Tegelikult on meil peaaegu kõike, aga kõike ei ole kunagi korraga. Ega palju. Millistel ajahetkedel mäherdune kirjanduseosa ootamatult aktualiseerub, aktiveerub, esile tõuseb või lihtsalt võimalikuks osutub, on keerulik ennustada, sõnasinusoididest kudunev kassikangas kasvab aja ja kirjanduse edenedes otsekui iseenesest. Ning haugates lõigu ajast – näiteks me eneste kaasajast – jääb hambusse mõnigi tera, mis näib just ses ajas märgatavat õilmitsemist kätkevat. Mulle tundub, et põnevike sepistamine on praegusajal õhus. Ja et me vist ikka otsapidi põhjamaisesse kirjakultuuri kuulume, siis Põhjamaade põneloolisel taustal thriller’damine ei panegi imestama. Sel põllul tasub tööd teha, sel asjal näikse olevat jumet ja tulevikku. Vaatame mõne kodumaise näite kaudu natuke kaugemale ja katsume näha, kas on põnev või ei ole mitte.
Indrek Hargla „Apteeker Melchior ja Oleviste mõistatus” (Varrak, 2010) näitab autorit õige mitmest tema paremast küljest ning, võttes arvesse Hargla senist suutlikkust sarjade loomisel, on ilmselt alusepanijaks ühele polüpõnevale Tallinna-teemalisele jätkuloostikule. Seikluslik element on Hargla teostes sõltumata žanrist alati kohal olnud, kriminaalse koega lugude vestmise oskust tõestas juba aastatetagune Pan Grpowski lühijutustik, ajaloolasena on ajalootemaatika kirjaniku koduväli nii ehk nii. Ulme ja alternatiivajaloo rajad jäävad ses romaanis tallamata, ent eks ole autor aru saanud, et ka „päris” ajalugu on enamikule lugejaist parasjagu alternatiivne põld ja milleks ajada neid väheseid teadmisi sassi keeruliste meelevaldsuste ja üksikasju nihestavate mõttemängudega. Nagu ta „Palverännus uude maailma” ja „Vabaduse kõrgeimas määras” täie tõsidusega tegi. „Apteeker Melchior” on küll täiesti tõsiselt võetav teos, kuid siit leiab ka „Frenchi ja Koulu” lugudest tuttavat head huumorit. Ilma- ja linnapilt kujundub siiski ilma travestiavabalt, täie kindlusega võib „Melchiori” liigitada nende raamatute hulka, mille kohta tavatsevad kirjastajad tagakaanele lisada lause „… ja kindlasti on üheks peategelaseks linn ise …”. Indrek Hargla astub suure sammu (ühe veidi väiksema astus Andrei Hvostov oma „Projektijuht Possega”) ses suunas, et vana Tallinna kirjanduslik vaade enam liiga suuresti Jaan Krossi nägu välja ei näeks. Hiliskeskaegne Tallinn (tegevus toimub ühe nädala jooksul kevadel 1409) loob lugeja soovil, kirjaniku käsul end usutavalt, lõhnavalt ja liigutavalt. Seda enam, et nagu tekstis eneses kirjas, polnud Tallinn (siis vanalinn) tol ajal sugugi sellisel kujul valmis, nagu me teda praegu näeme ja teame. Vaid alles teel sellisuse poole, arenev, edenev, elujõuline euroopalik kaubalinn. Et eesti lugeja, tallinlane eriti, mõistab tegevuspaikadele omi meelepilte lisada, on muidugi väärtus omaette, aga usun, et ka muumaalase jaoks loob Hargla teos Tallinnast tugeva ja meeldejääva kujundi. Korralik kirjandus ses mõttes. Ja ka tos mõttes, et päris tegelased on osava käega joonistet, võib aimata, kellest kuuleme järgmistes jagudes ja kelle kirjanduslikele kontidele saab ilmsesti täiendavat liha ja vaimu juurde kasvama.
Samas teevad värvikad etteasted ka nood kujud, kes ilmselt sellest romaanist (olgu või surma tõttu) kaugemale ei pääse. Surma raamatus on, ja mitte kõige malbemal moel, kuid miskiks vägivallaromaaniks ja tumegootikaks ei tasuks „Apteeker Melchiori” pidada, nagu mõnel pool natuke proovitud. Juba Melchior ise on sedavõrd inimlik ja eluterve tegelane, maailmavalu ja vingumine ei leia ta ümber aset. Kõhutunne ütleb, et aastate pärast on ta üks lemmikumi kangelasi me kirjailmas. Miks mitte ka filmiilmas, raamat laseb end vägagi edukalt filmi kujul vaimusilma ette manada. Vaimu teine silm aga vaatab lootusrikkalt sellesse tulevikku, kus Melchiori lugu või lood hästi tõlgit kujul teiskeelsetele raamatusõpradele Tallinna koju toovad. Ning raamatusõbrad seejärel ja -läbi Tallinnasse. (L)ootust on, onju? Sootuks teistmoodi Tallinnas toimetavad viimastel aastatel keskeltläbi raamatu aastas andnud krimitandemi Klaara ja Kaarel Kivi tegelased. See on tänane natuke närviline ja natuke läppunud Tallinn, mis moodsaiks romaanideks kirjanduslisel (ka krimikirjanduslisel) kõrgtasemel alles kirjutamata ning millest ei me täpselt tea, kas tas selleks ainestki on, ja kuhu päris kindlasti ei sobitu Kivide kangelased Karud – keskealised intellektuaalid oma väheke teisest ajast pärit arusaamade ja väärtushinnangutega. Õigem oleks vist ütelda, et me kaasaeg ja tänalinn ei sobitu Karude ümber, neid konflikte ja möödaelamisi rõhutatakse raamatuis vahest liigagi palju. Rahulikul klassikalisel kombel hargnevas põnevusloos, mis otsesele esiplaansele ühiskonnakriitikale ei pretendeeri, mõjuvad need ebakõladena. Karude kammerlik omailm ooperi, väärtkirjanduse ja teejoomisega võiks end oma olemuslikul kujul enam väärtustada ning ka linnale seekaudu pilku heita. Kivid ja Karud võiksid vähemasti Kadrioru kirjanduslikuks joonistamisega küll hakkama saada, midagi juba loob.
Vana hea krimijutu kudumine turvaliste kaanonite järgi on autoritel käpas, aga keskkonna esilemanamises loodetakse vahest liialt lugeja meeltes juba olemas materjalile. Kalle Käsperi „Buridanide” saaga hiljaaegu Loomingus ilmunud katkendis näiteks on peaaegu samad tegevuspaigad (küll mõnikümmend aastat varasemas ajas) märksa meisterlikumalt välja vestetud. Võib-olla võiksid Kivid Käsperile kirjutada ja väikse kellaviietee käigus asju arutada. Suhteliselt kammerliku põnevusloo juures oleks küll narr eeldada miskit mastaapset maailmakuvandiloomet, aga kujuneva seeria puhul tasub asja kaaluda. Potentsiaali ju on. Samuti sobiksid senised neli lugu (järjekorras „Mõrtsukatöö Faehlmanni tänavas”, „Mõrvasügis”, „Varandus seinal” ja „Ajakirjaniku surm”) päris kenasti telendamiseks. Kodumaise sarjatööstuse võimalusi ja võimekust teades võiks Karud oma naha turule viia küll.
Usun, et Kividel on raamatuks raiumata süžeesid veel küllaga, ehk ei peagi kõiki kirjanduseks vormistama, küll aga stsenaariumideks. Telepildi tugi aitaks korvata ka nii mõnedki eelmainitud vajakajäämised. Produtsendid uurigu elu ja raamatuid. Kokkuvõttes on hää näha hääs mõttes vanamoelist ja väljapeetud krimilugu kodumaises kõhetus kontekstis kohta ja kõlapinda otsimas. Ma arvan, et seda sorti põnevikel on praegu veel ja lähemas tulevikus lugejat küll. Ehkki olemuslikult on need tekstid ikkagi mineva sajandi laadis, ja mitte just selle viimaste kümnendite omas, on neil üks kõva pluss – nad on meil nüüd olemas. Enne ei olnud. Siis, kui muus ilmas selliseid tekste tehti, tehti siinmail paraku hoopis muid asju. Ja kui me praegune elu on muuilmast mõnes mõttes mööda läinud, siis mõnes teises mõttes tuleb alles järele jõuda. Kivid astuvad siin omi samme omal moel, väärikalt jalutades ja moest läinud vildist kübarat kergitades. Toda tuleb vähemasti oma isiklise mätta otsast kaedes tõdeda, et põnevike ilmas ringi uidates kipuvad viimasel ajal sõelale jääma nood lood, kus lisaks jutulõnga hoolsale puntrasseajamisele ja vilunud sirgeksharutamisele ka kohavaim kohal on ja sündmuspaik elavaks kirjutatakse. Nii nagu teeb Ian Rankin oma Rebuse-lugudes Edinburghiga, Jo Nesbø Osloga, Jason Goodwin İstanbuliga või Donna Leon Veneetsiaga ja loodetavasti Hargla Tallinnaga. Mitte et vahel Edinburghist Glasgow’sse, İstanbulist Veneetsiasse või Veneetsiast Napolisse ei põigataks – isegi Klaara ja Kaarel Kivi toimetavad vahepeal Rhodose saarel. Aga taust on ka mujal viibides kohal ja just tausta tugevus on see, mis ka nõrgema loo kvaliteetselt mõjule päästab. Nõrgemaid lugusid on ka tugevaimatel autoritel, kuidas muidu. Kuid raamistik, omailm, taustsüsteem lasevad üldmuljel püsida.
Eespool sai mainitud, et mõned raamatud sobivad hästi filmideks, teised telesarjadeks. Klassikud, kes kauem orbiidil
olnud, on vahelduva eduga vormistet mõlemiks – olgu siis Sherlock Holmesi, Hercule Poirot’ või Perry Masoni näited tuntuimad. Siit nähtub edasi kaks suundumust. Esiteks on tänapäeva kvaliteetsed telesarjad meelelahutuslikus laadis kinofilmidele selgesti ära tegemas. Teletihedus on kõvasti suurenenud, tehnika võimas, stsenaristid virtuoossed käsitöölised, mis viga vuhkida. Vanemat sorti krimiromaan pigistub lihtkombel kolmveerandtunnisesse formaati. Ka staarikvaliteet nihkub kinolinalt telepurki, see nähtub kas või honorahade suurusest. A-kategooria sarjastaar korjab aastaga rohkem tegijaraha kui A-kategooria filmitäht. Kusjuures mitmed hääd, ent mitte absoluutses tipus olnud filminäitlejad (esmalt meenuvatest näiteks Gary Sinise, David Suchet või naljamees Charlie Sheen) on selle tipu just telesarjades kätte saanud. Oma tasustatuse ja tuntuse tipu vähemasti. Päris koomiline oli ühes vanemas linaloos näha „CSI” William Peterseni ja „Kolmanda kivi …” John Lithgow’d pahulasi mängimas (Lithgow küll taganes õõvastavalt üllatades oma kinnistunud komöödiku-kuvandist elegantses jubesarjas „Dexter”). Kuhu jääb ja kuhu läheb sellisel taustal kirjandus, kas raamatul on pingeid paristavas teletulvas üldse mingit võimalust?
On ikka. Kirjanduse, silmadega loetava ja ajudega töödeldava teksti põhiomadus ja -võlu ei kao kuhugi. Võimalus ja vajadus film oma peas ja oma oskusele vastavalt lugedes kokku panna jääb alles. Kujutlusvõime, tahe olla ise natuke kirjanik ja natuke režissöör on need lugeja nõksud, millega kirjanik teab arvestada. Iseasi, et liikuva pildi intensiivsuse löömiseks tuleb veidi enam tööd teha. Õhukese loo neelab tele alla. Kuid kusagil on piir, millest edasi pääsevad raamatu eelised võidule. Teada lugu, et hääde mahukate romaanide linandamine annab üldjuhul kesise tulemuse. Liiga palju tuleb välja jätta, teatud liine tuleb eelistada, peab mugandama. Ja nii edasi. No ei ole seda jaksu igast asjast „Sõrmuste isanda” või „Harry Potteri” mahus mammuteid üles võtta, seda saab teha ainult tekstidega, mis kulutet raha kindla peale tagasi toovad. Seega peab jutukirjanik pakkuma inimesele palju põnevat lugu, rohkesti pingestet teksti, midagi sellist, mille kohta keskmine lugeja teab, et ta ealeski liikuvast pildist täit matsu kätte ei saa. Tõsidus, südamevalu, tarkuseterad jäävad üha enam poeesia ja esseistika ja nonfiktsiooni võitlusväljadele, üksikute hädavajalike ja täpselt sihitud süstidena aga jõuavad massidesse massiivsete volüümide kaudu (mida e-raamatuina hea kerge käsitseda, kilone kalinguris klobar vaevab randmed pikapeale päris ära). Tõelised jutuvestjad ei tulegi enam naljalt alla poole tuhande leheküljega köidetega letti(dele), olgu või eelmainit Nesbø või Stieg Larsson või Henning Mankell, kui siitsamast Läänelombi äärest vaadata. Suurte lugude aeg on tagasi tulemas, on õigupoolest juba käes. Väiksemad lood vekitakse telepurki, sisekaemus siirdub luulesse ja kirjanduse tulevik on raamatutes, mida jagub lugeda kauemaks kui paar une-eelset tundi. Selliste raamatutega on see häda, et neid ei saa kirjutada, pühendades teoseteole samuti vaid paar une-eelset tundi, rüübates päevatöö järel õõnesvormist dopinguks tehismehisust. Kas eesti kirjandusel on selles tulevikus võimalik ellu jääda, õide puhkeda ja ehk isegi vilja kanda? Kuradi raske küsimus.