Armastaja tajumuses ei eksisteerigi midagi muud peale armastatu ja tema armastamise: „… kui ma / puudutan tule kõrval / märkamatut tuhka / või palgi kortsus keha, / kannab kõik mind sinuni, / nagu oleks kõik olemasolev, / lõhnad, valgus, metallid, / rida väikesi paate, purjetamas / sinu saarte poole, mis mind ootavad” (lk 85). Seesugune tajumus on tõene nii sellal, kui Neruda pealkirjastab oma luuletuse „Armastuseks”, kui ka siis, kui need  on sõnastatud kui „Iha” või „Raev”: „Mu armas, / saa minust aru, / armastan sind üleni, / silmadest jalgadeni, varbaküünteni, / sinu sisemust, / kogu kirkust, mida endas hoidsid. // Ma löön ukse maha: / ma tulen kogu sinu ellu: / tulen elama sinu hinge: / sa ei saa minu vastu” (lk 69). Neruda tunneb oma armastatus ära maailma jõgede ja mägedega, tule ja jääga, ning näeb endaski mitte ainult ühte inimest, vaid kogu oma soo universaalset kohalolu: „… sa ju tahtsid  nii väga, et oleksin / taltsutamatu, / ja sa ju tead, mu arm, / et ma pole üksainus mees, / vaid kõik mehed kokku” (lk 119). Armastus ei ole siin seega mitte ainult kaht inimest tervikuks lõimiv kogemus, teisest inimesest täielikuks saamine: „Su põlved, su rinnad, / su piht / on minu puuduvad osad, nagu / tühimik januses maas, / mille küljest murti lahti / üks tükk, / aga koos / oleme täiuslikud kui üksainus jõgi, / kui üksainus liivatera” (lk 11). Kaks  teineteist armastavat inimest hakkavad siin esindama tervet universumit, saavad selleks. „Minu jaoks oled aare, mis kätkeb rohkem / mõõtmatust kui meri ja ta oksad / ja sa oled valge ja sinine ja ääretu nagu / viinamarjalõikuse ajal maa. / Sellel maa-alal, sinu jalgadest sinu laubani, / matkates, matkates, matkates, / tahan oma elu veeta” (lk 35, luuletusest, mille pealkiri on samuti iseloomulik – „Lõputu”). Viimase omaduse poolest läheneb Neruda  raamat muuhulgas idamaise kirjanduse meelelaadile, näiteks Rabindranath Tagore armastusluulele, kus alati ei ole aru saada, kas armastatu, kellest autor räägib, on lihalik inimene või taevane jumalus, kuna autorile ongi nende lahusus minetanud tähenduse. Neruda armastus on ühtaegu pime ja ometi ülendav ning oluline pole mitte selle püsivus, vaid võimsus, mis teeb ühestainsast hetkest justkui terve igaviku.

Viimast asjaolu kinnistab seegi, et kogu raamat mõjub nii, nagu oleks see kirjutatud üheainsa silmapilgu vältel. Enamasti kirjeldab ja mõtestab Neruda oma armastust ühe inimese vastu, ent on puhkusid, mil sellisest armastusest saab ühtlasi ühiskondliku revolutsiooni ja idealismi võrdkuju, mis sedasi väljendab ühtlasi Neruda poliitilisi arusaamu: „Aga tõuse üles, / sina, tõuse üles, / tõuse minuga / ja läheme üheskoos / käsitsivõitlusse / kurjuse ämblikuvõrkude  vastu, / süsteemi vastu, mis jagab lahkesti nälga, / organiseeritud viletsuse vastu” (luuletusest pealkirjaga „Lipp”, lk 109). Ja nagu armastajad ikka, kuulutab ka Neruda, et ei hooli, mida teised tema armastusest arvavad, sellest, kas nad peavad seda tõeseks või petlikuks: „Tulid mu ellu / sellega, mis sul kaasas oli, / ma ootasin sind, / ise valgusest, leivast ja varjust, / ja nii vajangi sind, / nii armastangi sind, / ja kõik, kes homme tahavad kuulda  seda, / mida ma neile ei räägi, lugegu siit / ja taganegu täna, sest nende / põhjenduste jaoks on veel vara. / Homme anname neilt ainult / ühe lehe oma armastuse puult, ühe lehe, / mis langeb maa peale / nagu see oleks meie huulte loodud, / nagu meie võitmatutest kõrgustest / langev suudlus, / et näidata tõelise armastuse / tuld ja õrnust” (lk 141–143). Nagu ma artikli alguses juba mainisin, on Neruda „Kapteni laulude” luule pärit justkui  teisest ajastust – sealt, kus on veel ruumi idealismile, kõikemääravatele tunnetele, elu elamisele ereda leegiga, mis ei tähenda mitte ärapõlemist, vaid oma hingelise tuumani süttimist. See on ajastu, kus suured ja ülevad tunded pole mitte ainult tõsiseltvõetavad, vaid elu mõistmise ja mõtestamise mõõdupuu. Lugedes „Kapteni laule” ligi viiskümmend aastat pärast nende ilmumist, on huvitav näha, et Neruda kirjandusliku meistrikäe all on eelnimetatud  arusaamad aja proovile edukalt vastu pidanud. Kui rääkida Carolina Pihelgase tõlkest, siis mõjub see hoolika ja tõetruuna ning siin-seal ilmutab Pihelgas ka head kirjanduslikku leidlikkust. Nii näiteks luuletuses „Armastus” (lk 63) tekitab Pihelgas ilusa uue rütmi ridade „Qué tienes, qué tenemos, qué nos pasa“ tõlkes, vahendades need nõnda: „Mis sinuga on lahti, meiega, / mis meiega toimub?”.

Luuletuses  „Unustus” (lk 89) tõlgib Pihelgas „… aga sina kõndisid / oma väikeste jalgadega, sopaste kontsadega / läbi tule ja kustutasid selle ära”, sellal kui algupärand ütleb lihtsalt „tacones sucios”, „mustade, määrdunud kontsadega”. Ka seda, et „Kapteni laulude” tõlge ei kanna märkimisväärset sarnasuse pitserit Pihelgase enda luulega, võib pidada kinnituseks noore autori ja tõlkija võimest sisse elada teise kirjaniku mõtte- ja keelemaailma, seda oma  mõtte ja keelega nii-öelda üle kirjutamata. Pablo Neruda „Kapteni laulude” eestikeelsest või täpsemini kakskeelsest väljaandest (kuna raamatus sisalduvad ka luuletuste hispaaniakeelsed algupärandid) võib tunda siirast rõõmu, kuna seesugused tõlked on samuti osa meie rahvuskultuurist – need loovad meile osaduse maailma ande- või kultuuripärandiga ning aitavad seeläbi küllap paremini mõista ka meie oma kultuuri ja pärimuse kohta ja tähendust  maailmas. „Kapteni laulud”, mis pole ehk küll olulisim raamat Neruda loometeel, on seejuures tõenäoliselt üks tema terviklikumaid kogusid.