidenti Daniel Paul Schreberit,* ämblik pealuu sees – mida on kohutavamat kui meis aina sagivad mõtted? –, nimetatud lehele taandub paljugi sellest, mida ma olen hiljem kirjutanud, seda ka meetodi laadis, täpsest ajaloolisest perspektiivist kinnipidamises, kannatlikus graveerimises ja näiliselt üksteisest kaugele jäävate asjade nature  morte’i viisil võrgustamises.   

Sebald on tunnistanud, et talle meeldib jätta oma tekstidesse jälgi autoritest, kes on talle  tähtsad. Lugedes näiteks sellist lauset nagu „Ilmselt, ütles vanaisa, kallates, nagu tal igapäevaseks kombeks oli, tema jaoks pliidiplaadil spetsiaalselt soojas hoitud piimakohvi, mida ta aga jälestas, sortsukaupa, kui ema parajasti ei vaadanud, kraanikausist alla – ilmselt oli isegi suvel ohtlik, talvel aga sama hästi kui käidamatu Riese mägi ta kuristiku ületamisel surma kukutanud”, tunneb saksa kirjandust lugenu kohe ära kummarduse Heinrich von Kleisti  proosale. Joone all nimetasime, et jääger Hans Schlagi ristiisa on Kafka, aga näiteks koerakese Waldmanni (millele vihjab see nimi?) hullumise ja mahalaskmise episood pärast õnnetust pärineb Adalbert Stifteri jutustusest „Minu vaarisa mapp”. Formaalne võte „Austerlitzis”: jutustatud jutu kahekordne jutustamine à la „ütles Vera, ütles Austerlitz, /ütleb autor/” on võetud Thomas Bernhardilt („Vanad meistrid”). Ja nii edasi. Sebaldi lugemus oli professionaalne  ning vaid samal tasemel otsija võib kõik tema vihjed ja nende modifikatsioonid ära tunda. Aga olgu pealegi, see oli autori isiklik mäng ja austusosutus õpetajatele, ent ka neid ära tundmata ei kahane lugemisel põrmugi Sebaldi autobiograafilisena serveeritud loo autentsuse mulje: isiklik ja literaarne on lahutamatult segunenud. Vaimult ja hingeliselt oli Sebaldile ilmselt lähim autor Franz Kafka, kellega haakumine läheb tal  kõige sujuvamalt ja kelle „Jahimees Gracchusele” – pead pööritama panev seegi! – on formaalselt üles ehitatud kogu „Peapöörituse” raamat. Mäletame ju seda lugu kaljukitse küttides surnuks kukkunud jahimehest, kelle ees lendavad tuvid: „Kaks poissi istusid kaimüüril ja viskasid täringut. Üks mees luges mälestussamba jalamil mõõka viibutava kangelase varjus ajalehte. Üks tüdruk valas kaevul vett pütti. Puuviljakaubitseja lesis oma kauba kõrval ja  vaatas järvele. Kõrtsiruumi sügavuses võis läbi tühjade ukse- ja aknaavade näha kahte meest veini joomas. Kõrtsmik istus eespool laua ääres ja tukkus. Üks pargas libises vaikselt, just nagu oleks teda vee kohal kantud, väiksesse sadamasse. Maale astus sinises kitlis mees ja tõmbas köied läbi rõngaste. Kaks teist meest tumedates hõbenööpidega kuubedes tassisid paadimehe järel kanderaami, millel suure lillemustrilise narmastega siidräti all lebas ilmselt  inimene.” 

Kõigi nüansside tabamiseks soovitan seda lühikest jutustust tingimata lugeda või lugenutel oma mälu värskendada, siis jõuab Sebaldi virtuoosne imetegu õigesti pärale. Kuid ka üldiselt: teatav lugemus on Sebaldi nautimisel küll  eelduseks sine quae non. Teine suur vaimusugulane on muidugi Jorge Luis Borges. „Saturni rõngastes” näitab Sebald oma allikad meelsasti ära: ennekõike määrab raamatu melanhoolse tonaalsuse inglise XVII sajandi metafüüsiline kirjamees Thomas Browne. Nii teeb Sebald tihti muudeski tekstides, ainult: mitte alati ei saa teda usaldada! Näiteks: kes on „Böömi mere” autor Mila Štern „Peapöörituse” raamatus? Salakavalust on nii osutustes kui keeleski, mille  antikvaarne paatina kuni sõnavarani välja on saksa klassikaliste eelkäijate peal täpselt välja timmitud. „Minu keel”, ütles ta, „tuleb Kellerilt ja Stifterilt.” Arvan, et see (muidugi head tõlget eeldav) saksapärane tavatus inglise kirjanduskeelega võrreldes võis samuti olla üheks põhjuseks, miks just anglosaksid Sebaldi avastasid. Natuke moemõistetega kenitledes võiks ehk öelda, et Sebaldi laad nii oma ülevas ja lihvitud keeles kui ka melanhoolses meeles kujutab  endast premodernismi sünteesi postmodernismiga, seda viimast just vihjelistes hommage’imängudes.     

Seetõttu ei maksa ja on raske teda segi ajada näiteks meistri ja õpetaja Kafkaga, kelle ainult endast ja oma ajast ammutav lakmuspaberiline tõsidus millegi sellise välistas. Aga muidugi pole see Sebaldil ainult mäng mängu pärast – ja tähtis on siiski ka see, mis lelud need on ja mida taotlevad. Ning: seda  mängu ei pruugigi ära tunda, ent tekst jääb ühtselt kõnekaks.   

„Peapöörituse” raamatus peidab Sebald oma „teooria” suuresti vormi endasse. „Selle asemel, et rääkida hullupöörastest juhustest ja rusuvast raskemeelsusest, mille all Sebald ilmselt kannatas, tunnistab ta need esteetiliselt õigeks oma fantastilises vormis” (A. Isenschmid). Sinna jääb see taotlus edaspidigi, kuid ta hakkab oma detaililükitusele, kannatlikule graveerimisele hoogu takka andma üldistavamate  formuleeringutega, otseütlemistega, mida on hea tsiteerida, kuid unustamata, et samas kõrval pakub ta neile sententsidele kohe ka tsiseleeritud legitimatsiooni. Igatahes „Peapööritus” ja eriti selle viimane osa „Kodumaale tagasipöördumine” annab õiguse Sebaldi väitele, et üksnes kirjanduslikus vormis, kõrgemal faktide registreerimisest ja teadusest, on võimalik katse midagi taastada. Nii meeldesööbivat restitutsiooni võiks nimetada elluäratamiseks  keele teel, mille lause võib tõepoolest pea pööritama panna ja kus pildi- ning mälestuste jadas pole vähematki juhuslikku. Selline meisterlikkus on ka kõrgkirjanduses midagi harukordset ja näitab, et peale salapära ja kahtluse võib mäletamisvõimel olla mängeldeski kõige elementaarsemat veenmisjõudu.         

    Kõigis oma proosaraamatuis kasutab Sebald pilte või fotosid – tihtilugu ise tehtuid –, aga mitte niivõrd illustratiivse materjalina kui ühe meditatiivse ja meeldesööbiva mõõtme lisamiseks tekstide endi lausa hallutsinatoorsele lummale. Fotodega samas rollis võib ehk  näha võõrkeelseid lõike, mis originaalis pole tõlgitud ja lisaks autentsustunde suurendamisele loovad distantseerivat võõrandust selles ajatus globaalses haardes. Tekstimassiivi eriti tema süngemas pooles nüansseerib veel puhta fakti ja lõikava statistika kasutamine, mis ei vaja mingit kommentaari ja asendab õiges kohas köiteid.   

Paratamatu kompleks, mis Sebaldit pidevalt  painas, oli tema sakslus, tema kõhe kodumaa, nagu ta enda käsitletud austria autorite puhul nimetas Austriat. Oletan, et küllap see mängis oma osa ka elukohavalikul. Hirm igas hetkes oleva ohu ees kukkuda tagasi aja sügavikku ehk jubedusse leidis Hitleri-riigi kujul igati kinnitust. Ja oli ju temagi seda riiki vähemalt ühe aasta jaganud. Eriti juutide saatus on painajalikuks keskmeks „Väljarändajates” ja „Austerlitzis”, kumab aga läbi kõigis tema autobiograafilise  koega tekstides. Ent sügavamale vaadates on ju Hitlergi vaid üks episood jubeduse ja julmuse ajaloos. Sellist laadi on ajaloo kuristikud. Neis on kõik läbisegi ja kui neisse alla vaadata, siis haarab sind õudus ja pea hakkab pööritama. Sebald ei ürita panna aja reaalseid kohutavusi kaduma abstraktsioonikunsti ja metafüüsilise pettuse abil, vaid otsib keelelist vormi, milles artikulatsioonijõu halvanud kogemused võiksid väljenduse leida. Tean vaid ühte erandit, kui Sebald kukub ka  ettepoole – seda teeb ta pärast Londoni suure tulekahju kirjeldamist „Peapöörituse” raamatu kahe viimase sõnaga: 2013. Lõpp. Elame, näeme!       

Eeskätt minevikku suunatud p
ilk ei saa teha optimistiks – nõnda on loomulik jõuda iidse äratundmiseni: sic transit gloria mundi ehk siis sumeda melanhooliani püsiva tundeseisundina Saturni märgi all. Nii juhtub ka Sebaldiga,  kes ei hellita erilisi lootusi tuleviku suhtes, mis kasvab ju välja sellisest minevikust, nagu tema seda näitab.     

Metafüüsiline on hoiak, mis usub, et selle nähtamatus ja haaramatus, mis meid liigutab, on  viimases mõttes kättesaamatu saladus, et ei mingi ratsionaalne digitaalne meetod suuda lahendada aja, ruumi ja inimese enda müsteeriumi. Ja ometi ümbritseb iga tunnetust läbitungimatu pimedus. Me tajume vaid üksikuid tulesid teadmatuse kuristikus, sügavatest varjudest voogavas maailmaehitises. Me uurime asjade korda, kuid ei mõista, mis temas sisaldub. Nii arvas Thomas Browne XVII sajandil ja arvab Sebaldki. Lugejal pole muud kui võtta või jätta, aga enne  maailmavaatelise otsuseni jõudmist tuleb tal dialoogis Sebaldiga läbida selline eetilis-esteetiline tulevärk, mis igal juhul õigustab sinna jõudmise pingutust.   

Sebaldi proosa on tõeliselt metafüüsiline ja  maast kergitav elamus – mitte ainult kirjandusgurmaanidele, aga neile kindlasti.   

P. S. Tekst oli mõeldud järelsõnaks W. G. Sebaldi „Peapööritus. Tunded” tõlkele. Paraku keelasid  autori pärijad selle lisamise raamatule. 

* (1842–1911), paranoiat põdenud jurist Dresdenis, kes avaldas 1903. aastal raamatu „Ühe närvihaige mälestusväärsused“,  mis sai kuulsaks tänu S. Freudi tehtud analüüsile selle põhjal. Vt ka: Elias Canetti, Massid ja võim, Vagabund, Tallinn 2000.