Loomulikult, leidub küllaldaselt ka erandeid või piiripealseid „juhtumeid”, loetagu kas või eelmise nädala Sirbist Berk Vaheri artiklit. Kuid tendentsi, mille kohaselt ilukirjandusest taanduvad mastaapsed fiktiivsed lood, mis haaravad kaugele ja sügavale nii ajas kui ruumis, on selgelt tajutud ning Johanna Ross on võtnud selle üsna sirgjooneliselt kokku: „Viimase aja proosa tundub pisikesevõitu. /—/ Suurelt, tõsiselt ja hardalt kipuvad asja ette võtma veel üksnes teoreetikud. Proosa väiksus paistab eriliselt silma massiivsete köidete kõrval, mille väljaandmisega hiilgavad mittefiktsionääridkirjandusteadlased …”.¹       

Jutt tundub selge ja kindlasti on Ross tabanud tendentsi, kuid mitte üldpilti. „Viimase aja proosa” sisaldab ka üht täiesti värsket, nullindatel alustatud romaanisarja, millest praeguseks on ilmunud juba peaaegu tuhat viissada lehekülge ehk viis köidet.

Teos haarab ajas viimased sada aastat ja ruumis Moskvast Pariisini, liigub läbi nelja põlvkonna ja kümnete-kümnete tegelaste, kirjeldades nii fiktiivsete kui ajalooliste isikute läbielamisi ja tundeelu. Kahtlemata on selle teose näol tegu looga, mille ambitsiooniks on suur kirjandus: ajaloolis-sotsiaalne fiktsioon, kirjeldus meie ajast ja taustast ning selle hädadest ja kannatustest. Ometi leiab Kalle Käsperi „Buridanide” viienda köite kohta näiteks Berk Vaheri  2009. aasta proosaülevaatest vaid ühe, pealegi pigem Aarne Rubeni romaani „Ärid kuuliaukudega akendes” kirjeldava lause: „Kahju siiski, kui Ruben kuhtuks perifeeriasse nagu Raivo Seppo või Kalle Käsper, kelle ajaloolises proosas on justkui tehniliselt kõik olemas – aga seda sädet, mis kirjanduse suureks lahvatab, ei leia^”2^. Siin tundub Vaher küll tegevat Käsperile ilmselgelt liiga. Kui tema meelest puudub „Buridanides” suure kirjanduse säde, siis peaks  vähemalt juhtima tähelepanu praeguses ajas erandlikule ambitsioonile ja haardele.³ Seda enam, et praegu saab „Buridanidest” kõigi eelduste kohaselt teha pigem vahekokkuvõtte – liiga paljud otsad (näiteks Ervin Buridani põgenemine, Buridanide neljas põlvkond jne) jäid lahtiseks või poolikuks, tekkis tunne, et praeguse seisuga saaks romaanisarja paisutada kas või kümneköiteliseks, kuigi teos oli kavandatud vist triloogiaks. Seetõttu on ka vara langetada  otsust „Buridanide” suuruse osas. Tõsi, ega ma isegi polnud Käsperi töö suhtes eriti tähelepanelik – kuigi romaan „Vennad Luiged” (2002) jättis positiivse mulje, jäi „Buridanide” sari mingil põhjusel mu pilgu all kõrvaliseks, kuni ühe hiljutise Asta Põldmäe märkuseni. Põldmäe esitab hüpoteesi, et ehk vaadatakse eelmisele aastale tagasi just Käsperi „Buridanide” viienda köite tõttu ja siis „püüab see kirjanduslugu teada saada, millisena vaatab Kalle  Käsper oma „Buridanidega” vastu kaasaegsete nägemisest. Aga ta ei vaatagi sealt”.⁴ See lause juhtis mind teost läbi lugema. 

2.

Nagu ütleb romaanisarja pealkirigi, jutustatakse lugu Buridanide-nimelisest perekonnast, täpsemalt nende neljast põlvkonnast. Kogu loo algus- või keskpunktiks võib pidada eesti kaupmeest Aleksander ehk Aleks Buridani ja  tema sakslannast abikaasat Martat, sellest lähtub Buridanide rahvuslik-kultuuriline piiripealsus. Samuti kirjeldatakse väga palju Aleksi ja Marta kuue lapse (õieti küll viie, sest üks neist sureb õnnetul kombel varajases nooruses) elu, mõnevõrra vähem aga nendest järgmist kahte põlvkonda. Saatusekäigud viivad Aleksi-Marta ja nende lapsed revolutsiooniliselt Venemaalt äsja rajatud Eestisse, lapsed satuvad õpingutel Saksa- ja Prantsusmaale, XX sajandi ärev ja painav keskpaik paiskab aga pere osaliselt laiali. „Buridanide” esimesi osi vaadelnud arvustajad on juba maininud ajalise lineaarsuseta faabulat, Märt Väljataga meelest oli pärast kaht esimest köidet „raske öelda, kas niisugune ajaplaanide segipaiskamine end kunstilises mõttes ka õigustab”,⁴ kuid mu meelest ajaline hüplevus ei vähendanud romaanisarja huvitavust või jälgitavust, pigem süvendas – nagu on märganud Mihkel Mutt – „emotsionaalset  vaheldust”⁶ (muide, V köites see võte taandub, keskendutakse põhiliselt II maailmasõja aegsele Eestile, eriti natsiokupatsioonile). Nii ajas kui ruumis liikumist on omajagu. Käsper viib oma tegelased nii XX sajandi alguse revolutsioonilisse õhkkonda, Eesti Vabariigi oludesse, maailmasõtta ja sellega kaasnenud koledustesse, Moskva olümpiamängude aegsesse stagnatsiooni kui ka juba sajandivahetuse lõimunud Euroopasse, tegevuspaikadeks on  Moskva, Rostov, Musta mere rannik, Riia, Tallinn, Tartu, Pariis, Berliin, Karlsruhe, Rooma jne.     

Nii et vähemalt romaanisarja haaret saab reservatsioonideta pidada suureks. Panoraamset ja mastaapset muljet süvendab tegelaste galerii: lisaks kahekümne kahele kesksele Buridanile (kellest põhjalikumalt peatutakse, kui ma nüüd ei eksi, viieteistkümnel), liigub romaanis ringi ja mõjutab üldpilti ka hulk nendega tugevamalt või lõdvemalt seotud kujusid nagu Aleksi ja Marta vanemad, vennad-õed ja muud sugulased. Tähtsamatest tuleks veel mainida Aleksi  armukest Tatjanat, kellel on Riias meeleolukas kohtumine ka Aleksi poja Erviniga, Ervini vangilaagrikaaslasi Majorit, Professorit, Latinisti ja Kontrat, teise põlvkonna Buridanide abikaasasid, eriti kõrget nõukogude ametnikku Gustavit jne, jne. Suguvõsa tasandile lisandub aga ajalooliste tegelaste tasand (Mihkel Muti meelest romaanisarja „suurim möödapanek”), kus hulk XX sajandi keskseid ajaloolisi kujusid jagab lugejatega oma mõtteid, peab neile oma  monolooge, näiteks Nikolai II, Lenin, Hitler, Stalin, Molotov, Mussolini, Päts, Ribbentrop. Käsper mõistab mängida ajaloolise materjaliga, kirjeldades näiteks hetke baaside lepinguid puudutavatelt läbirääkimistelt, ühendab ta ajalooliselt protokollitud materjali (Stalini lause eestlastele: „Teil oleks võinud minna nagu Poolal. Poola oli suur riik. Kus on nüüd Poola? Kus on Moscicki, Rydz-Smigli ja Beck?”) professor Uluotsa mõtetega: „Tõepoolest, kus  nad olid? /—/ … aga Eesti oli alles, ja võis loota, mõtles Uluots, et kuni Venemaad valitseb see harukordselt tark inimene, ei juhtu tema kodumaaga midagi halba” (IV, lk 228) – Käsper on siin nähtavasti lähtunud Eesti delegatsiooni positiivsetest muljetest Stalini suhtes. 

3.

Eelkirjeldatu peaks seega kinnitama, et „Buridanide” panoraamsus ja mastaapsus tõuseb aegade, kohtade ja tegelaskujude rohkuse plaanis silmapaistvaks. Ehk ka seetõttu on romaanisari kergesti ja huviga loetav – kuigi  ajuti lausa põnev tegevustik vaheldub pikaldaste aruteludega, ei hakanud mul korrakski igav. 

Ometi muutub sedavõrd suure haardega kirjatöö puhul eriti oluliseks küsimus selle  sisulisest eesmärgist. Kui tegevuse mastaabid ja raamistik on suur, siis kas sellega kaasneb ka suur idee, haarav üldistus? Sellele küsimusele vastust otsides peab alustama sellest, kuidas Kalle Käsper isleoomustab Buridanide perekonda. Märt Väljataga mainib kriitiliselt, kuidas „Buridane” kannab „heade ja andekate inimeste kokkupõrge lollide ja labastega, ning head inimesed kuuluvad juhtumisi kõik ühte perekonda: nad on kõik justkui kultuursed  ja peenetundelised roosinupud keset üldise väikluse ja vulgaarsuse pasamerd”. Sellega on nii ja naa. Mõnes mõttes on arusaadav, et Buridanide erilisus on nende olemasolu tagatis, s.t ilmselgelt pole olnud Käsperi eesmärk kirjutada lugu labastest, keskpärastest inimestest. Kui heita pilk üle kõigi nelja põlvkonna, siis saab juba tegelaskujude ameti või kutsumuse kaudu selgeks, kellega on tegu. Aleks ise on veel viljakaupmees ja tema abikaasa Marta kodune, aga teise põlvkonna omadest on Ervin advokaat, Hermann arhitekt, Sophie arst, Victoria prantsuse filoloog ja keeleteadlane, Lydia aga noorena kunstnik. Kolmandas põlvkonnas on Timo maletaja, Peeter kirjanik, Paul filmioperaato
r, Valdek majandusõppejõud. Neljandas põlves on Birgit disainer, Annika ooperilaulja, Sass reklaamiärimees ja Kristel perearst. Ühesõnaga, Buridanide saaga tahab justkui jutustada haritlaskonna lugu. Kuid seejuures on  tegu muster-haritlasperekonnaga, kus teadmised ja kultuursus eriti kõrges hinnas, näiteks vangilaagris ülekuulamisel leiab Ervini ja uurija vahel aset järgmine dialoog: „„Ei, hariduse andsid vanemad meile kõigile.” / „Kõigile viiele lapsele?” / „Jah, see oli nende jaoks püha”” (V, lk 232). Kuid pühast haridusest enamgi väärib tähelepanu Buridanide loomulik andekus, mis hariduse omandamisega liitudes annab tulemuseks hämmastavad teadmised, sügava  kunstilembuse ja eruditsiooni.

Mõned näited. Arutledes oma lastega sotsialismi teemal, küsib Aleks lastelt: „„Aga raamatud? Kas te oleksite valmis need laiali jagama? Ja klaver? Kuidas teile meeldiks, kui meilt konfiskeeritaks klaver?” / See argument pani lapsed mõtlema. Mida tähendab elada teise perekonnaga ühe katuse all, nad ette kujutada ei osanud, aga päevad ilma muusika ja kirjanduseta ei paistnud neile sugugi meeldivat” (II, lk 105). Aleksi  ja Marta pojale Ervinile „meeldis rabada naisterahvaid eruditsiooniga, õigemini see kukkus tal välja otsekui iseenesest ja isegi sellistel aladel, kus ta kuigivõrd kodus polnud, nagu muide ka maalikunstis, mis nende peres kuulus täiesti Hermanni pädevussfääri” (III, lk 13). Juba enne seda on avaldunud Ervini varajane andekus, ta loeb poisikesena Shakespeare’i „Troilust ja Cressidat” ja „võis peast tsiteerida terveid romaanilõike” (II, lk 235). Kui lisada  siia Ervini kaheldamatu ja teostamatu näitlejaanne, tõsiasi, et ta Eesti Vabariigi ajal oli Tallinna volikogus ja Eesti Panga nõukogus ja just tema kannatas Nõukogude repressioonide käes kõige rängemalt, siis joonistub siit välja vaat et krossilik tegelaskuju. Kuid Buridanide eriline vaimne võimekus ei piirdu Erviniga. Tema õde Victoria avaldab nõukogudeaegsele rektorile muljet nii: „Esmalt oli ta arvanud, et inglise keele kateedri juhataja valdab vabalt ainult inglise keelt, siis, et inglise ja prantsuse, siis, et inglise, prantsuse ja saksa – aga tõeliselt hämmastas rektorit Victoria vene keele oskus” (I, lk 301). Buridane võib pidada lausa valgustuslike ideede kehastuseks.       

Lisandub aga veel üks aspekt, mida „Buridanides” ei väsita rõhutamast. Hea hariduse ja avara silmaringiga peavad kaasnema eeskujulikud kombed, peened maneerid, esteetiline nõudlikkus. See avaldub selgelt Marta sisekõnes: „ … on asju, millega sa ühelgi juhul ei suuda leppida, näiteks mustus. Kas see polnudki viimane põhjus, mis sind Venemaalt põgenema tõukas – mustus kõikjal, tänaval, turul ja inimeste suus. Hüvasti, kasimata maa!” (II, lk 230). Heade maneeride hindamine tuleb ilmsiks ka suguvõsa teises otspunktis, Marta lapselapselapse Annika puhul: „Kas Pierre oli prints? Tookord Milanos, kui ta Annika lõunale kutsus ja seal, ühes väikeses Napoli restoranis abieluettepaneku tegi, näis ta küll sellisena: hästi riides ja suurepäraste maneeridega, kellega võrreldes eesti mehed provintslike mühkamitena  paistsid” (IV, lk 13). Kuigi, kohe selgub ka, et Pierre pole siiski piisavalt peen: „kogu Pierre’i galantsuse juures oli palju oodata, et ta tuleks ja avaks väljast autoukse, tänapäeva eurooplased nii ei toiminud” (IV, lk 17). Viiendas köites aga tuletatakse meelde Aleksi kombeid: „Ah teie olete Buridanide järglane! Ma mäletan teie vanaisa hästi, ta oli nii koloriitne kuju, käis suvel põllult põllule, õlgkaabu peas. Minu vanemad kutsusid teda „Leibaku krahviks”  – kommete poolest ei jäänud ta vanast mõisnikust maha” (V, lk 193).     

Põhimõtted ja kombed põimitakse lahutamatuks ja see lahutamatus õilistab, tarkus ja peenus võimendab ausust ja vastupidi. Kui Annikat sunnitakse moodsas lavastuses  ennast aaria laulmise ajal lahti riietuma, astub ta vapralt lavastaja tahtele vastu, öeldes: „Ma ei ole striptiisitar, ma olen lauljanna” (IV, lk 24). Nii jääb Buridan endale truuks, ausaks ja julgeks ka kõige raskemas olukorras. See motiiv võimendub viiendas köites, kus Ervinile pakutakse ülekuulamisel võimalust pääseda, kui ta ütleb lahti oma vanematest, või kui Sophie tunnistab natslikule komandandile üles, et ta õde on kommunist, kuigi see seab ohtu tema isa elu.       

Tõsi, põhimõtete ja kommete omavahelist seost „Buridanides” tasuks eraldi käsitleda:  tundub, et siin toimub aeg-ajalt kummalisi ümberasetusi, ülev-konservatiivsest maailmavaatest tulenevat vormikeskset lähenemist, eriti arhitekt Hermanni puhul, kes mõtleb vaimustusega sõjavaremetes Tartu vahel, et „küll nüüd saaks siia uhke linna” (V, lk 210). Vormikeskne asjade hindamine ilmneb ka noorima põlvkonna juures: „Mitte kaugel siit asetses Pompidou’ keskus, kuid sinna teda ei tõmmanud, see torudega maja ei meenutanud millegagi  kunstitemplit – kui, siis gaasikeskjaama” (IV, lk 29). Et kui maja vorm ei meeldi, ei huvita ka selle sisu?     

4.

Buridanide erilisusega seoses kerkib esile küsimus autori hoiakust. Rein Veidemann on pannud esimest köidet arvustades tähele, et kuigi  Käsper ei rutta „oma tegelasi ega nendega seotud olukordi karikeerima”, siis ometi on läbiv „kõiketeadja kommenteerija positsioon”.⁷ Teisisõnu on tegu Käsperi ajakirjanduslikest sõnavõttudest tuntud hoiakute ülekandumisega tema ilukirjanduslikku loomingusse. Tundub, et ülekanded on toimunud, näiteks Annika karakteri osas saab Käsper välja elada oma sügava armastuse ooperi vastu ja konservatiivsed hoiakud naiste riietuse osas. Samuti  on Buridanidesse tugevalt üle kandunud Käsperi kalduvus misantroopiasse (meenutatagu tema luulekogu pealkirja: „Jah, armastan, kuid mitte inimesi”). Siit võib leida omajagu süngeid arutelusid inimsoo väljavaadete teemal: „Miks polnud inimkond varem jõudnud raudtee, elektri ja lennuki leiutamiseni? Sest mingi tume jõud, ülemaailmne kadedus, rumalus ja ahnus hävitas kõik, mis pürgis valguse ja teadmiste poole. See oli julm, metsik võitlus, palju  hirmsam, kui piiblis kirjeldatud võitlus hea ja kurja vahel – sest hea ja kurja võitluses pidi hea lõpuks peale jääma, samal ajal kui selles lahingus võitis alati juhm jõud” (I, lk 290). Kummaline, et põhilise illusioonide röövija rollis esineb läbivalt suguvõsa matroon Marta. „Liiga hästi mõistad inimloomust,” ütleb ta endale, „tead, et midagi head sellelt olevuselt oodata ei tasu” (IV, lk 242). 

Enamasti mind Käsperi tihti üsna järsk-jäikade hoiakute esiletulek tema karakterites ei häirinud. Tundub, et mingil moel on hakanud ka Buridanid kirjutamise käigus elama omaenda elu, sest näiteks esimese köitega võrreldes on tagumistes osades taandunud naiskriitiline vaatepunkt ja esiplaanile nihkub Buridanide kui perekonna erilisus. Tõsi, libastumisi esineb. Marta ja Victoria aruteludes jõuab ema seisukohani, et kuna inglastel ja ameeriklastel puudub kunstianne, ei tohiks nende kätte sattuda ka võim. Ta palub Victorial nimetada mõni suur inglise või ameerika helilooja ja maalikunstnik, loetleb saksa, prantsuse ja itaalia nimesid ning lisab: „isegi venelastel on Tšaikovski ja Tšehhov, aga kes on anglosaksidel peale Shakespeare’i?” Victoria suudab „pärast pikka ponnistust” nimetada vaid Purcelli ja Sisley nime (V, lk 179). Arvestades Buridanide eriti  põhjalikku haritust ja peent maitset, aga ka Victoria head keeleoskust, paistab see arutelu silma kahe rohmakusega. Esiteks ei suuda Victoria nimetada prerafaeliite, Turnerit, Whistlerit, Beardsley’d ega William Blake’i. Teiseks, kuna ema toob oma väidetesse ka kaks kirjanikku, siis peaks igal vähegi haritumal inimesel olema üsna kerge väita, et vähemalt kirjanduse osas polnud ingliskeelsel loomingul ka XX sajandi viienda kümnendi seisuga teistega  võrreldes mingisugustki mahajäämust. Marta ja Victoria polekski justkui kuulnud nimesid nagu Chaucer, Milt
on, Wordsworth, Byron, Keats, Poe, Whitman, Oscar Wilde, Yeats, Dickens, Joyce, T. S. Eliot jne. Sarnast probleemi – hoiakut, kus tegelaskuju mõtleb endast paremini, kui ta lugedes paistab, kohtas ka mujal. Seega on Väljataga etteheide osaliselt ka õigustatud.     

5.

Asi kisub aga kiiva, kui kirjeldatakse Buridanide (ja ka teiste tegelaste) hoiakut eestlaskonna suhtes. Rein Veidemann tundis seda juba pelgalt ühe köite varal: „Buridanide sallimatuses Eesti Vabariigi vastu /—/ on katteta õõnsust”. Mu meelest on pigem tegu materjali doseerimise probleemiga, eestlaste maapõhja manamist koguneb lõpuks lihtsalt liiga palju ning teose tegevustik ei kinnita eestlaste sedavõrd  suurt negatiivsust. Mõned näited. Aleks tunneb oma vanematekodus, kuidas tuba oli „otsekui läbi imbunud mingist erilisest masendusest, mis tungis kopsudesse, levis nende kaudu üle kogu keha, mürgitas vere ja uimastas mõistuse” (I, lk 167). Nagu isa, nõnda poeg: „suuremaid mühkameid kui eesti haritlased, mitte üksnes kohturahvas, vaid ka näiteks kirjanikud ja ajakirjanikud, kellega Ervin seltskonnas kokku puutus, oli raske ette kujutada. /—/ Mitte  asjata polnud tal paremad suhted kujunenud juudi ja saksa kolleegidega, kes olid eestlastest märksa paremini kasvatatud” (III, lk 45). Victoria näeb oma poja Peetri juures, „kuivõrd on üksainus aasta õppimist eesti filoloogias piiranud poja silmaringi. Kitsalt rahvuslik eriala, hermeetiline ja oma naba imetlev, kesisevõitu kirjanduspärandi ja keelega, mis meenutas pigem linnuvidinat. Kuid väga iseteadev, eesti filolooge iseloomustas veider veendumus, et just nemad täidavad selles maailmas, või vähemalt sellel maal, mingit erilist missiooni” (III, lk 230) – eesti geenide suurem osakaal poja veres toob ta ema silmis kaasa ka silmaringi ahenemise? Victoria ja Ervini vend Hermann ei mõtle teistmoodi: „küllap pole nii väike rahvas nagu eestlased üldse suuteline looma midagi originaalset isegi poliitikas, kunstist rääkimata, ning on määratud kõike välismaalt tulevat üle võtma – kah omamoodi saatuse jõud” (IV, lk  72). Ning nende ema Marta: „Mehe kaasmaalased siunasid kakskümmend aastat Venemaad, aga kui tarvis oli vabaduse eest lahingusse minna, lõid põnnama. /—/ Küllap seepärast ongi eestlased nii väike rahvas, et neil jääb vajaka vaprusest …” (V, lk 185). Eestlastest mõtlevad kriitiliselt ka eestlased ise, näiteks Konstantin Päts: „Ja ometi olid just eestlased need, kes kunagi milleski üksmeelele ei jõudnud: iga viie mehe kohta erakond ja selle sees veel mitu  fraktsiooni” (II, lk 140).     

6.

Õnneks leiab „Buridanidest” eestlaste siunamisele ka sisulise katte (kuigi mitte õigustuse mana rohkusele). Tänu mitmerahvuselisele taustale esindavad Buridanid avatust, euroopalikku valgustatust, millele astub vastu eestlaste kolkalik suletus: „kas ei rääkinud eestlasedki igal võimalusel mingist erilisest „eesti  elujõust”. Milles see elujõud seisnema pidi, polnud Ervin tänini mõistnud, kui ohtras joomises, siis ei pidanud sellest küll varsti midagi järel olema. Kõikidest moeloosungitest meeldis talle vaid üks: „Saagem eurooplasteks!”“ (III, lk 160). See vastandumine ulatub aeg-ajalt kaheldavate tulemusteni, näiteks siis, kui Aleks vaatab oma tütart Lydiat: „Pesamunal austajaid jätkus – pole ka ime, nentis Aleks rahulolevalt, tütrest oli kasvanud tõeline kaunitar, ilma  tavalise eesti tüdruku jändrikkuse, töntsakuse, nurgelisuseta …” (IV, lk 83).   

 Muidugi tõuseb romaanisarja idee palju kõrgemale: neljandas ja viiendas köites sõnastatakse selgelt Buridanide n-ö rahvusülesus. Kui Ervini sõbranna Barbara küsib mehelt, kas too tunneb ennast pigem eestlase või sakslasena, vastab Ervin: „Nagu Hermann ütleb: meie Buridanid, oleme rahvusvaheline nähtus. Umbes nagu juudid, ainult selle vahega,  et juute on rohkem” (IV, lk 168). Aga kuhu peaks see erakordne „rahvusvahelisus” viima, juhtima? Vastus ilmneb Victoria tunnetes: „pigem oli temas käivitunud midagi, mida võis nimetada rahvusest vabanemiseks. Ta ei tahtnud olla sakslanna ega eestlanna, isegi prantslannaks olemine ei meeldinud talle enam, ta tahtis olla lihtsalt inimene” (V, lk 176). Sel viisil võimendub valgustuslik hoiak, arenenud mõistusel põhinevat elitaarsust  saadab ülev inimlikkuse retoorika. Sophie ütleb puruks pommitatud Tartus natsile nii: „„Teil on ju samuti ideaalid, ma mõtlen rassipuhtuse ideaale. Ja minul on ideaalid – humanismi ideaalid. Kas me ei võiks kõik koos rahus elada, igaüks oma ideaalidega?” (V, lk 247). Nõnda kõrgelennulised sihid toovad endaga kaasa idealismi, mis erilise jõuga avaldub just Buridanide teises põlvkonnas (Aleks ja Marta on selleks liiga elukogenud, nooremad põlvkonnad kas rikutud nõukogude reaalsusest või turuliberalismi mõjul asjalikud). Eelkõige väljendub see sotsialistliku ellusuhtumise idealiseerimises, sotsialismi n-ö praktikavälisesse või -eelsesse seisundisse kõnelemises, usus vabade kodanike võrdsesse ühtsusse või lausa „inimnäolisse kommunismi”. Sellele omakorda vastandub eestlaste rahvuslik piiratus, eriti miinusmärgilisena paistab „Buridanide” kontekstis vapside liikumine, aga ka  „kodanliku” Eesti eluolu laiemalt. Ideaalide ja tegelikkuse vastuolu tabab kõige valusamalt Ervinit, kes sõnastab küüditamisel dilemma nii: „Kas ta polnud kuni tänase ööni lootnud, et kõik laheneb, saab korda, seaduslikkus taastatakse ja sotsialismi hakatakse üles ehitama viisil, mida ükski aus inimene ei pea häbenema? /—/ Ta ei suutnud uskuda, et sõnades inimeste võrdsust ja vendlust ülistav võim praktikas rakendab igal sammul alatut vägivalda, tema  ideaalid olid purunemise äärel, ta ei teadnud enam, millele toetuda” (V, lk 21). Nii kujuneb „Buridanide” keskseks motiiviks rahvuslikest eelarvamustest vaba valgustusliku hoiaku ja humanistlike ideaalide elujõu reaalne võimalikkus.     

Täpsemalt: võimatus. Just sotsialism muutub Käsperi romaanisarja vaates selleks vapikirjaks, mille tegelikkusega kohandamatuses võib näha eriti valusat altminekut, inimsoo allakäigu kinnitust. Kui aga ühiskond ja selle korraldus käib alla, ei jäägi muud kui perekond: „Oh õudust, mõtles Victoria, ma olen üle kolmekümne aasta vana ja ma ikka veel kardan  ema; kuid kohe ta mõistis, et küllap see peabki nii olema, sest vanemad – see on ju otsekui viimane instants, kellele loota ja toetuda, nad on sinust täpselt ühe inimpõlve võrra kauem maailmas elanud ja selle jagu sinust targemad, ning nende ees hirmu tunda on igatahes asjakohasem kui mingi väljamõeldud jumala ees” (V, lk 174). Aga eks selleski osas kaldu „Buridanid” olema allakäigulugu – ei paista kolmandas põlves, lahutuste ja armukeste virvarris  enam tugevaid peresidemeid. Selle selgemaks esiletoomiseks oleks aga vaja edasisi osasid, mis avaksid senisest rohkem nooremate põlvkondade tagamaad ja viiksid lõpule vanemate põlvkondade elujooned. Jään ootama järge ja soovitan kõrval- ja ääremärkuste ning isiklike kogemuste vahele lugeda ka üht suurejoonelist katset kirjeldada fiktiivses raamistikus viimase saja aasta Eestit ja Euroopat ning selle ideaale ja tegelikkust.   

1 Vt Vikergallup. – Vikerkaar 2010, nr 3.

2 B. Vaher, Vaeslapse käsikiri: eesti proosa 2009. – Looming  2010, nr 3.

3 Rein Veidemann, arvustades „Buridanide” esimest köidet, alustab oma artiklit lausega: „Ambitsioon igatahes on aimatav” (vt R. Veidemann, Kas Eesti „Buddenbrookid”? – Looming 2006, nr 2.)

4 Vt Milline/millised viimastel aastatel eesti keeles ilmunud ilukirjandusteos(ed) on pälvinud liiga vähe tähelepanu või jäänud ebaõiglaselt tähelepanuta? Miks võiks antud teos(t)ele rohkem tähelepanu juhtida? – Sirp 28. V 2010. 

5 M. Väljataga, Work
in Progress. – Looming 2006, nr 6.

6 M. Mutt, Eesti kirjandus kui pretensioon.vandenõu. com. – Looming 2007, nr 3.

7 R. Veidemann, Kas Eesti „Buddenbrookid”? – Looming 2006, nr 2.