Püüdes mitmesuguste meetoditega läinud aasta kirjanduskriitikast ülevaadet saada, pidin viimaks käsi laiutades tunnistama, et ei saa aru, kus täpselt toimub XXI sajandi edenedes kogu Eestile ühiseid tähendusi ja väärtusi loov diskussioon kirjanduse üle.2 Või kas selle järele on üldse nii palju vajadust või nõudlust, et tasuks küsimust dramaatiliselt tõstatada? Vahetu tagasiside põhjal võin siiski öelda, et veel vähemalt kolm inimest peale minu arvab, et tasub. Kuna trükimeedias leidus nimetatud ühistähendusi loovat diskussiooni suhteliselt vähe, jätkasin oma eksirännakuid Internetis, võttes eesmärgiks üles otsida ja läbi vaadata eesti kirjandust tutvustavad blogid.
Parema puudumisel pärinevad siinkirjutaja teoreetilised teadmised blogi olemusest peamiselt Vikipeediast ja seal viidatud materjalidest (isiklikke praktilisi kogemusi on ka, aga vähe). Mujalt võrgust otsides leidsin muu hulgas ühe paljutõotava eestikeelse blogopeediblogi, kus on palju huvitavaid õpetussõnu inimesele, kes kavatseb blogi pidada kauem kui paar aastat. Kahjuks katkesid selle sissekanded kuue tegutsemiskuu järel … Eesti kirjanduse retseptsiooni vaatevinklist ei ole blogitemaatikat minu teada siiamaani veel põhjalikumalt käsitletud, kui välja arvata raamatuajakirjas Lugu (talv/kevad 2010) ilmunud põgusad intervjuud valitud lugemisblogijatega. Tänuväärset materjali mõne pikema uurimistöö tarvis leiduks ses vallas kindlasti.
Et mitte pikalt metatehnilistes probleemides puseleda, olgu edasise jutu aluseks ära toodud Kadri Kirstu bakalaureusetöö blogi lühidefinitsioon, mille järgi blogi on „isikukeskne tagurpidi kronoloogias hõlpsalt avaldatav veebisait”. Lisaks loetleb ta blogi oluliste omadustena veel järgmisi: „Oluline on, et postitused oleksid regulaarsed, lingitud, sildistatud /—/, lugejatele kommenteeritavad ning sisult uudsed ja isiklikud (autori nägu, esindades ainult enda ja mitte kellegi teise vaateid)”.3 Blogid jaotatakse laias laastus kaheks: isiklikeks ja institutsionaalseteks; peenemalt võib neid jagada veel käsitletavate teemade, postituste iseloomu, kasutatava tarkvara vms järgi. Nagu ülaltoodud määratlusest nähtub, peaks blogimine ühelt poolt väljendama kirjutaja isiklikke mõtteid ja stiili, teiselt poolt aga nõudma teatavat distsiplineeritust postituste haldamisel. Blogi otseseks sihtgrupiks on kirjutaja lähem tutvuskond või siis samast kitsast teemast (nt ketramine, eesti kirjandus) huvitatud inimesed, kes blogi teema järgi üles leiavad. Ühismeedia kombel sisaldavad blogid enamasti terve loetelu linke teistele samateemalistele võrgukohtadele.
Laias maailmas algas blogivormi kasutamine Wikipedia andmetel 1997. aastal, maarjamaise bloginduse alguseks võib pidada aastat 2001 ning pioneerideks Peeter Marvetit ja Henn Sarve. Blogi kui võrkturundusvahendit on edukalt kasutanud terve hulk Eesti firmasid; blogide potentsiaali avaliku arvamuse mõjutamisel on hoomanud Eesti poliitikud; mitmed ajakirjandusväljaanded on võrgukülgedele haakinud oma töötajate blogisid. Need on kõik näited institutsionaalsetest blogidest. Eesti kirjandust käsitlevate blogide seas on samuti terve rida mõne asutuse või ettevõttega seotud lehti. Kirjastustest, kes on ära tundnud bloginduse turundusliku potentsiaali, kasutavad seda väljundit hoolega Varrak ja Tänapäev. Aktiivselt kasutavad blogiformaati raamatukogud. Esile tuleb tõsta rahvusraamatukogu, Tartu Lutsu raamatukogu, aga ka näiteks Tallinna, Lääne-Virumaa ja Viljandi keskraamatukogu uudiskirjanduse blogisid. Rahvusraamatukogu „Kirjanduse ja keele ajaveeb” on suunatud eelkõige raamatukoguhoidjatele ja -kasutajatele, nagu ka sama asutuse kodulehel (lingi all lugejatele -> erialateave -> kirjandusteadus) aastast 2005 avaldatavad „Liivametsa lugemised”. Seda sisse juhatavas postituses ütleb RR eesti kirjanduse referent Maire Liivamets: „ … kavatsen täita ka oma kauaaegse kavatsuse ja jagada oma lähemate kolleegidega tähelepanekuid uuemast eesti belletristikast, ja ma ei kavatse varjata oma subjektiivsust.”4 Blogi põhilised tingimused – suunatus „oma” võrgustikule, subjektiivsus, regulaarsus – on täidetud, seega võib Liivametsa tema viieaastase staaži juures ilmselt pidada eesti kirjandusblogimise vaaremaks.
Oma blogid on üllatavalt paljudel väikestel raamatukogudel, aga seda ei tingi tõenäoliselt mitte maaraamatukoguhoidjate tohutu kirg innovaatiliste lahenduste vastu, vaid proosaline tõsiasi, et valdadel napib raha ja inimjõudu avaliku teabe seadusele vastavate kodulehtede ülalpidamiseks, mistõttu ongi „väiksemad vennad” allasutuste näol sunnitud end ise päästma, kuidas oskavad. Blogi pidamine on operatiivne ja umbes sama lihtne kui e-posti saatmine, sestap saavad avalike Internetipunktidega varustatud raamatukogud ise, kodulehe haldajatest vahendajateta, ja oma tööajast, s.t ilma lisatöö peale valla palgaraha kulutamata oma teateid blogi kaudu lugejatele edastada. Minu avastusretked eesti kirjandusblogidesse algasid näiteks Sauga raamatukogu blogist, millel on väga häid rajaotsi pakkuv lingikogu.
Ajalehtedest on raamatublogi Õhtulehel, aga neil on ka spordi-, tele-, ilma- jm blogisid, mida peavad ajakirjanikest töötajad oma tööülesannete raames. Peaasjalikult käsitletakse Õhtulehe raamatublogis tõlke-ajaviitekirjandust, ehkki seal leiavad ka tähelepanu kodumaised ajaviitelise iseloomuga teosed. Pisut anonüümsem-institutsioonilisem on iseseisev projekt Raamatumaailm, mis koondab mitmetes väljaannetes avaldatud arvustusi, kuid millel on praeguse seisuga ka 32 vabatahtlikult liitunud arvustajat, kes võivad ise valida, millisest teosest tahavad kirjutada. Kuna tegu on üsna vähenõudlikult seatud mängureeglitega (võrreldes näiteks Varraku blogiga, kuhu kirjutab 13 filoloogiliselt kvalifitseeritud autorit), on tulemuseks kenake kompott; segamini on kirjastuste reklaamid, ümberjutustused, ajalehetutvustused, süvenevamad kirjutised. Kuigi tutvustatavate eesti keeles värskelt ilmunud raamatute valik on kohati mõnevõrra kestvama väärtusega kui Õhtulehel, ei saa paraku sama öelda kõigi lahkete tutvustuste endi kohta. Raamatumaailmaga üsna sarnane on ka Raamatuklubi, mille 11 vabatahtlikku arvustajat kirjutab oma lugemiselamustest siiralt ja emotsionaalselt, aga enamasti umbes keskkoolikirjandi tasemel.
Tegelikult olemegi siinkohal jõudnud juba eraisikublogideni, sest ega viimati mainitud blogil enam institutsiooni taga ei ole, ainult puhas entusiasm. Jutud sellest, kuidas oma blogiga on võimalik hankida regulaarset elatist, tunduvad mulle küll rohkem Tuhkatriinumuinasjuttude kui tegelikkusena. Aga ega või teada.
Kirjanike blogid olen siinsest ülevaatest teadlikult välja jätnud, kuna esmajoones on nende sisuks kirjaniku enese loomingu (või tõlgete) esitlemine, sõpradelt tagasiside saamine ja pikas perspektiivis oma teoste müügiedule väikestviisi kaasa aitamine.
Ajalukku vaadates nähtub, et üks osa eestikeelsetest „eraisikute” kirjandusblogidest on alustatud 2006. aasta paiku; teine laine tundub olevat alguse saanud äsjase masu ajal, mil inimestel on tekkinud vist rohkem vaba aega raamatukogus käia ja omi mõtteid vormida. Või ahvatleb ikkagi blogide kui „uue neljanda võimu” potentsiaal? Mitmed huvitavalt ja hooga alanud blogid on paariaastase lennu järel kustunud, paljud aga polegi veel esimesestteisest sünnipäevast kaugemale jõudnud (ehkki ajaarvamine käib mõnel saidil ka postituste arvu, mitte maakera tiirude järgi).
Eraisikute blogide puhul takerdun lugejana esimeses järjekorras nende anonüümsuse taha. Kui mulle esitatakse isiklikku arvamust, tahaksin ma siiski teada ka selle esitanud isiku nime, miks mitte ka tema hariduslikku tausta. Oma sõna eest võiks julgeda vastutada, eriti, kui selle ambitsioon käib pisut kaugemale kui uudist
eportaali kommentaaridel (ja mulle tundub, et blogijatel enamasti käib). Hüüdvõi varjunimega blogija kurvast saatusest, kui temale tahetakse viidata, toob hea näite Hajameelse blogi pidaja Raul Veede (kes blogis oma kodanikunime ei avalikusta).5 Vanasõnatarkust laenates ütleksin selle juhtumi puhul, et süü ühte ja patt pooleks. Huvitavalt kirjutavad raamatutest, toimetamisest, tõlkimisest ja muudest kirjandusega seonduvatest kultuukirinähtustest näiteks Polaarkaru, Bukahoolik, Danzumees (seesama, keda esitleti siin mõne aja eest teatriblogijana)6 Tindikala, Paberiõgijad, Merleke … Esta Prangel ja Janika Liiv, kes kirjutavad blogi aadressil lugemine.blogspot. com, on ühed vähesed, kelle kodanikunimi blogis hoolega tuhnides meiliaadresside kujul välja ilmub. Nende blogi on rangelt võttes küll juba eraisikublogide järgmine alaliik, mida võiks nimetada sõpruskonnablogiks. Kirjutajad, kes on päris elus omavahel küllap päris head sõbrad ja suurel määral jagavad vaateid kirjandusele ja kultuurile laiemalt, esitlevad oma maitse-eelistusi tiimitööna. Ma usun, et see on üks mõnus ajaveetmise viis.
Kollektiivsetest blogidest, kus keskendutud kirjandusele, nimetaksin veel Loteriid, kus paraku viiest registreeritud kirjutajast on kõige usinam postitaja „kolm”, kellele analüüsi asemel meeldib kerges toonis kirjeldada teose sisu ja omi tundeid selle taustal. Tulemuseks on see, et postitusi tuleb kui Vändrast saelaudu, igas postituses puudutatakse erinevat autorit, sildistatakse see vastava autori nimega ja varsti on üsna raske paari klõpsuga sellest summast midagi mõistlikku kätte saada. Tõeline loterii, enamik pileteid ei võida. Masspostituste juures ei ole sisus orienteerumisele mingil moel abiks ka blogile tehniliselt ette kirjutatud (äraspidi)kronoloogiline ülesehituspõhimõte. Seda saab küll mudida temaatilisemaks, lisades postitustele sildikesi (labels), kuid seegi on omaette kunst. Kui lugejateks oodatakse ka külalisi väljastpoolt „siseringi”, peaks siltide nimetamine olema mingil moel üldarusaadav ja järjekindel. Kui sildid on liiga üldised, ei teki asjakohast liigendust; kui neid on liiga palju, on taoline informatsiooni struktureerimise viis mingist hetkest liiane.
Kuidas siis mõõta blogide usaldusväärsust? On mitmeid nuhkimisvõimalusi. Näiteks saab uurida, mitu külastust teatud ajavahemikus ühele aadressile on tehtud või mitu linki ühele konkreetsele aadressile väljastpoolt sisse on seatud või vaadata, mitu püsilugejat („tellijat”) ühel blogil on. Viimane on tehniliselt suhteliselt lihtne asi teha, jõukohane filoloogilegi. Mina viisin oma vastavasisulised välitööd läbi Google Readeri platvormil, mis kajastab küll ainult gmaili-aadressiga blogitellijate arvu, kuid proportsionaalselt peaksid saadud numbrid siiski midagi näitama, sest, nagu ütleb selle ala asjatundja Henrik Roonemaa: „Hea blogi on see, millel on kindel lugejaskond”.
Minu poolt pisteliselt kontrollitud blogidest oli suurima Google Readerisse tellitud postituste arvuga Varraku blogi – 132 püsilugejat. 90 ja enama tellijaga blogid on näiteks Marek Tihhonovil (kes kirjutab palju ulmekirjandusest ja teeb seda üsna arvustusenagi arvesse minevate kirjutiste vormis, mida aga on arvutiekraanilt päris kurnav lugeda), Raul Veedel ja kirjastusel Tänapäev. Järgmisesse suurusjärku 60–80 registreerunud lugejaga jäävad Bukahoolik, Danzumees ja rahvusraamatukogu Kirjandusjakeel. Nii Lugemisel kui Loteriil oli selle andmestiku kohaselt 39 püsilugejat, teistel vähem. Muidugi ilmneb siit ka ajaga seotud seaduspära: mida kauem peetud blogi, seda rohkem püsilugejaid. Päevikuvormi puhul tekitab lugejas usaldusväärsuse tunnet just sissekannete regulaarsus ja nende suur ulatuvus ajas.
Sisu poolest on kirjandusblogide sissekanded siiski valdavalt ümberjutustavad, kergelt garneeritud kirjutaja isiklike muljetega. Teose analüüsi, veel enam kirjandusteoreetilist tulevärki ei ole sealt üldiselt mõtet otsida ega oodata. Siinkohal võiks muidugi näppu viibutades meenutada meediast läbi käinud mõtet, et ekraanimõõtu sobituvate lühitekstidega harjutatud inimesed kaotavad pikapeale pikemate tekstide lugemiseks vajaliku keskendumisvõime, mis siis veel kirjutamisest rääkida.
Ingliskeelne Wikipedia ütleb targasti: „Väikestes keeltes kirjutatud teosed (mille trükis avaldamine ei pruugi olla majanduslikult jätkusuutlik tegevus) võivad oma publiku leida vähest ressurssi nõudva blogimise kaudu.” Kas see on ka eesti kirjanduskriitika tulevik? Eelöeldu ja ütlemise jaoks läbi töötatud materjali põhjal julgen arvata, et blogi ja süveneva kirjanduskriitika žanrireeglid on kehvad ühilduma, nii et eesti kirjanduse puhul ainult blogipõhisele retseptsioonile üle minna oleks ohtlik. Samas oleks ikkagi tore, kui kirjandusblogid aitaksid ühiskondliku sidususe tootmisele kaasa. Kirjandusblogidel tundub olema suur seni kasutamata potentsiaal pedagoogilisteks rakendusteks (lisaks lihtsale eneseväljendustarbe rahuldamise funktsioonile), aga kas neist kirjandusprotsessi mõtestamisel mingit reaalset abi on, selgub vahest siis, kui teha viie aasta pärast uus inventuur.
Artikli aluseks on 7. juulil peetud ettekanne Nüpli 17. (25.) kirjanduse kevadkoolis „00ndate kirjandus ja kriitika: kas tõesti 0:0?”
1 Maie Kalda, Antoloogiast „Kirjandus kriitiku pilguga” ja 1960.-1970-ndate aastate kirjanduskriitikast üldse. Rmt: Kirjandusest ja kriitikast, Eesti Raamat, 1976, lk 235.
2 Kes loeb? 2009. aasta päevakriitikast. – Sirp 23. IV 2010.
3 Kadri Kirst, Ettevõtteblogid Eestis. Bakalaureusetöö TÜ ajakirjanduse ja kommunikatsiooni osakonnas. Tartu 2007.
5 http://hajameelne.blogspot.com/2010/07/kuidasminustallikas-tehti.html
6 Meelis Oidsalu, Kutse danzule. – Sirp 22. VII 2010.