Millised kirjandusfestivalid või üritused praegu Tartus regulaarselt toimuvad?         

Kirjandusfestivalidest kõige pikema ajaloo ja suurema ulatusega on kindlasti Tartu rahvusvaheline kirjandusfestival „Prima vista”, mis 2011. aastal toimub juba kaheksandat korda. Muidugi on mitmesuguseid muid festivale, mille programmi kuuluvad ka kirjandusega seotud sündmused – esimesena meenub nt  „Tartuffi” filmifestival, kus filmide näitamise vahel on üles astunud ka eesti luuletajad –, kuid niisuguseid suurüritusi, kus põhirõhk oleks kirjandusel, pole „Prima vista” kõrvale pikka aega tekkinud. Seda enam on tervitatav 2010. aasta sügisel esmakordselt peetud ning suure tõenäosusega iga-aastaseks sündmuseks kujuneva valdkondadevahelise festivali „Hullunud Tartu” sünd. Väiksemaid kas sisu või vormi poolest regulaarseid üritusi on muidugi palju,  alustuseks juba Tartu Kirjanduse Maja kirjanduslikud teisipäevad, mida korraldab EKLi Tartu osakond, sageli koostöös teiste kultuuriorganisatsioonidega. Eesti Kirjanduse Selts korraldab seminare, mõnikord ka esitlusi ning iga-aastast kirjanduse aastaülevaadete kõnekoosolekut. Kirjandussündmusi – raamatuesitlusi ja vestlusõhtuid – toimub näiteks ka Tampere majas ning Tartu linnaraamatukogus. Akadeemilisema tonaalsusega üritusi – konverentse,  erialaseminare, teoreetilisema probleemiasetusega arutelusid – korraldavad Tartu ülikool ja kirjandusmuuseum.   

„Prima vista” on plahvatuslikult kasvanud. Kas see kasv jätkub?     

Tahaks loota küll, et jätkub. Kasvamine on tajutav mitmes plaanis. Esile võiks tuua seda,  et festival hõlmab järjest suuremat osa Tartu linnaruumist, külalisi, sh väliskülalisi on märgatavalt rohkem, juurde tekib üha uusi eri laadis üritusi, ja ma usun, et kõigis neis suundades kasvab festival järk-järgult veelgi. „Prima vista” raames oleme püüelnud linnaruumi laiema kirjandusliku mõtestamise suunas, korraldades Tartu kaubamajas või Apollo raamatupoes kirjandusüritusi inimestele, kes Kirjanduse Majja või raamatukogu konverentsisaali iial ei satu,  viia kirjandussündmusi paikadesse, kus nemad liiguvad. Viimasel ajal on festivali kava hakanud hõlmama ka mitmesuguseid eelüritusi, näiteks on „Prima vista” eelüritusena saanud uue hoo raamatu ja roosi päeva tähistamine Tartus. Mingil määral on kasvamisel muidugi piirid: ühed seab eelarve, teised aeg jne, aga on niisuguseid kasvamisvõimalusi, mis neist nii väga ei sõltu. „Prima vista’l” on ajaga tekkinud suur hulk järjepidevaid partnereid – inimesi ja organisatsioone,  kes on valmis koostööd tegema, tahavad festivali korraldamisel kaasa lüüa, rikastada programmi oma üritustega. Meeldiv on olnud koostöö ka festivali partnerlinnadega, tänu kellele saab festival pidevalt kasvada ka geograafilises mõttes – partnerlinnade päevad on festivali oma kohalike tavade, võimaluste ja ideedega märgatavalt rikastanud. Koostööhuvilisi tuleb üha juurde ning seegi on väga oluline märk kasvust ja suur väärtus, kui tahame,  et festival ühendaks võimalikult paljusid kirjandussõpru, nii korraldajate, esinejate kui ka publiku mõttes.         

Kuidas kulgeb ülikooli kohviku luuleõhtute traditsiooni taastamine?       

Seni on kenasti kulgenud: siin mängivad rolli nii kohvikuõhtute ajalugu kui ka see, et niisuguseid tegelikult täiesti traditsioonilisi kirjandusõhtuid, kus saab kuulata eesti kirjanike loomingut nende endi esituses, ei toimugi väga palju, ning senine publikuhuvi on näidanud, et  neid on tõesti vaja. Mõneks ajaks tuleb mitmesugustel tehnilistel põhjustel nüüd luuleõhtutega paus sisse, loodame aga, et kevadel õnnestub jätkata ning publik hakkab neid teadvustama traditsioonina. Kas tundub, et Tartus toimub nii palju, et ei jõua osaleda, või vastupidi – kultuuri- või kirjanduselu võiks olla elavam? See on kahe otsaga asi, vägagi. Ruumi uuteks algatusteks kindlasti on – nii mõtteliselt kui ka  füüsiliselt. Seda näitab kas või „Hullunud Tartu” õnnestumine ja suur publikuhuvi. Ometi ei saa öelda, et toimuks liiga vähe, ning tunne, et igale poole lihtsalt ei jõua, tekib õige sageli. Tegelikult on Tartu kirjanduselu kirev, aga ka pisut kaootiline, eriti kuna tegijaidki pole just vähe ning lugejatele-huvilistele mõeldud ürituste kõrval on ju ka n-ö akadeemiline tasand, teaduskonverentsid jm. See vahetevahel tekkiv kunstlikkuse tunne – küsimus, kas seda kõike  ikka on üldse ilmtingimata vaja või tehakse lihtsalt tegemise pärast, pingutades reklaamiga ning loendades pingsalt publikut – on ilmselt tuttav paljudele kultuuriürituste korraldajatele. Õnneks jääbki see enamasti korraldaja probleemiks, publik, olgu või vähene, osutub ikkagi huvitatuks ja tänulikuks. Tartu kultuurielul on õnneks see hea omadus, et paljud tegijad puutuvad omavahel kokku, mõnevõrra saab niisiis toimuvat kooskõlastada ja paremini  ajastada ning nii mõnelgi puhul tehakse koostööd – seda viimast võiks ehk rohkemgi olla. Suur osa toimuvast on suunatud ka üsna erinevate huvidega inimestele, seda saab öelda nii raamatuesitluste kui ka vestlusõhtute kohta, täiesti oma sihtgrupiga on ju näiteks lasteüritused. Kui millestki puudust tunda, siis vahest niisugustest kirjandusega seotud ettevõtmistest, mille eesmärk ja iseloom on elamuslikumlavastuslikum kui tavapärased seminarid ja  kohtumised kirjanikega. Sellised asjad nõuavad aga rohkem eeltööd ja ressurssi ning lõppude lõpuks leidub neidki, nii „Prima vista” programmis kui ka „Hullunud Tartu” või ülikooli kohviku luuleõhtute näol. Ja lugemisekski peab ometi aega jääma. 

Kas mõnest soikujäänud omaaegsest traditsioonist on ka kahju? 

Teatavast mentaliteedimuutusest on mõnikord kahju, näiteks selles valguses, kui meenutada 12 aasta taguseid kirjandusõhtuid Legendi galeriis või kuulates vanemate kolleegide meenutusi Valhalla luuleteatri aegadest – tänases  päevas näib, et neid sündmusi iseloomustas justkui teine hingamine, lihtsustatult väljendudes oli spontaansust ja intensiivsust rohkem ja pragmaatilisust vähem. Aga eks paljud ütle retrospektiivselt oma tudengiaja kohta nii. Samas, mis puutub endisesse Legendi, siis praegu sealsamas tegutseva Y-galeriiga on koostööplaanid õhus. 

Mille poolest erineb Tartu kirjanduselu Tallinna omast ja mis teeb selle Eestis üldse eriliseks? 

Sellest on siin-seal varemgi juttu olnud, kuid esimese asjana tuleks ikkagi rõhutada atmosfääri: ühelt poolt Tartu linnaruumi, mis oma hoomatavuses ja samaaegses mitmekesisuses on väga sobilik kultuuriürituste korraldamiseks,  ning teiselt poolt õhustikku, mis on olemas tänu inimestele, kes kirjanduse ja kirjanduseluga seotud. Ja mitte ainult kirjandusega – omavahel lävivad erinevate kultuurivaldkondade esindajad, paljud suuremad üritused, sealhulgas nii „Prima vista” kui ka „Hullunud Tartu” ongi iseloomult interdistsiplinaarsed, ühendades kirjandust, muusikat, kunsti ja teatrit. „Koostöö” on seega kindlasti üks neid märksõnu, mis Tartu kirjanduselu iseloomustab,  selle eriliseks ja elujõuliseks teeb. Lisaks muidugi ülikool, akadeemiline elu, ehkki sel tasandil võib ka kerget lõhet märgata. Pisut nukraks teeb mulje, et üliõpilasi, isegi kirjandustudengeid, osaleb aktiivses kirjanduselus vähem kui võiks või sooviks näha. Elu- ja õppetempo on siin muidugi üheks põhjuseks, aga mingil määral ilmselt ka üldisem hoiak. Väga palju sõltub aga lähenemisest ning viimastel aastatel on üht-teist muutunud, mingisugune  n-ö erialapõhine suhtlus kogub uut jõudu, kaasa aitavad siin ühendavad ettevõtmised, nagu näiteks kirjandustudengite kevadkool ja samuti noorte autorite sagedasemad esinemised kirjandusüritustel.       

Kui suur on linna toetus või kes põhiliselt kirjandusüritusi rahastab?

Kirjandus- ja teistegi kultuur
iürituste rahastamine on muidugi niisugune teema, millest  enamik asjaga kokkupuutunuist võiks kirjutada terveid teoseid. Nii mõnigi võiks vahest kaaluda kõigi kirjutamata jäänud esseede või arvustuste asemel „Kogutud taotluste” väljaandmist. Kuid lühidalt ja ilma naljata – asi on keeruline. Ei tahaks siin rääkida isegi mitte sellest, et raha on vähe. Seda on alati vähe. Aga on üks teinegi probleem, millele on harvem tähelepanu pööratud, nimelt ajastamine. Muidugi toetab osa Tartu kirjanduselust Tartu linn, seda eeskätt  hallatavate asutuste kaudu ning suurürituste puhul. Selleks aga, et kultuuriüritusele linna eelarvest toetust küsida, peab idee olema üsna konkreetne juba peaaegu aasta varem, samal ajal kui pool planeerimist toimub teadmatuses, kas ja kui palju toetust üldse saadakse. Mingil määral toetatakse kultuurisündmusi jooksvalt ka reservist, kuid ainult sellele lootma jääda ei saa. Suur osa toetusest tuleb seega mujalt, peamiselt Eesti kultuurkapitalilt, mõnel puhul  kultuuriministeeriumilt, hasartmängumaksu nõukogult, vähemas mahus Tartu kultuurkapitalilt. Kuid nendelgi puhkudel on määravaks taotlusvoorude tähtajad ja planeerimine, ehkki eks tähtajad ja voorud on ju igasuguste fondide puhul paratamatud. Võiks öelda, et kokku on tegelikult rahastamisvõimalusi õige palju, aga kui välja arvata HMN i igakuised taotlusvoorud, siis spontaansus on peaaegu välistatud ning nii mõnigi huvitav idee, mis võib sündida hetkeolukorras  (olgu siis ajendiks „siin ja praegu” oluline probleem, huvitav äsja ilmunud raamat või ka näiteks varem kahe silma vahele jäänud tähtpäev) võib jääda halva ajastuse tõttu kõrvale.       

Milline kirjandussündmus tõotab kujuneda  2011. aasta põnevaimaks?       

Mitmekesisuse ja ulatuse poolest kindlasti kirjandusfestival „Prima vista”, põnevust tekitab seegi, milliseks võib kujuneda järgmine „Hullunud Tartu”, mille ettevalmistamisega samuti juba tegeldakse. Tahaks aga loota, et midagi  põnevat tuleb ka meeldiva üllatusena.