25. juuni hommikul suri Hiiu onkoloogiahaiglas viiekümne aasta vanusena luuletaja, kriitik, aja- ja veinikirjanik Kalev Kesküla. Miski tema elu esimesest viiekümnest aastast ei andnud märku sellest, milliste vaevade käes tuleb veeta viimased kuus kuud.

Kalev Kesküla õppis Tallinna 44. Keskkoolis, lõpetas 1983. aastal Tartu Ülikooli eesti filoloogina, töötas Eesti Entsüklopeedia toimetuses ning 1991. aastast Eesti Ekspressis. Ta oli tegev mitmes ühiskondlikus ametis Eesti Kirjanike Liidus, Eesti Kultuurkapitalis ning veiniarmastajate seltsides.

Kalev Kesküla oli väga hea luuletaja, kes kirjutas tähtsatest elulistest ja ühiskondlikest asjadest, paigutades need laiemasse mütoloogiliste ja kultuurilooliste viidete võrgustikku. Tema looming on harukordne sellega, et suudab olla tundeline, isegi pateetiline piinlikkust äratamata. Seda võimaldas siiruse ja iroonia, mõistlikkuse ja idealismi, kõlbelise põhimõttekindluse ja kaastundliku sallivuse järeleaimamatu tasakaal niihästi Kesküla loomingus kui ka tema isikus. Kesküla väga küps debüütraamat “Läbi linnaöö” (1986) märkis uue ajajärgu algust eesti luules. Sellele lisandus veel neli luuleraamatut, millest “Vabariigi laulud” (1998) pälvis Eesti Kultuurkapitali aastaauhinna. Sama auhind omistati mullu ilmunud proosapalade kogumikule “Elu sumedusest”. Kalev Kesküla raamatute seast kujunes aga vaieldamatuks bestselleriks “Veinijuht”, millest ilmus mitu trükki. Ka seda teost iseloomustab samasugune demokraatlikult valgustuslik vaim, mis läbib kogu Kesküla publitsistikat.

Kalev Kesküla salliv ja empaatiline pilk ning lai kultuurilooline haare on aidanud meie ühiskondlikke murranguaegu mõtestada ja inimnäolisemaks muuta. Maailm ilma temata on võõram ja kõledam koht. Temast jäävad maha ema, õde, abikaasa, tütar ja poeg. 

Eesti Kirjanike Liit

Eesti Kultuurkapital