Esimene

Esiteks, plikalikult ülevoolavad ilmarännuelamused on sageli toredad lugeda; feministid turtsatagu, aga – seda toredamad, mida vähem või mida kohmakamalt need plikad üritavad  filosofeerida või „vaimu panna”; mida rohkem elavad keeles välja elulusti, isegi kui tulemus saab tekstitehniliselt mõneti konarlik. Seda lusti oli Kadri Kõusaare „Egos” ja Rüblik Sirtsu „Ühes segikammind reisipäevikus”, seda on küllaga ka „Seitsmes maailmas”. Ja see on tekstitehniliselt üpriski konarlik. Väikesi ühildumatusi, ebaveenvat kõnekeelsust, tunnete ja olukordade ülearust ärasõnastamist hakkas lugemisel nii palju silma, et esiti arvasin: toimetaja  Mele Pesti oli liialt ametis omaenda reiside ja reisiraamatuga ning jättis teiste raamatu elluaitamise lohakile. Aga viimaks sai neid „heliplaadikrõpse” juba sedajagu, et hakkasin kahtlustama toimetaja kavakindlust. 

Tõlkida või isegi valjusti ette lugeda on „Seitset maailma” ikkagi raske. Kangesti tahaks üle toimetama hakata – ent usun, et siis oleks tulemuseks igavam tekst. „Seitse maailma” pole staatiliselt ja lootusetult amatöörlik nagu nii paljud raamatud, mida mullu aastakokkuvõtte jaoks lugema pidin; „Seitse maailma” on pidevalt iseendaga dialoogis, pinges, konfliktis,  ekstaatilises tantsus ja heitluses. 

Teine

Sellest pidi ju saama Avantyristidena tuntud ja tunnustatud blogijate reisikiri, mitte romaan.  Romaani selle praegusel kujul käivitas šokk, trauma, turistirollis autorite kohtumine võõra kultuuri vaenuliku palgega. Asjakohase veebilehe http://seitsemaailma.com/ rubriigis „Inspiratsioon” kajastavad nad teose tekkefaase järgnevalt:   

Aasta 2006. Detsembrikuu öö. Loendamatud kohustused lasuvad meie õlgadel. Tahaks aega mõtlemiseks, oma rütmis elamiseks, ümbritseva märkamiseks. Tahaks vabadust. Tahaks … Tahaks rännata! Jah! Pikalt ja kaugele! Näiteks LõunaAmeerikasse. Lähme! Lähme koos! Jah, sobib, septembrist.  Päris hea teema, kirjutaks raamatu? Hahahaha …   

Aasta 2007. September. Avame oma silmad Lõuna-Ameerikas. Voodi kõrval lebab mini-arvuti. Kirjutame siis. Vaatame vasemale, vaatame paremale. Ei mingit eksootikat. Magame mullivanniga  korteris ning teeme hommikuvõimlemiseks tiiru basseinis. Trükime esimesed read raamatust, mille lõppu me ei tea. Need kõlavad … naeruväärselt igavalt.     

Aasta 2007. Talv. Jalutame kogu oma tehnikaga rannal. Tuleb pätt, ähvardab relvaga, toimub kaklus ja saab kõige muu hulgas endale ka meie mini-arvuti. Jah, nagu „Seitsmes maailmas”. Oleme ahastuse äärel. Meie raamat on kadunud. Kõik need read, kuhu trükkisime jutukesi teistest turistidest, džunglituuridest või looduskirjeldustest, on kadunud. Muidugi tajume salamisi, et sisuliselt oli see kõik väärtusetu, aga keeldume seda põikpäiselt tunnistamast. Korjame oma  allesjäänud vara kokku ning lepime saatusega, et nüüdsest oleme madalamad kui muru.     

Aasta 2008. Suvi. Tagasi Eestis. Vabandust, Frida ja Nora on tagasi. Beritit ja Terjet omal vanal moel enam ei eksisteeri. Ja üldse on siin kõik kuidagi imelik. Keegi ei vaata, keegi ei kuula, keegi ei võta aega mõtlemiseks. Kõigil on vaid üks aktsepteeritud reaalsus, üks sotsiaalselt tunnustatud trajektoor. Meie aga viskleme oma erinevate identiteetide vahel. Kontrast autorite ja tegelaste,  maise ja astraalse, linnaelu ja džungliseaduste vahel on nii tugev, et paneb meie käed uuesti klaviatuurile tõstma. Seekord ei dikteeri enam meie oma raamatut, vaid raamat teab täpselt ise, kuidas ta peab olema kirja pandud.”     

Ahhaa, vaat just nimelt! Mis selle romaani nii huvitavaks teeb – veel enam, mis sellest ikkagi just romaani teeb –, on tunne, et see raamat ise ka ei tea, kuidas ta peab olema kirja pandud. Tekst on heidetud fiktsiooni nagu võõrasse kultuuri, käitub seal tihtilugu nagu „võhikud võõrsil”  ikka, aga õpib, muutub, kohandub ja tekitab ise uusi põnevaid olukordi; selle teksti eneseotsinguis on ergavat dünaamikat, mis võlub mind märksa enam kui süžeelised arengud. Lugejana on mul ses tekstis seikleja, mitte turisti tunne. Võinuks tõepoolest minna ka vastupidi.     

Kolmas

Selle reisiromaanina esitletud teose „romaanilisus” vajab märksa terasemat tähelepanu. Tagakaanel vannutab kirjandusteadlane Jaak Tomberg küll lugejaid hoidma meeles nii ilukui reisikirjanduse võtmestikku, ent „Seitsme maailma” promokampaanias ja meediakajastuses jäi ikkagi domineerima just „reisiline” aspekt. Ja polegi ju mingit kahtlust, et lasknuks  Avantyristid oma käsikirja valdkondlikul turuliidril Petrone Prindil välja anda kui „Minu” sarja reisiraamatu, olnuks tagatud märksa suurem müügiedu. Selle asemel aga tegid neiud hüppe tundmatusse, astusid uustulnukatena kirjandusellu, kus kassa teadagi väiksem ja „vanade olijate” reaktsioon üsna ettearvamatu (või siis liigagi ettearvatavalt ükskõikne). Täna võib tõdeda, et „Seitsme maailma” retseptsioon on osutunud üle keskmise ulatuslikuks  ja hinnanguilt üsnagi positiivseks, aga küllap valdab teatav kõhklus autorite ja teose „kirjandusse jäämise” osas isegi neid, kes suhtuvad teosesse hästi.   

Sel määral kõhklesid ju ka tegijad ise, et  kehtestasid oma romaani väärtuse muude kui puhtkirjanduslike argumentidega – aga oma teksti ülendatusele elutõest rõhub ju ka suurem osa „päriskirjanikke”, wannabe’dest rääkimata. Ehk siis – kes veel ei teadnud, sellele tehti risti ja põiki selgeks, et „Seitsme maailma” autorid Berit Renser ja Terje Toomistu on kõik raamatu tegevuspaigad ise läbi käinud, psühhedeelsed „taimetripid” ise läbi teinud ning nõnda on raamat kummati suuresti tõsieluline.  Mis kõik on omast kohast tore, aga pigem ju tuhmistab raamatu hurma ilukirjandusliku teosena, fiktsioonina, fantaasia ja keeleloome saavutusena.   

Sõltub muidugi maitsest – kelle silmis mis mida tuhmistab. Toomas Kiho („Reisile raamatuga” 23. aprilli Sirbis): „Renser ja Toomistu on lugejatele kinkinud teksti, mis oleleb kusagil päriselu ja olematuse piiril, pilve ja maa vahel. Kus maal asjad aset leiavad, polegi esmaoluline (reisiraamatu puhul paradoksaalne olukord) – sest suure osa raamatu ajast ei puuduta jalad nagunii maad ja pea on pilves. Taotluslikku segadust lisab see, et autoreid on kaks. Kuigi  raamat on määratletud romaaniks, õieti reisiromaaniks, siis päris romaaniks saab seda pidada vist küll ainult tingimisi. Ning ka reisiraamatute sekka saab „Seitse maailma” üsna tingimisi liigitada. Siin seigeldakse pilvedel, ratsutatakse roheliste kassidega, jalutatakse vikerkaartel, kuulatakse rääkivaid hingi jne, jne. Kogu raamat on seiklus (või peaks ütlema, et raamatuga näidatakse, et ka kogu elu võib olla seiklus?), ja see raamat õpetab, et tegelikult  polegi oluline, kas seiklus on aset leidnud päriselt või mängult, kuigi reisikirjanduses peaks asi olema just vastupidi.” 

Paradoksi osas olen Toomas Kihoga nõus, aga ma absoluutselt ei arva, et „peaks olema vastupidi”. Jaa, see ongi „reisi” ja „kirjanduse” vahekorra suurim paradoks: võid olla käinud ja kogenud maailma jagu, aga tekst võib ikkagi tulla „peldiku tagant”; võid olla veetnud elu „peldiku taga”, aga ikkagi suuta veenvamalt esile manada ilmarännukangastusi. Välisreisiga  peab kaasnema sisereis, määramatuse trotsimisega avarmaal peab kaasnema jaht keelelisele tundmatule omaenese vaimus. Kirjandusliku väärtuse loomisel on too teine õigupoolest märksa olulisem; ja loomulikult loobun ma juba teost ette võttes eeldusest, et autor kirjeldab võõrast maad ja kultuuri objektiivses mõttes “autentselt”. 

Ma ei ütle, et minu poolest poleks BeritTerje pruukinud kõiki noid kaugeid kante väisatagi. See pole minu öelda, see on nende elutee ning nad on selles õnnelikumad ja avatumad kui paljud kodumaa
l konutajad, kes paratamatult ja pöördumatult netikommentaarides lamenevad. Ja kui sel eluteel tekib  eetiliselt keerukaid olukordi (millele mulluses aastalõpu Arteris juhtis leebelt tähelepanu kogenum ilmarändur Hendrik Relve), siis nendest ajendatud diskussioonil on tervistavalt vähe ühist kõigi üdini väikekodanlike väitlustega, mida muidu eesti kirjanduse ja noorkirjanike kõlbelise puhtuse teemal on tavatsetud pidada. – Aga nemad ega keegi ei saa mulle kirjanduslikult öelda, kuidas seal või teisal „tegelikult” on, sest keegi ei tea seda rohkem kui iseenda jagu või ehk käputäie (majatäie, külatäie) tõlkes kaduma läinud kohalike vestluskaaslaste jagu. Ma ei tahagi seda teada. Ma tahan just nimelt seda, mis seal maal ja nende inimeste seas kirjutaja sees juhtus, mis juhtus ta keelelise enese- ja teisetunnetusega. (Kiwa arvustus 2009. aasta 18. detsembri Eesti Päevalehes: „On tunda, et kahepeale etnoloogiat, majandust, ajalugu ja kommunikatsiooni õppinud noorautorid naudivadki oma seiklusrohketel  rännakutel eelkõige iseenda eksperimentaalset semiootilist transformatsiooni.”)       

Vähemalt (ja ennekõike) tahan ma seda belletristikasse pretendeerivalt teoselt (turistina ümber asudes haaran mõistagi puhtalt faktipõhise käsiraamatu järele – ja avarilmas polegi must ju seiklejat, olen parandamatu turist, nii harva kui ma reisida viitsingi; seda enam ihkan radikaalset teise-kogemust rännutekstidest). Oh kui paljud reisikirjutajad ei saa sellest aru. Ega oh kui paljud reisilugejad seda neile pahaks panegi.       

Neljas 

Seepeale võib tunduda, et ma pean reisikirjandust kui sellist kuidagi a priori belletristiliselt väheväärtuslikuks – ehkki viimase paari aasta reisikirjabuum on tekitanud ka mulle mõistetavaid nurinaid nagu eluloobuumgi: liiga palju, liiga ruttu, liiga lobedalt. Aga peaasi on, et Petrone Prindi ja teiste üllitatud rännuraamatud  on elavdanud diskussiooni, kuidas ülepea kajastada teisi kultuure ja neist võõrandamatult enese suhet nendega. „Minu” sarja puhul on „reisi-” või „rännuraamat” ju ka mõneti kohatu mõiste, kuna sageli on teose autor ju teises kultuuris mõnda aega elanud või elab endiselt ega kavatsegi – enam, veel – ümber ja tagasi paikneda; pigem võiksime siis kõnelda „teisalolukirjeldustest”. Meie valdavalt koduvillase ainesega pärsitud sõnakunstis on neid  kirjeldusi ja keskustelu nende üle ka hädasti vaja, et nende autorid võiksid oma mõtete ja kogemuste tekstindamises areneda, julgeda ka tekstimaailmas kaugeneda kodusest ja turvalisest, rajada kodu lobedast tavakeelest erinevasse väljenduslaadi.       

Kui heita pilk „Minu” sarja lugejate kommentaaridele Petrone Prindi veebilehel, hakkabki silma, kui kriitilised siiski on mitmed neist teoste keelekasutuse ja kogemusliku intensiivsuse suhtes – nii et isegi selle sarja fännide seas on neid, kes ihkavad teostest märksa enamat kui muhedat meelelahutuslikkust, isegi kui too võis olla ostmisajendiks. Niisiis on kaheldav, kas isegi suurem jagu harrastuslugejaid nõustuks Kärt Hellermaga, kes 20. augusti Sirbis ja mõnel puhul hiljemgi on ülistanud „Minu” sarja raamatuid kui uut ja paremat eesti (globaal)kirjandust; kindlasti ei ole seda vaimustust jaganud teised literaadid. Mis ei tähendaks, et need raamatud ei võiks selle uue ja parema kirjanduse tekkele kaasa aidata; ju suuresti tänu nende müügitulule sai ilmuda ka „Seitse maailma”. 

Viies     

Nagu juba pealkirjastki näha, pole „Seitsmes maailmas” rahuldutud ühe teise-kogemusega,  ühe kaemusega võõrast kultuurist, vaid püüeldud sügavamale, taotletud vaatepunkti nihutamist, see kätkeb rahulolematust juba omaks võetud rollide ja tõdemustega. „Seitsme maailma” tantse ja heitlusi on ehk enamgi kui seitse. Esiteks autorite ja nende alter ego’de heidetus tundmatusse ja ähvardavasse võõrasse, läänelikult vaatlejadistantsilt osalejarolli sattumine, iha leida ses tundmatuses iga hinnaga oma tee, aga mitte tagasi loost välja, vaid süvitsi loo  sisse. Teiseks autorite/peategelaste paarilisus ning teose kestel üha vahelduv jutustajapositsioon (ka jutustajapositsiooni hetkeline loovutamine hoopiski kolmandale, meessoost tegelasele Alvarole). Kolmandaks võõra kultuuri „tegelikkuse” pidev eestlibisemine, takerdumine või ootustele mittevastamine just siis, kui rändajad julgevad sellele „vastu” astuda – mitmeti pole „Seitse maailma” ju reisiromaan, vaid reiside nurjumise romaan. Tüdrukud oma  hoole alla võtnud indiaanlane Atahualpa osutub armetuks joodikuks, vargaks ja valetajaks; kohalike hipiidealistlikke monolooge jahutab neidude taandamatu euroopalik irooniatunnetus; tüdrukuid ja Alvarot saarele viima pidav laev ei taha ega taha startida; šamaanide ja psühhedeelsete kogemuste puhul vaevavad Fridat-Norat ihuhädad ja pettumushirm. Neljandaks pingealaks teoses on juba eelmainitud keeleline häiritus. Nii nagu rannal  oma vähesest varandusest ilma jäänud tüdrukud veel mõnda aega paratamatusele vastu põtkivad, üritades üht-teist äravõetust tagasi saada (ja läbi häda saadeski), nii põtkib uutele kogemustele ja muutunud staatusele veel mõnda aega vastu ka tekst ise, õigemini autorite harjumuspärane viis oma kogemusi kirja panna. Röövitud olmetehnika ja seeläbi katkestatud sotsiaalvõrgustike tühik tuikab kui fantoomjäse; kirjanduslik tekst kasvab  selle kohale kui protees, mis kohati ajab haaratava piinliku kolksuga maha. Ent tasapisi (viiendaks) taanduvad katsed kogetavat triviaalpsühhologismidega paika naelutada ning valdavaks sujub voogav, lausa erootiline keelelõime, kus (eel)viimaks lause orgastiliselt laiali paiskub, verbaalne narratiiv jääb kogemusele alla ja imendub kujutiste virvarri, viimaks vakatab lugeja ees, kes on ise saanud osalejaks, oma (seitsmenda, kaheksanda jne)  maailma otsijaks.

Protees kasvab tiivaks. Või siis mitte. Mullu 16. detsembri Postimehes teost arvustanud Vahur Afanasjev ei saanud mingi katarsise osaliseks, juba nimetatud Toomas Kiho ka mitte, ehk ei saanud teksti ja selle loo osaliseks. „Seitse maailma” ei suutnud neilt läänelikku, turistlikku vaatlejapositsiooni röövida, nad ei lasknud end võrgutada, vaid jäid üleolevateks lugejateks. Juhtub ka nii. Ent tölp on mu võlutust „Seitsmest maailmast”  taandada vaid mingile „narkokirjanduse austamisele”, nagu on seda teinud Toomas Kiho. Natuke keerulisemad on need asjad, nagu ma siin üritangi tõestada.       

Kuues

Ehk on „Seitse maailma” märk naasvast arusaamast, et kaemuslik kohtumine teiste kultuuride, keelte ja elutunnetustega on nüüdisajalgi tekstuaalselt ikka ennekõike ilukirjanduse ja just romaani pärisosa? Kirjanduslooliselt on romaanižanr ju suuresti kujunenudki sääraste kohtumiste kogemustest, ootustest ja kartustest (ehk esimeseks suuremaks teetähiseks  Defoe’ „Robinson Crusoe”); selles temaatikas on kirjanduse võimalused, suurteose sünni võimalused endiselt kõige avaramad. Eesti kirjandus oma ajaloolises allasurutuses ja globaalses alaväärsustundes on neid võimalusi siiski vähesel määral teadvustanud; tänagi domineerib siinse kirjanduse hindajate maitseeelistustes kohaliku argipäeva ja ajaloo ratsionalistlik, urbanistlik ja irooniline vaagimine, mis võib küll samuti anda esteetiliselt nauditavaid  tulemusi, kuid mille võimalused kirjanduslike väljendusvahendite avardamiseks on siiski üsna piiratud. Kontoriinimese või luuserliteraadi olme kui tahes detailsed kirjeldused ei ole enam väärt kui pinnalisimad olukirjeldused kaugetest maadest; kumbki ei ütle meile kuigi palju inimene olemise tegelike ohtude ja saladuste kohta, ei ava keele varjatud kihistusi ega anna tavakulgemisest radikaalselt erinevat elukogemust.     

Renseri-Toomistu „Seitse maailma” astub mitmekordselt turvatsoonist välja: autorid rändavad omapäi ja riskides nii avarilmas, siseilmas kui tekstiilmas, võib-olla kirjutamise enese tõttu veel enam m
uutudes kui reisil;  kindlasti muutes tekstis kaasa rändajate jaoks seda avarilma, millest nad kirjutavad.     

Seitsmes

Ja kui te nüüd ikkagi veel arvate, et „Seitse  maailma” on Spice Girlsi kohtumine Castanedaga, siis seal leidub ka sellist teksti (et oleks ikka üks tsitaat raamatust ka): „Forelli silm oli hall ja klaasine ja vaatas mu vasakut kõrva. Nuga jäi jälle kinni. Mingid luud hoidsid pead ikka selja külge naelutatult. Tegin äkilise liigutuse ja need hallid klaasised silmad lendasid koos peaga vastu majaseina, plärts! ja vajusid mööda seina alla. Mul hakkas jube piinlik. Eriti kole oli midagi sellist jõulude ajal teha” (lk  177).