Doris Kareva: Kui kaua Viivi „Varjuteatrit” kirjutas – või ka ümber kirjutas?
Jaak Jõerüüt: Pealtnäha umbes aasta. Aga tegelikult kogu elu. Peaaegu alati on tõeliste kirjanike raamatud terve seni elatud elu tulemus, isegi siis, kui mõni raamat ainult ühest elupäevast räägib. „Varjuteatri” puhul võib selgelt näha, millal ja kust algas tema teekond Rooma poole – väga väikse lapsena. Ja sellest pikast ning pöörasest teekonnast kõigi tema käänakutega „Varjuteater” räägib. Rooma enda kirjeldustestki jääb mulje, et linn ise on hiiglasuur omaette maailm, sest teekond jätkub seal seeski; ollakse küll kohale jõutud, kuid ei tarduta paigale. Vaim jääb liikuma, edasi ja tagasi, siia ja sinna.
Mis tunne oli esimest korda tervikteksti lugeda – arvutis või käsikirjas?
Pikkade proosatekstidega on mul nii, et esimene mulje, esimene tunne on oluline, ükskõik, kas loen katkendit või tervet lugu algusest lõpuni. Katkendit „Varjuteatrist” lugesin 2009. aasta detsembris, ja lugemisest saadud esimene tunne on kirjas ka minu romaanis „Muutlik”. Kes tahab, leiab selle eksimatult üles. Varjuteatri teksti sain lugeda jupphaaval ja selleks ajaks, kui kõik valmis oli, oli selgunud pea kõik, tervik ei muutnud juppide lugemise tundeid, ainult võimendas. Oli kohe selge, et see raamat tuleb kahest eelmisest romaanist erinev. Et see on romaan, ehkki mitte traditsiooniline, vaid uuenduslik. Et see on ühe tema eluetapi kokkuvõte, üldistav ja vabastav kokkuvõte, mis avab ukse mis tahes järgmisele raamatule. Ja nüüd näeme, et järgmine raamat ongi juba letil – nagu nõiavitsa väel, mõnenädalase vahega.
Milline on Viivi töömeetod? Kas ta kirjutab teksti järk-järgult kasvatades või spontaanselt kirjapandust välja puhastades? Kas esialgne variant oli kaante vahele jõudnust pikem või lühem?
Ta kirjutab nii, et tekst oleks kohe võimalikult valmis, tekst kasvab järk-järgult nagu puu, kõrgemaks ja jämedamaks ühekorraga. Mõne oksa võib puutüvelt ju laasida, aga tüvi on just see, milliseks ta kasvab, selle südant enam ümber ei tee. Aga me peaksime süvenema ka küsimusse, mida üleüldse pidada esimeseks variandiks. See on väga tõsine küsimus. Kas see on too pärisalguse embrüo, esialgu vaid aimduse sarnane, see, mis tekib kusagil mõistuse ja tunnete piirimaadel, siis, kui kirjutav inimene hakkab alles süvenema temale lähenevasse raamatusse, siis, kui ta küll aimab, et tuleks alustada umbes nii- ja niisugust raamatut, teadmata samal ajal, kui pikk see tuleb või mis seal täpselt sees saab olema, rääkimata juba sellest, et lõpp on täiesti horisondi taga, nähtamatu? Või on esimene variant see tekstikogum, mis on paisunud juba sellistesse mõõtmetesse, et lõpp hakkab horisondi tagant paistma, siis kui autoril on juba aimu võimalikust kogumahust ja üldisest tonaalsusest. Või loeme esialgseks variandiks alles selle, mis tekib nii-öelda esimese viimase punkti panekul, ehkki absoluutselt kõik autorid parandavad ja muudavad pärast midagi? Ma kirjeldan neid nn esimesi variante siin nii, nagu mina raamatuid kirjutades näen ja tajun tekstide klaarumist enne lõplikku sõnastust. Igaühel võib see protsess erinev olla, kas nüanssides või hoopis suuremas plaanis, ega ma seda ju ei tea. Viivi puhul üldse, ja selle raamatu puhul samuti oleks õiglane ütelda, et see variant, mis kaante vahel, on väga lähedane tema esialgsele, peas ja seejärel paberil sündinud lõppvariandile.
Kas „Varjuteatri” arvukates kirjeldustes leidub üheskoos kogetut, mida mäletad või mõtestad teisiti?
Enamik seal kirjeldatut, mida on koos kogetud, on minu mälestustes täpselt samasugune ja sarnaselt olen seda kõike ka mõtestanud. Kui oleksin aga ise kirjeldanud neid asju, mida on koos kogetud, siis oleks sõnastus erinev olnud, see on paratamatu, sest me oleme erinevad inimesed ja kirjanikena on meie tekstid erinevad. Erineb ka näiteks minu konkreetne suhe Rooma linna. Mina tajun Veneetsiat rohkem „oma linnana” kui Roomat, tema vastupidi. Muide, ühise kogemuse suhteliselt sarnase kirjeldamise näide on trükis olemas, Estonia uppumisele eelnenud õhtusööki Brasiilia saadiku juures olen minagi kirjeldanud, raamatus „Diplomaat ja mälu”. See oli nii ekstreemne õhtu, et seda väga erinevalt tajuda polnudki võimalik. Muidugi on meil elu suurte hoovuste tajumine, ja maailma kui sellise mõistmine lähedane, muidu ei oleks ka koos võimalik elada.
Mille poolest erineb „Varjuteater” Viivi eelmistest romaanidest?
See on eelmistest avaram, kui peame silmas vaadet inimeste maailmale, sellele, kus me kõik elame. See on eelmistest sügavam, kui peame silmas vaadet inimese kui sellise hingeellu, tunnete maailmasse ja mõtete maailmasse. Selle romaani keelekäsitlus on eelmisest kahest veelgi täpsem, veelgi lihvitum. Mida tema väljendada tahab, seda ta ka väljendab, ükskõik kui väljendamatud need asjad ka algul ei tundu: kirvetera teravust või inimeste kannatust. Ja veel kord ütlen, et see romaan on minu arvates temale sisemine ukseavaja enam kui eelmised kaks. On keeruline seletada, miks ma nii väidan, võetagu seda minu arusaamisena ja minu tajumisena. „Varjuteater” lõhub žanri kaanoneid. „Varjuteater” on ka oma sisemistes hoovustes, oma alltekstides, oma pealtnäha lihtsas (pikk teekond Rooma), aga tegelikult sisemiselt väga peenelt pingestatud kompositsioonis ja struktuuris nagu jäälõhkuja, mis teeb millelegi või kellelegi tee lahti, jätab enda taha vaba vee. Aga žanrid ise või nende lõhkumine, nagu ka kompositsioon, struktuur ja tekstihoovused – need kõik peavad olema millegi teenistuses. Raamatutes kutsume seda lühikese sõnaga – SISU. Kolme romaani sisu on väga erinev. Varjuteatri sisu on eelmistest kõikehõlmavam, filosoofilisem. SÕNUM on üldinimlikum.
Kummas raamatus on Viivi end sinu meelest rohkem avanud, kas „Varjuteatris” või „Ma olen raamatus”?
Vormid on täiesti erinevad, aga avatud on need raamatud täiesti võrdselt.
Kas viimane võib olla mõnes mõttes võti esimese juurde?
Kuidas kellelegi. Võib-olla ka vastupidi. Need kaks raamatut, ehkki vormilt erinevad, ei ole ilmselt trükimustani jõudnud juhuslikult samal sügisel. Mis üldse on juhuslik me elus?! Aga kui üks oleks võti, siis teine peaks ju olema lukk. Tegelikult pole lukus kumbki, mõlemad on väga avatud raamatud, vägagi.
Mis üllatas neis raamatutes kõige rohkem?
„Varjuteatris” ei ÜLLATANUD mind peaaegu mitte miski. Sest kui nii kaua teineteist tuntakse, siis tuntakse ikka päris põhjani. Ma tean ju ammu, milleks ta võimeline on, milliste raamatute kirjutamiseks. Mida see „peaaegu” siis siin nüüd tähendas? Aga seda, et alati üllatab see hetk ise, millal mõni hea raamat (kellegi hea maal, kellegi hea film jne) valmis saab. Miks just nüüd, aga mitte varem või hiljem – selle ülen jään ikka mõtlema. Sest sageli on tunne – need tekstid, need pildid, need helid oleks nagu kusagil olemas ja on ainult AJA KÜSIMU S, millal keegi nad kinni nabib ja nähtavaks või kuuldavaks teeb. Kui miski üllatab, siis on see alati aja komponent kõiges selles, mida teevad inimesed, kes on teiste inimeste jaoks millegi tõelise vahendajad. „Ma olen raamat” – sealgi ei üllatanud mind mitte Viivi mõtted, sest neid ma tunnen ammu, kõigist nendest elulistest ja äärmiselt olulistest asjadest, millest raamatus juttu, nendest asjadest oleme omavahel palju rääkinud. Mind üllatas Hedi Rosma väljailmumine „elu lõngakera seest” (Jüri Üdi fraas, mida Viivi ise sageli kasutab). Tema Viivi võrdse vestluspartnerina, ehkki hoopis noorema põlvkonna esindaja – see oli üllatus
küll. Ning üllatus oli, et see kahe inimese vestlus nii küpselt, ruttu ja stiilipuhtalt raamatuks muutus. „Ma olen raamat” on žanrilt vestlus ja see on eesti kirjanduses nüüd žanriuuendaja seisuses. Kui „Varjuteater” muudab romaanižanri reegleid, siis teine toob meile kätte vestlusraamatu vormi. NB ! vestlus ei ole intervjuu ja intervjuu ei ole vestlus! Mõnes teises keeles on selliseid raamatuid, Eestis teist ei meenu.
Kas Viivi on mõnikord sõnastanud mõne mõtte või kogemuse enne, kui sina selle kirjapanekuni oled jõudnud? Mis tundeid see lugedes äratab?
Jah on, aga kes see ikka teab, kes enne millelegi mõtles? Iseendastki ei tea teinekord, kas mõni mõte oli ehk valmis juba kolmekümne aasta eest ja vaid ootas seda hetke, kui omadega lagedale tulla. Kuid muidugi on ka neid omale lähedasi mõtteid, kogemusi, tundeid või elupilte, mille sõnastamiseni ta varem on jõudnud. Kui sellise peale satud, siis tekitab see tavaliselt vaid iseäralikku head meelt. Kirjaniku olek on üksindus, üksinduses tuleb leida oma tee ja otsida üles sõnad, mis sa selle tee jooksul tahad välja ütelda, kirja panna. Kui siis vahel näed, et keegi on oma üksinduses midagi mõtelnud ja näinud sinule lähedaselt, siis hajutab see sisemist üksindust. Olgu see kokkulangevus mõne ammu surnud Dante Alighieri või Mika Waltariga või elava Viivi Luigega, ikka sama heameel.
Mis on sinu meelest kõige olulisem lõik „Varjuteatris” ja „Ma olen raamatus”?
„Varjuteatris” on selleks lehekülje 166 viimane lõik, kus tuntud saksa kriitik ütleb, et „kirjutage ikka sellest, mida te häbenete. Ärge öelge, et teie midagi ei häbene”. Sellest lõigust võiks omaette traktaadi kirjutada, siin ma vaid markeerin mõnda mulle olulist asja. Paljud kirjutajad ju peidavad tegelikult oma arvamusi, tundeid, mõtteid iseenesegi eest, kirjutades etendatakse, valetatakse, peidetakse, manipuleeritakse, mõeldakse müügile ja edule. Paljud avameelsedki inimesed HÄBENEVAD OMA HÄBI . Ma arvan juba ammu, et kui inimesel on häbi, siis on veel kõik korras, aga kui on hirm, siis on temaga midagi lahti. Selles kriitiku soovituses on nii üks universaalne võti kirjanduse hindamiseks kui ka haruldaselt selge soovitus kõigile, kes eales kavatsevad kirjutama hakata. Selles lõigus on ka üks „Varjuteatri” pöördepunkte ja üks võti raamatu mõistmiseks. Ning veel – mina tean, mis selle kriitiku nimi on ja milline positsioon tal on. Kuid autor ei ole seda paljastanud ja hea ongi, see langeb ühte tema kirjanikukontseptsiooniga, et oluline pole mitte nimetegemine, vaid nimest lahtisaamine, oluline on TEKST, ükskõik, kes selle autor siis ka on. Ükskõik, kes selle tõe ses lõigus välja ütles, see on tõde ise. Selline tõde, mis iga kirjutavat inimest peaks põletama nagu kuuma rauaga. Tollest teisest nimetatud raamatust on keerulisem seda ühteainsat lõiku leida. Üks on ROMAAN oma paisutuste ja pausidega, peidetud salajaste hoovuste ja nähtavate punktiiridega, sümbolkujunditega, tõusude ja mõõnadega, nagu head romaanid või sümfooniad ikka lainetavad. Teine, kahe selge pilguga ja oma veendumustega inimese VESTLUS, on kubinal täis fraase ja lõike, millele nüüd võiks sõrme panna. Kuna tõelisel vestlusel on alati kaks osapoolt, siis oleks ebaõiglane vaid ühte rõhutada. Mitmetest võimalikest variantidest valisin lõpuks kaks kohta, ühe Viivi Luige ja teise Hedi Rosma tekstist, vastavalt leheküljelt 79 ja 101.
V. L. ütleb: „Kuid sõna „kirjanik” on täpselt samuti devalveerunud ja tühjaks muutunud, nagu hulk muid sõnu. Minul on alati häbi, kui ma ütlen, et olen kirjanik. Oleme omadega nii kaugel, et sõna KIRJANIK märgib võltsi, edevat ja tüütut nähtust, nagu ka paljude teiste alles hiljuti päris austusväärsete elukutsete nimetused. SISU on kadunud, kuid nimetused on alles jäänud nagu tühjad kestad.”
H. R. ütleb: „Korraga mõistsin väga selgelt, et pean tegema valiku. VALIK oli lihtne – kas elada nii, nagu surma polekski, või surra nii, nagu poleks kunagi elanudki.”
Ja nüüd tuleks alustada juba uut pikka juttu, lähtudes nendest kahest tsitaadist.
*
Need kaks Jaagu raamatut „Armastuse laiad, kõrged hooned” ja „Muutlik” mõjuvad enam-vähem üheaegselt kirjutatuna. Mismoodi ja mispärast need eraldi kaante vahele jõudsid?
Viivi Luik: Tõepoolest, need kaks raamatut, luuletuskogu ja romaan, on kirjutatud üheaegselt. Nii nagu ma ise omal ajal kirjutasin luuletuskogu „Rängast rõõmust” ja romaani „Seitsmes rahukevad” üheaegselt. JJ luuletuskogu käsikirja sain ma lugeda 2010. aasta jaanuaris ja romaani käsikirja 2010. aasta mais-juunis. Mõlemad raamatud on kirjutatud ühe aasta jooksul. Vahemärkusena olgu öeldud, et mind hämmastas siis ja hämmastab praegugi see, mismoodi suutis JJ oma igapäevase saadikutöö kõrvalt kirjutada nii lühikese ajaga nii intensiivset ja sügavat teksti. Sest seesuguse teksti kirjutamist ja suursaadiku tööd on minu meelest peaaegu võimatu ühendada, sest see on ühendamatute maailmade ühendamine. Need nõuavad täiesti vastandlikke hingeseisundeid ja isikuomadusi. Ma ei tea, kuidas ta sellega hakkama suutis saada. Seda enam, et nende raamatute kirjutamise ajal oli JJ saadikuks naaberriigis Lätis ja naaberriigis on kohustusi ja tööd iseäranis palju. Need kõnealused raamatud ilmusid eri kaante vahel sel lihtsal põhjusel, et üks on luulekogu ja teine on proosaraamat. Nende tekstide erinevus ja sarnasus on paeluv, on nagu iseäralik tants või valguse ja varjude vaheldumine. Need raamatud on nii kirjutatud, nagu kergitataks ja langetataks eesriiet või katet, mis varjab hoopis midagi muud kui see, mis me alguses arvame. On iseenesestmõistetav, et omas ühtekuuluvuses on nad siiski ka väga erinevad raamatud.
Kui palju on kumbagi ümber kirjutatud?
Sain mõlemat käsikirja lugeda alles siis, kui nad olid valmis. Kirjutamisprotsessi ma ei jälginud, kuid mulle tundub, et mõlemad tekstid on kirjutatud enamasti ühe hooga. JJ tunnistas hiljem, et muid erilisi muutusi peale ülearusena tunduvate lõikude või ridade mahatõmbamise ta neis tekstides teinud ei ole.
Mis tundega lugesid „Muutlikku” esimest korda?
Mäletan, et lugesin selle raamatu käsikirja juunis, valgel ööl. Kui lõpetasin, oli päike juba üleval ja linnud laulsid täiest kõrist. Olin üksinda meie Tallinna korteris ja kirjutasin parajasti oma „Varjuteatrit”. JJ oli Riias ja saatis mulle käsikirja e-postiga. Printisin välja ja lugesin, kusjuures loetud lehed heitsin lihtsalt põrandale . Süvenesin sisusse ega hoolinud vormist! Räägin siin sellest nii pikalt seepärast, et mulle on raamatute lugemisel ikka olnud tähtsad ka lugemise koht ja aeg. Nägin lugedes, et selles raamatus oli JJ väljendanud midagi oma põhiolemusest, isikliku kaudu väljendanud üldist. Võib öelda, et lugesin seda teksti suure üllatusega. Seda raamatut pole millegagi võrrelda, selle elutunnetus on uudne. JJ enda loomingust tuli meelde novell „Teateid surmast”, kus samuti on ajakihid segi. Aeg, aja liikumine on mind alati ligi tõmmanud, nii nagu tõmbavad ligi need sügavikud ja need kõrgused, mis on inimese hinges. Muutliku „võtmeks” oli minu jaoks JJ luuletus „Diptühhon” kogust „Armastuse laiad, kõrged hooned”, mis väljendab üheaegselt nii ajalikku kui ka igavest, nii muutlikku kui ka muutumatut meis igaühes.
Kas Jaagu romaan avas midagi, mida sa temast enne ei teadnud, polnud mõistnud või märganud?
Jah. „Muutlikku” lugedes ma mõistsin, et igaüks kannab oma elu koormat ja et isegi väga lähedane inimene ei pruugi põhjani aru saada, kui raske on teise koorem tegelikult. Nägin selle raamatu kaudu JJ-s sügavamaid kurist
ikke ja kõrgemaid mägesid, pimedamat ööd ja eredamat valgust, kui ma enne olin näinud. Ma ei näinud JJ-i, keda ma omast arust aastaid tundsin, vaid nägin inimest üksi vastu pimedust ja aega, ja tundsin selles inimeses ära iseenda, nii nagu see ikka on, kui kellelgi on õnnestunud läbi väga isikliku ja väikese väljendada üldinimlikku ja suurt.
Mille poolest hindad Jaagu loomingut eriti, milles tajud tema ainulaadsust?
JJ ühendab ainult talle omasel viisil kaks poolust, mis pealtnäha peaksid olema ühendamatud. Ilukõneliselt võiks öelda, et ühendab tule ja jää, pea ja südame, võimatu ja võimaliku. Seda ütlevad kõige otsesemal viisil need kaheksa rida tema luuletusest „Diptühhon”:
nüüd ma tean, et kõik on üürike,
linnu lend ja inimese elu,
noot, ja silp, ja lumesaju LÕPP,
armastuse aeg, mis antud ühes elus.
Nüüd ma näen, et kõik on igavene,
linnu lend ja inimese elu,
noot, ja silp, ja lumesaju LÕPP,
armastuse aeg, mis antud läbi elu.
JJ-i teostes on peaaegu alati üks puhas, valus noot, mis ei ole kergesti haaratav ega kergesti kirjeldatav, kuna see on muutuv. Nii nagu hingamise ja vereringe kirjeldused ei suuda kirjeldada kopsude ja südame tegelikku tööd, kuna see on muutlik, sest seda mõjutavad tunded ja meeleolud, nii ei saa kirjeldada ega sõnastada ka seda, mis jääb sõnade vahele, jääb saladuseks. Mis muudab loomingu ainulaadseks. Kui Fernando Pessoa ütleb: „Suured on kõrbed ja kõik on kõrb”, siis JJ ütleb: „Suured on kõrbed, kuid kõik pole kõrb”.
Kas raamatust on ühel või teisel põhjusel välja jäänud ainest, mille väljajätmist kahetsed?
Kuna ma lugesin „Muutliku” käsikirja siis, kui see oli valmis, ei või ma teada, mida JJ sealt võib välja jätnud olla. Sellepärast ei ole ka midagi kahetseda.
Kui mõistet „romaan” laiendada, siis mis laadi romaaniga on tegemist ja mille poolest see erineb päevaraamatust või blogist?
Päevaraamatud ja blogid on päevaraamatud ja blogid. Nendes enamasti kirjeldatakse, kuid ei väljendata. Neis puudub see teatav pinge, intensiivsus, salapära, mis on „Muutlikus”. „Muutlik” väljendab eesti keele abil inimest ajaliku ja samaaegselt ajatu olendina. See on teekond, üheaegselt nii minek kui ka tulek, nii saabumine kui ka lahkumine. Näib nii, nagu oleks JJ sõnade, teksti abil ehitanud tiibadega vankri, millega peaks olema võimatu sõita, kui sellele läheneda harjumuspärasel viisil ja tuntud „raamatukirjutamise reegleid” arvesse võttes. Kui sellele läheneda aga eelarvamusteta, siis selgub, et JJ on ehitanud vankri, mis pole mõeldudki sõitmiseks, vaid lendamiseks. See lendab sama kiiresti kui mõte ja läbib erinevaid ajakihte nagu anfilaade, või nagu eesriideid, millede taga peab peituma see saladus, mille tõttu ja mille pärast inimene elab.
Kas raamatus leidub mõni lõik, millele meelsasti ise alla kirjutaksid?
Kirjutaksin alla nendele lõikudele leheküljel 297: „Alles siis, kui uurid oma päevi ükshaaval, üksteise järel, vaatled neid ja vaatled ennast nendes, alles siis saad aru, kui jahmatavalt erinevad on su päevad. Olen aru saanud, mida tähendab lause: mina elan täna. Selles pole grammigi kergemeelsust. Kui ma tõesti elan täna, ja kui ma täna tõesti elan, siis pean ma ka teadma, mida see päev endas peidab. Ma tahan teada, mis toimub taeva all, seal, kus tiirlevad pääsukesed, ja kõrgemal, selle kohal, kus tiirlevad pilved. Ma tahan teada, mis toimub minu meeltes ja minu südame salakambrites, nendelegi ei pääse ilma võtmeteta ligi, mis siis, et iseenda omad.”
Milline on kõige olulisem mõte, mille Jaak on „Muutlikus” sõnastanud?
Et kõik meis ja meie ümber on pidevas muutumises, ja et ainult muutlikuna on meil lootust saada muutumatuks.
Küsinud Doris Kareva