Tõsi, see, et kriitikaarutelu ja Eeva Pargi proosast ajendatud artikkel kõrvuti sattusid, andis materjalile teatavat sädet. Võlgneme selle eest tänu kirjandustoimetaja heale tööle. Ka eelmises Sirbis arutelu jätkavat Berk Vaherit paistis see kooslus inspireerivat. Paraku jätkus kaasaelamist üürikeseks. Ühe mu artikli kontekstist välja kistud tsitaadi najal – milles on juttu tänapäeva kirjanduse mõnest iseloomulikult joonest –, teeb Berk Vaher järelduse, et tema sealt küll eesti kirjandust ära ei tunne. Ega ei peagi. Pruugib vaid teksti tähelepanelikumalt lugeda. Lõigus, mida Berk Vaher tõlgendab kui midagi, millega ta nõus ei ole, pole juttu eesti kirjandusest, vaid nüüdiskirjandusest üldse – sellisena, nagu see mulle paistab. Eesti kirjanduses toimuvad protsessid on küll kirjanduses laiemalt toimuvale kiiresti järele võtmas, aga pole oma spetsiifikat veel kaotanud. See aga on juba omaette teema. Tõlkeilukirjanduse toimetajana ja mõnevõrra ka tõlkeilukirjanduse arvustajana (kahetsusväärne, et tõlkearvustustele enam ajakirjanduses ruumi ei ole) oleks mul suhteliselt keeruline analüüsida eesti kirjandust hermeetilise, väljaspool suuremat kirjanduspilti asetseva lokaalse nähtusena. See ei pakuks mulle ka huvi. Sestap olidki Eeva Pargi proosast kirjutatud loo väited pigem deduktiivset kui induktiivset laadi.
Nii on juhtunud see, mis igasuguse poleemika puhul ikka kipub juhtuma: üks räägib aiast ja teine aiaaugust. Ka paistis tabavat Berk Vaherit minu argumente takka kiites viimaks paras ehmatus, ja siis ei jäänud üle muud kui haarata käepärase registri järele – sellesama, millest alates lõpeb väitlus ja algab sildistamine. See selleks, aga kui kriitikateema juba päevakorrale tuli, siis teeksin omakorda mõned ääremärkused.
Pika kriitikustaaži tõttu mäletan hästi noid aegu, mil kirjanduskriitika polnud üks tavaline ajakirjandusžanr, vaid palju enamat. Arvustustes sai varjatult öelda seda, mida muudes ajakirjandusformaatides ei saanud. Vaevalt et keegi neid aegu tagasi ihkab, aga muutused kriitiku hoiakutes pakuvad oma sotsiaalses tingituses siiski huvi.
Ennekõike on teisenenud arusaam kriitiku missioonist. Nüüdiskriitikule ei ole arvustus sageli mitte mõne kirjandusteose lähem analüüs, vaid käepärane võimalus teha ennast nähtavaks-kuuldavaks. Ega muidu ei kutsutaks üksteist vastastikku üles olemaks „julgemad”. Justkui kannustaks tagant hirm, et tagasihoidlikku kriitikut ei märka keegi. Kriitika stiil on praegu ühelt poolt targem ja keerulisem, teiselt poolt kiledam ja toorem. See ei sõltu enam väljaande profiilist, vaid autorite valikust. Päevalehtedest võib mõnigi kord leida asjatundlikumat kriitikat kui Loomingust, Vikerkaarest või Sirbist.
Kriitik võib olla lugenud terve mäe filosoofilist kirjandust, aga sellest pole kasu, kui tema tekst on täis lobedat argikeelt, vulgarisme ja pimedat agressiivsust. See pole „julgus”. See on märk harimatusest, ei muud. Usaldusväärseks teevad kriitiku ikka vanad tuttavad omadused: oskus eristada olulist ebaolulisest, üldistusvõime, arukus, taktitunne.
Muidugi, nüüdiskriitika ei eelda kirjutajalt mingeid varjatud sümboleid, alltekste, metafoore. Kõike võib öelda otse ja keerutamata. Ükski autor pole keelatud, ühtki mõtet ei tsenseerita. Autoriteetseid allikaid, mida enda arusaamade toetamiseks tsiteerida, võib kasutada nii palju kui tahes. Teooriad aga tulevad ja lähevad. Ma pole kindel, kas iseseisvalt mõtlev kriitik neid üldse vajabki. Neid vajab pigem kirjandusteadlane – sageli rohkem kui kirjandust ennast. Heale kriitikule piisab selge nägemuse olemasolust ja suutlikkusest seda isikupäraselt väljendada. Piisab väärikast, mitte primitiivsele „ärapanemisele” rajatud väitluskultuurist. Oma arvamuse saab välja öelda ka ilma poksimatšile iseloomulike vahenditeta – kellelgi ninast verd välja löömata ja kedagi nokauti paiskamata. Kuumi tundeid võib välja elada mujal, mitte kriitikas. Sest kriitika jääb ikka kriitikaks, sekundaarseks nähtuseks kirjanduse enda kõrval, ja mingeid uusi, seniolematuid tõdesid selle tähtsuse kohta võivad avastada ainult väga noored kriitikud.
Lõpetuseks sobib üks armsalt nostalgilisevõitu seik. Pea kümme aastat tagasi tellis filmiosakonna toimetaja Tarmo Teder mult kommentaari Mike Tysoni ja Brian Nielseni poksimatši teleülekande kohta. Minu puiklemise peale kostis toimetaja riukliku muigega, et see on ajalooline matš ja kultuuriväljaanne võib seda kajastada küll. Nii saingi toona poksireporterina käe valgeks (vt „Mike Tyson, prohvet Muhamed ja Rooma paavst”, Sirp 19. X 2001). Säärane kõva põhi peaks mulle andma häid eeldusi ka uuemas kirjanduskriitikas kaasarääkimiseks.