Hannes Varblase viimatine kogu „Taarnateel” seisis mu kohe-loen-kui-aega-saan-raamatute riidas, nagu tagantjärele selgub, terve aasta. Soliidselt hõbehall kõvakaas jättis eksitava mulje, et tegu on valikkoguga, kust vaevalt midagi teab kui üllatavat leiab. Seda piinlikum oli alles prille ninale pannes avastada, et raamat sisaldab tekste, mille kohta autor on ise märkinud: Katsetusi 1967–1970. Sapienti sat – kas neil aastatel oleks need tekstid saanud  avalikult ilmuda?

nyyd lõigatakse
mu vasem käsi
on valus
õhtul lõikavad nad ajuni
seda leeki seal
ei kustuta
vee ega liivaga
isegi mitte paberiga

Kuidas üldse peaks käesolevaid tekste õieti lugema? Või kuidas võiks seda teha? Kui kahju, et ei juhtunud neid lugema nelikümmend  aastat tagasi, kas või anonüümselt – nüüd on nad varjutatud teadaolevast. Igatahes on raske käesolevat raamatut võrrelda kas või praeguste kahekümneaastaste käsikirjadega ja teistpidi pole selleks vajadustki – seal tuikab ehedalt hoopis teise ajastu tunne.

kui meeletust
saab mõtestada
tapke siis
heledat lainet
kesk kromanjoonlaste
halli yksluisust
leidke
tugipunkt tagasimineku tapalavale
tõestage
tundmatuse tuntud võrratus
ja mina
tuvastan teie päevas alatuse alguse

Miskipärast seostub Hannes Varblane minu jaoks tugevasti Tartuga. Mitte et Varblane Tallinnas mõjuks nagu albatross laevalael, aga seda vastastikust ja omamoodi paratamatutki vahetust, mis on või vähemasti oli võimalik Tartus, leidub Tallinnas ainult varjatud seostes  ja paigus. Suurlinnale sarnaneda püüdev sujuv pealiskaudsus, võluvust markeeriv möödalibisev võõrandatus pole Varblase viis. Talle on iseloomulik pigem kontsentrilisus, omamoodi jonnakaski püüd kord valitud nael lõpuni sisse taguda. Aeg-ajalt sünnib selle käigus otsekui loitsiva šamaanitrummi rütm, mida pole raske kujutleda Tõnu Tepandi või Priit Pedajase ettekandes:

sinu silmist näen valgust ja valgus on must
pole ainust kes peidaks mu pimedust

oh kuis päevad on paiksed yksnes öödes on piin
luba läita neist tungal tuua lauale viin

millest ehad saaks kalged millest taganeks äng
nagu oleks kõik mööduv nagu oleks see mäng

mis su silmi teeb valgust milles hingel saab hell
kuniks varje vaob yhte kuniks tornis lööb kell

yle tummunud taeva kohal metsatu maa
koidu hääbuva haava mida näha ei saa

need kes lõppeks on pääsnud sinu silmade tulest
mulla rõõmsasse ryppe ega ärka eal unest

Kui peaksin kujutlema Hannes Varblase au- või võidusammast, ei oleks see kindlasti klassikaline häilitud pronksfiguur, pigem pooleldi abstraktne malmist moodustis, millest teatud intervallide vahel pursatab leegipahvak. Varblane  ei ole rauge ega hillitsetud sõnajuveliir, tema luule jõud ei avaldu mitte leidlikult lihvitud vaimukuses, galantses kalambuuritsemises, vaid olemuslikus äratundmises ja sageli selle valulises läbielamises.

UDU

sellist udu polnud ma varem näinud
isegi su silmades
jõge olin näinud tema kõrval käinud
halvimaiski ilmades
seda hetke jõe kadumist uttu
sinu sõnadesse sõnatuse suttu
mina küll ei tahtnud ega peljanud
nimetada armastuseks

Ei tahtnud ega peljanud! Siin tundub olevat  võtmekoht. Need sõnad ei sünni möödaminnes, rütmi- ega riimisundusest, suurest lugemusest – kui, siis kogemusest. Need ei ole selles kontekstis tavapärased sõnad, need kõnelevad millestki olemuslikust, õieti viitavad nii luule kui elu Skyllale ja Charybdisele – himule ja hirmule. Kel on kange tahtmine kirjalikult kõnelda – „tung eneseväljendusele”, nagu seda tänapäeval nimetatakse –, satub kergesti lobisema –  selle näiteist on raamatupoed lookas, netist rääkimata. Kes on loomult ettevaatlikum, hoiab keele hammaste taga ja kui kõnelebki, siis ikka nii, et haavata ei saaks, lolliks ei jääks, midagi päriselt olulist kogemata välja ei räägiks. Et kahekümneaastane noormees, võib-olla juhuslikult, nendele kahele sõnale on komistanud, annab märku tunnetuslikust andest. Mida on omajagu kummalinegi tõdeda nelikümmend aastat hiljem.

Ei tea arvata, kas luuletaja tugevad prillid võimendavad nägemist või hoopis kaitsevad silmi tõe ürgvalguse eest – igatahes on mulje, et Varblane on hästi teadlik, et kõige tähtsam on silmale nähtamatu. Tema vaatab  asju südamega – ja ehk just seetõttu lööb end ikka ja jälle reaalsuse piiride vastu ära –, mille kõnekaks tunnistuseks on mitmed ta kirjutuselt järgnevad, avaldamiselt eelnevad kogud. Hannes Varblase trump on tõetunne, valmisolek valukski selle nimel – ja just see annab minu jaoks tunnistust tõelisest luulest; küllap on see alati olnud, nagu ka tänapäeval, küllalt haruldane. Tihti ja iseäranis meestelt nõuab suurt julgust tunnistada: mul on hirm.  Oma valesuse pärast valutab südant vaid mõni üksik.

KÕIK
kelle käest olen ma laenanud
päevi tunde ja minuteid
teie ei tea kuidas rublade vaevas
mina müütasin ennast ja teid
teie ei tohigi teada
kuidas koltus mu taevas
öeldes iseendale ei

Kui peaksin mingil põhjusel kirjeldama Hannes Varblase luulet kellelegi, kes kuulnudki pole Eestist ega siinsest kultuurist, võtaksin selle kokku Dylan Thomase ridadega, mis Paul-Eerik Rummo tõlkes kõlavad nii:

Ära mine vagusalt sinna lahkesse öösse,
vanadus leegitsegu ja möiraku päeva sulgudes,
märatse, märatse valguse surmale vastu. 

Tahaksin aga juhtida tähelepanu ühele lummavale tekstile, mis on tõenäoliselt Hannes Varblase tõlge Gustave Kahni luuletusest. Just selles avaldub minu jaoks taarnatee kujund  kõige veenvama poeetilisusega.

Mis mul sellest, et ta armastas enam flöödipuhujat
või lauljat kitarriga
või seda, kes simblitel mängis ballil.
Mis mul sellest, kui ta armastaski flöödimängijat
või lauljat kitarriga.
Mina langesin teelahkmel
mõõgast teravast,
kuid kelle – flöödimängija või laulja –, ei tea.

Öö on veel pikk ja kestab kaua.