Ojalo raamatut võib nimetada polemiseerivaks alternatiivajalooks. Selle võib jagada kaheks osaks: esimeses pooles on ülevaade Eesti kaitsejõududest ja vastupanuvõimaluste ning vastuhaku tagajärgede poleemiline käsitlus. Toodud on võrdlusi teiste riikidega, pikemalt Soome kaitseväega Talvesõjas. Teine pool on rohkem Eesti ja teiste riikide kogemustel ning fantaasial põhinev ülevaade Sügissõjast ja rahvademokraatlikust vabariigist kuni 1950. aastate alguseni. Sügissõja kujutusse on pikitud ka nii-öelda pseudodokumente või mälestusi. Huvitav on ka Jüri Kotšinevi eessõna. Raamatus on esitatud paljude autorite seisukohti vastuhaku küsimuses. Hanno Ojalo on analüüsinud poolt- ja vastuargumente. Ta on üsna mõjusalt ümber lükanud alistumise õigustusi, püüdnud tõestada, et julge vastuhakk poleks tähendanud eesti rahva hävingut. Igal juhul on raamatus huvitavat ja mõtlemapanevat sisu palju. Siiski on põhikontseptsioonis mitu vaieldavat asja.
Kahtlane on raamatu tees, et Eesti vastupanu korral oleks konflikti sekkunud Saksamaa – päästmaks baltisakslasi sõja keerisest. Kas Hitler oleks ikka tõsiselt sekkunud või oleks lasknud Nõukogude Liidul baltisakslased välja saata? Eestis oli suhteliselt vähe baltisakslasi, umbes 16 300, neist lahkus 1940. aasta kevadeks 12 660. Lätis oli sakslasi palju rohkem, (62 000) ja ehk oleks Läti – Nõukogude sõja korral nõutud vaherahu sakslaste päästmiseks. Seega oleks Läti pidanud koos Eestiga sõtta astuma vastavalt liidulepingule. Siiski oli Hitler huvitatud rahust Baltikumis, sest ta planeeris juba 1939. aasta sügisel alustada pealetungi läänerindel (mis halva ilma pärast edasi lükati, ka kindralid olid selle vastu). Sõda oleks häirinud Saksamaale vajalikke toorainetarneid idast. Seega oleksid sakslased esiteks püüdnud takistada Eesti või ka Läti sõttaastumist ja sõjategevuse venima jäädes tõesti püüdnud kiirendada selle lõpetamist. Tõenäoliselt oleks survet avaldatud rohkem Eesti ja Läti valitsusele, mitte Moskvale.
Teiseks, Stalin oleks tõenäoliselt vaherahu korral nõudnud rohkem, et järgmisi agressiooniohvreid hirmutada. Punaarmee poleks niisama loovutanud vallutatud alasid. Lisaks baasidele Lääne-Eestis ja saartel oleks nõutud ka mitut baasi-garnisoni maa keskosas, Paide, Viljandi ja Valga piirkonnas, nagu soovisid sõjaväelased läbirääkimistel oktoobris. Ilmselt oleks üks garnison jäetud ka Virumaale, näiteks Jõhvi. Narva või Narva jõe taguse piirkonna ja Petserimaa eraldamine olnuks ka päevakorral, nagu Ojalol kirjas. Võimalik, et oleks piiratud Eesti kaitseväe suurust ja nõutud Kaitseliidu laialisaatmist. Sisuliselt oleks Eesti olnud okupeeritud ja valitsust oleks radikaalselt muudetud. Soomelt võttis Stalin 1940. aasta märtsi rahulepinguga 13 korda suurema territooriumi, kui oli nõudnud sõjaeelsetel läbirääkimistel, ja viis korda rohkem, kui Punaarmeel oli õnnestunud vallutada. Annekteeriti Soome majanduslikult arenenumad rajoonid. Kolmandaks on kahtlane oletus, et Nõukogude Liit oleks näiliselt iseseisva Eesti rahvavabariigi säilitanud ka 1940. aastal, mitte muutnud liiduvabariigiks. Miks oleks Stalin pidanud tegema nii, kui ta teised Balti riigid 1940. aastal inkorporeeris? See oleks tekitanud segadust ja probleeme Punaarmeele ning NKVD-le. 1940. aasta suvel oli soodne olukord ja Stalinil polnud vaja kellegi vastuseisuga arvestada. Punaarmeele ja laevastikule oli vaja platsdarmi edasisteks vallutusteks, kindlalt kontrolli all maa-ala. Ojalo on siiski analüüsinud ka teisi variante.
Võrdlustest Soome Talvesõjaga
Võimalikust Sügissõjast võib iga sõjaajaloohuviline luua oma versiooni. Üldjoontes võib Ojalo kujutis olla õige, kuid mõndagi võinuks minna ka teisiti. Narva rindel oleks Eesti väed (tugevdatud 1. diviis) suutnud hästi vastu panna, sest punaväe korpusel polnud suurt ülekaalu. Juhul kui punaväe meredessandid oleks suudetud likvideerida, poleks ka Narvat saadud esimestel nädalatel vallutada. Kuid elanikkond oleks tulnud evakueerida. Vastupanu oleks kestnud niikaua kui vaenlase vägede lõunast üle Emajõe tungimine oleks sundinud 1. diviisi taanduma Rakvere ja Tapani. Petseri rindel oleks vaenlane peagi läbi murdnud ja liikunud ühe tugevama kolonniga üle Räpina Tartu suunas, teise kolonniga Võru ja Valga suunas. Lõuna-Eestis oleks ägedamad lahingud peetud ilmselt Võrumaa metsades ja Emajõe joonel. Punaväe edasitungi Valka ja sealt Pärnu suunas oleks ehk pidurdatud sõjaväe ja Kaitseliidu ühisjõududega. Soodsamal juhul oleks Eesti vastupanu mandril kestnud kauem ja oktoobri lõpus oleks alanud võitlus Tallinna all. Sõja tulemus oli aga ilma välisabita ette määratud. Põgenemisvõimalused merd mööda läände oleksid alles jäänud, sest Talvesõda näitas, et Balti laevastiku tegevus polnud efektiivne.
Miks loobus Eesti juhtkond 1939. aasta septembris vastupanust ja alistus nõudmistele? Reaalset abi polnud kelleltki loota ning oluline oli varem eeldatud toetaja Saksamaa soovitus. Arvati, et Saksamaa siiski ei luba täielikku sovetiseerimist, loodeti Saksamaa majanduslikule huvile.
On näha, et Eesti juhtkond lootis ja püüdis 1939. aastal igati sõjast eemale jääda, mitte lasta hävitada rahvast ja purustada seda, mis oli 20 aastaga ehitatud. Laidoner arvas, et sõda tuleb veel pikk ja Eesti lõplik saatus otsustatakse hiljem. Selle ajani on vaja hoida oma sõjalist jõudu ja rahvast, mitte kiirustada sõtta. Tuleb rõhutada, et lepingu sõlmimist ei otsustanud kitsas ringkond, seda pooldasid nii valitsuse kui ka Riigivolikogu ja Riiginõukogu juhatuste ning välis- ja riigikaitse komisjonide liikmed.
Pealegi polnud selge, kas rahva enamus toetab valitsust sõjas N Liiduga. Rahva seas peeti 1939. aastal suuremaks ohuks Saksamaad, mitte N Liitu. Noored soovisid võidelda iseseisvuse eest, kuid osa vanema põlvkonna suhtumine oli pragmaatilisem. Ka Eesti ohvitseride seas leidus neid, kes pooldasid järeleandmisi N Liidule. Stalin nõudis algul kavalalt vaid sõjaväebaase, mitte osa maa loovutamist, nagu nõuti Soomelt.
Sügissõja võimaluste hindamisel on oluline Soome Talvesõda, mille käsitluses tuleks mõningaid eksitavaid asju täpsustada. Mannerheimi liini tugevust on Nõukogude sõjaajaloo kirjanduses tõesti üle hinnatud. Uuematel andmetel oli tegelikult Karjale kannasel Talvesõja algul üldse 215 või 221 raudbetoonist püsikindlustust, neist 147 betoonkaponiiri kuulipildujate ja kaheksa suurtükkide jaoks. Peale selle olid raudbetoonvarjendid, komandopunktid ja betoneeritud jalaväe positsioonid ning 1939. aasta suvest rajatud välikindlustused ja tõkked. Üle poole neist kaponiiridest olid vananenud 1920.–1924. aasta ehitused. Peakaitseliini mõlemat tiiba toetasid rannasuurtükipatareid. Reaalselt sattusid lahingutegevusse vaid 52 betoonkaponiiri ja 17 varjendit.
Peakaitseliini lääneosas oli aga üle poole, 57 uut kaponiiri, mis 1930ndatel ehitatud või moderniseeritud. Need olid tiibtuld andvad kuulipildujakaponiirid, paljudel suured meeskonnaruumid, ambrasuurid soomustatud, vaatluseks ja lähivõitluseks lisatud soomuskuplid. 1937.–1939. aastani ehitati kuus „miljonilist” kindlustust: need olid kahe-kolme laskekasematiga ja suurte maa-aluste meeskonnaruumidega kindlustused. Eestis selliseid ei ehitatud. Uued ja moderniseeritud punkrid olid just Punaarmee pealöögi suunal Summa – Lähde – Leipäsuo piirkonnas, seal oli viis „miljoni kindlustust”. On tõde, et Soome sõdurid pidasid vastu ka seal, kus olid vaid välikindlustused või punkrid purustatud, kuid mitmes olulises kaitselõigus mängisid ka betoonkindlustused tähtsat rolli. Soomlaste kulutatud miljonid margad ei läinud tuulde. Efektiivse vastupanu osutamiseks piiril oleks tulnud ka Eestis alustada vabatahtlike abil välikindlustustöid 1939. aasta suvel.
Soome saatus otsustati Karjala kannasel, Mannerheimi liini kaitsesid Soome põhijõud. Sõja al
gul oli väliarmeest Karjala kannasel 133 000 meest, Laadoga Karjalas 40 000 ja mujal põhja pool vaid 16 000 meest. Kannasel oli kaitsel kuus diviisi üheksast, seal oli 300 suurtükki 382st ja 30 tankitõrjekahurit. Sellest hoolimata murdis oma jõude mitmekordistanud Punaarmee just kannasel lõpuks läbi. Eesti maismaapiiri idas (kaitseliin u 110 km) on just sobiv võrrelda ligikaudu sama laia Karjala kannasega. Mehi oleks saanud Eesti panna sellele kaitseliinile välja poole vähem.
On tõsi, et olulised võitlused käisid ka mujal Soome idapiiril, kus polnud kindlustusi ja kus oli umbes pool Punaarmee jõududest. Kuid põhjapoolne maastik ja teedevõrk võimaldas soomlastel osavalt manööverdada väikeste jõududega. Ehkki kohati tungis Punaarmee 100–120 kilomeetri jagu Soome territooriumile, tükeldasid soomlased vastase jõud, piirasid ümber ja hävitasid osa sissetungijaid. Välisriikidest saadud relvastuse ja varustuse osakaalu ei maksa küll üle tähtsustada, kuid siiski oli Soome sõjaväel sõja lõpus relvastust, tehnikat ja osalt laskemoona rohkem kui sõja algul. Soome sõjatööstuses valmistati ise paljusid relvi, ka püstolkuulipildujaid, kergekuulipildujaid, miinipildujaid, tankitõrjekahureid ning laskemoona. Detsembrist kuni veebruarini saadi rindele juurde 122 tankitõrjekahurit. Välisabi oli oluline õhutõrjes ja lennuväes ning kõik ei tulnud sõja lõpus. Õhutõrjekahureid saadi sõja eel 74 ja sõja ajal veel 139. Ka suurtükivägi sai üle 300 relva juurde, neist ligi pool veebruaris, ehkki paljud olid vananenud ja vajasid korrastamist. Sõjalennukite arv kasvas poolteist korda, jaanuaris ja veebruaris said lahingeskadrillid juurde 86 hävitajat ja 10 pommitajat. Oluline oli ka abi moraalne tähendus. Üsna palju saadi ka trofeesid, näiteks 140 suurtükki.
Seega oli Soome sõjaline ja strateegiline olukord Eestiga võrreldes palju parem. Eesti sõjatööstus suutis Soomega võrreldes vähe toodangut anda. Juhul kui Eesti oleks sõjaeelsed aastad pühendanud võidurelvastumisele, poleks rahvale ilmselt jäänud head mälestust õitsvast iseseisvuse ajast. Julgeoleku oleks paremini taganud vaid tugev kaitsekoostöö naaberriikidega.
Kui palju oleks Eesti vastuhakk muutnud ajaloo käiku?
Minu hinnangul Eesti jaoks sisuliselt vähe, küll rohkem Soome jaoks. Soome oleks saanud rohkem aega sõjaks valmistuda, juurde sõjavarustust. On raske ennustada, kas seetõttu oleksid Eesti inimkaotused Nõukogude okupatsiooni tõttu olnud väiksemad, kui olid tegelikult. Tšekistidel olnuks siis rohkem aega vaenlaste selekteerimiseks ja hävitamiseks. Arvan, et ka enamikku ohvitsere poleks sõjavangist vabastatud, vaid need oleks mõrvatud nagu poolakad Katõnis.
Pragmaatilisest seisukohast oli parem sõda edasi lükata, kuid valmistuda edasiseks võitluseks ja vastupanuks. Oli vaja otsida liitlasi, reorganiseerida ja ümber relvastada sõjaväge, viia osa vanemaid riigitegelasi ja olulisi varasid välismaale. Valmistuda tuli ka partisanisõjaks, eelkõige Kaitseliidu toetusel. Nõukogude Liidu provotseerimise kartuses jäeti see kahjuks tegemata. Nii et ehk on tagantjärele õigem Eesti riigimehi mitte süüdistada 1939. aasta baaside lepingus, küll aga „hääletus” alistumises 1940. aastal.
Ajaloo käigu muutmiseks võib soodsamaks võimaluseks lugeda vaid Talvesõja aega, 1940. aasta veebruari või märtsi. Soome salaemissarid käisid talvel Eestis ja Lätis maad kuulamas. Juhul, kui Eesti ja Läti oleksid läinud võitlusse oma neutraalsust rikkunud baasivägedega, oleks ehk Soome loobunud rahulepingu sõlmimisest N Liiduga. Siis oleks Soomele appi tulnud Inglismaa ja Prantsusmaa. Rootsi neutraliteedi rikkumine, oht rauamaagitarnetele oleks sundinud omakorda sekkuma Saksamaad. Edasist on ennustada raske. Eesti ja Läti oleksid pärast baasivägede hävitamist ja kevadist teedelagunemise perioodi suutnud kindlasti vastu panna 1940. aasta suveni, edasi partisanisõda. Lõpptulemuse määranuks Inglismaa ja Prantsusmaa, aga ka Saksamaa tegevus. Sama olukord oleks tekkinud, kui Soome valitsus oleks jäänud lootma lääneriikide abile ja poleks märtsi keskel rahu sõlminud. Punavägi oleks küll tunginud Lõuna-Soomesse, kuid kevadine teedelagunemine oleks andnud soomlastele hea võimaluse vastupanu jätkamiseks, sissisõjaks. Lääneriikide ekspeditsiooniväed Põhja-Soomes oleksid parandanud Soome võimalusi ning ehk oleksid ka Eesti ja Läti siis julgenud N Liidu vastu välja astuda (seda ka Soomes mõned lootsid). Lääneriikide lennuvägi oleks rünnanud ka Bakuu naftapiirkonda. Igal juhul oleks Soome pääsenud kergemalt, sinna ja Rootsi oleks põgenenud ka osa eestlasi.
Tõsisemalt saanuks olukorda muuta vaid pööre Saksamaa poliitikas, rahusõlmimine läänega ja Nõukogude Liidu vastu 1940. aastal sõttaastumine. See eeldanuks sõjalist riigipööret Saksamaal, Hitleri kukutamist kindralite poolt, kes olid läänega sõja vastu. N Liitu oleks Ida-Euroopast saanud püsivalt tõrjuda vaid Saksamaa ja lääneriikide koostööga. Alternatiiviks oli ka vastupanu 1940. aasta juunis, meeleheitlik võitlus iseseisvuse eest või sümboolne piiratud vastuhakk. Vastupanuvõimalused olid baasivägede tõttu küll raskemad, kuid siiski oli võimalik neid blokeerida. Koos Eestiga võinuks sõdida Läti, kes valmistus 1939. aasta sügisest peale tõsiselt võitluseks kahel rindel. Ehkki võitlus oli ilma suurriikide toetuseta lootusetu, olid tingimused edasiseks partisanisõjaks paremad kui 1939. aasta sügisel. Sõjaline vastupanu 1939. või 1940. aastal oli moraalselt hädavajalik, kuid otsuse langetasid tollased poliitikud tollaste teadmistega. Vastupanu võinuks 1940. aastal olla ka poliitiline, diplomaatilised protestid ja osa valitsuse põgenemine maalt. Nõukogude Liitu poleks see muidugi takistanud. Kuid see kõik oleks … Ajaloolase ülesanne on püüda mõista ja seletada minevikku, mitte mõista kohut. Olulisem on tuletada tänapäeva otsustajatele meelde mineviku kogemusi. Ajalugu näitab, et ühe kildkonna ainuvõim, majanduslikust heaolust tekkinud mugavus, naiivne usk lubadustesse või lepingutesse on oht iseseisvusele ja rahvale. Tänapäeval tuleb valmis olla ka teistsugusteks ohtudeks, säilinud iseseisvus võidakse kaotada mitte ainult sõjalise okupatsiooni läbi. Nagu 1939.-1940. aastal on ka tänapäeval
Eesti poliitikud sunnitud arvestama paljuski suurriikide huvidega. NATO kaitsva tiiva all on poliitikutel hea rääkida vastupanust 1939. aastal. Kokkuvõttes võib öelda, et ehkki Hanno Ojalo pole kutseline ajaloolane, on tema raamat väga huvitav ja mõtlemapanev lugemisvara. Ojalo näitab, et julge vastuhakk poleks tähendanud Eestile tingimata katastroofi.