Theo Hermans: „Manipuleerimise” sõna küljes ma iseenesest ei ripu. Tollal oli see sõna tähelepanu äratamiseks piisavalt provokatiivne ja paaris tõlketeaduse arengu ülevaates isegi räägiti „manipulatsiooni koolkonnast”, viidates mainitud kogumikule. Praegu seda mõistet enam ei kasutata, mis on hea kas või sellepärast, et väljaspool tõlketeadust on manipuleerimisel  negatiivseid konnotatsioone. Muide, mulle ei meeldi ka sõna „deskriptiivne”. See võeti kasutusele vastandina niinimetatud preskriptiivsele [ettekirjutavale] tõlketeadusele ja niisuguses kontekstis oli sel selge eristav väärtus (me kirjeldame, mis tõlge on, mitte ei kirjuta ette, kuidas tõlkima peab). Aga kirjeldamine üksi, kui see ei teeni mõistmise ja seletamise eesmärki, on igavavõitu ja selles mõttes on „deskriptiivne” terminina  liiga kitsas. Ent tulgem tagasi küsimuse juurde: mind lummab tõlkimise juures paradoksaalsus ja keerukus. Paradoksaalsus seisneb selles, et tõlge ühtaegu nii on kui ka ei ole sama mis originaal, mida ta tähistab. Tavaliselt me arvame tõlkest, nagu oleks see kõikidelt oma taotlustelt ja eesmärkidelt sama mis originaal (või niisama hea või originaali vaste või kasutame mõnda muud, niisama problemaatilist väljendit), teades seejuures, et tõlge ei ole  originaal. Ma ütlen möödaminnes, et olen lugenud Puškinit ja Pamukit, kuigi ma ei oska ei vene ega türgi keelt. Milliseid järeldusi saab siit teha meie suhtumise kohta tõlgetesse nii kultuurilises kui ajaloolises plaanis? Missuguse staatuse me tõlkele anname? Milles täpselt seisneb tõlke tähendus? Ja jõuamegi tõlke keerukuse juurde. Kui lähtuda sellest, et tõlget ei saa taandada originaalile, mida ta esitab,  siis kuidas täpselt loob tõlge tähendust, kuidas selgitada tõlkija olemasolu tõlkes ja miks on see olemasolu tähtis? Kas me loeme teksti teisiti, kui teame, et tegu on tõlkega? Kui nii, siis kuidas selle erinevusega toime tulla? Kas küsimus on sõnade tähenduses või osundustes või teistmoodi vaatenurgas või kontekstis või staatuses? Aastate jooksul on vist suurem osa minu huvidest olnud seotud just nende küsimustega tõlkija olemusest ja tähtsusest  tekstides, mis jõuavad meieni, küljes silt „tõlge”. Ma olen jõudnud seisukohale, et tõlget võib pidada kaudse kõne liigiks – siit ka tõlke ambivalentsus ja sageli mitmetähenduslikkus –, millel on oma kultuuriline ja ajalooline tähendus, sest tõlge ei edasta ega kanna originaali edasi niisama lihtsalt; tõlkimine ise on juba kommentaar, mis muudab ja varieerib originaali isegi siis, kui väita, et see taasesitab originaali. Kui tahes abstraktselt see ka  ei kõla, on tõlke kultuuriline relevantsus minu silmis seotud tema ajaloolise relevantsusega, mis tähendab minu meelest enamat kui ainult ideede liikumist üle keelebarjääride või seda, kuidas jõuavad erinevaid vaatenurki ja hinnanguid sisaldavad tõlked meieni.

Anne Lange: Aprillikuine tõlkeloo konverents Tallinnas tõi kokku inimesi Ljubljanast ja Leuvenist, Swansea’st ja Alžiirist, Krakówist ja Ottawast, kui loetelu siinkohal katkestada.  Uurijate kultuurikeskkond ja uuritav materjal erinesid vägagi. Kas niisugusel konverentsil võiks olla ka mingi muu kasu peale selle, et saab välja argirutiinist?

Theo Hermans: Argirutiinist väljasaamisel on oma otstarve: kuuleb uusi arvamusi, ootamatuid lähenemisi, värskeid ideid, teistsugust sõnavara; või saab aru, et teised maadlevad probleemidega, mis ei olegi väga teistmoodi kui need, millega jändad sa ise. Aga see pole  kaugeltki kõik. Tõlkelugu ei ole viimastel kümnenditel tõlketeaduses esiplaanil olnud. Käigus on olnud teised huvid soo- ja postkoloniaalsetest uuringutest audiovisuaalsete tõlgete või eetika ja võimu probleemideni välja. Tallinna ülikooli konverentsil sai selgeks, et on hulk uurijaid, kellel on huvi, võib-olla taastärganud huvi ajaloo vastu. Nemad võiksid mitte ainult kokku saada ja isiklikke suhteid luua ja läbi käia, vaid oma tähelepanekuid ka võrrelda  ja arvamusi vaidlustada otsekohesusega, mida kirjalik suhtlemine hästi ei võimalda. Minu meelest oli konverentsi peamine kasu selles, et seal tõusis ajalugu taas päevakorrale. Lisaks teadvustamisele on võimalus, et inimesed leiavad ühise pinna ja ehitavad sinna midagi tulevikus. Aeg näitab, aga teaduse loomuse juurde kuulub kord asjaosaliste huvi uute ideede vastu, mida käiakse välja ja katsetatakse konverentside saginas. See kiirendab ja intensiivistab  intellektuaalset mõttevahetust.

Katiliina Gielen: Olete väitnud, et teadlane peab vajadusel oskama oma uurimistöö mõtte paari lausega ka kolmeteistkümneaastasele lapsele arusaadaval viisil ära seletada. Kuidas teie seletaksite laiemale üldsusele näiteks tõlke või tõlkeajaloo uurimise vajalikkust? Miks on eestlastele vaja oma tõlkelugu? Kas ja miks on maailmale vaja Eesti tõlkelugu?

Theo Hermans: Ma arvan tõepoolest, et peaksime  oskama oma töö mõtet seletada ka tõlketeadusest kaugel seisvale inimesele, olgu ta siis biokeemik või kolmeteistkümneaastane laps, ja sellel on kaks põhjust. Esiteks, tavaliselt teeme me oma tööd ülikoolides ja maksumaksja raha eest. Me peame oskama avalikkusele oma tegevusest aru anda. Teine põhjus on see, et oma töö mõtte seletamine mitte-spetsialistile sunnib meid minema tagasi algtõdede juurde, sõnastama, miks on  see töö tähtis. Mina seletan oma huvi tõlkeküsimuste vastu näiteks niimoodi: tõlge on meie ümber igal pool popkultuurist teaduseni välja. Me peame seda enesestmõistetavaks, aga lähemal vaatlusel selgub, et tõlge on palju keerulisem ja problemaatilisem, kui arvatud. Näiteks, mõelge natuke, mis jäetakse tõlkimata (popkultuuris, teaduses), arvake, miks see teie arust nii on, ja arutame siis koos, kas see on halb või hea. Tõlkeajaloo tähtsust seletaksin  ma vist umbes samamoodi: mõelge, mida minevikus mingis valdkonnas tõlgiti ja mida mitte, ja võrrelge seda tänapäevaga. Kindlasti leiab suuri nihkeid. Milliseid järeldusi saab neid nihkeid silmas pidades teha ühiskonna mineviku ja tänapäeva, tema suhete kohta maailmaga? Miks eestlastele on vaja tõlkelugu, on eestlaste, mitte minu otsustada, aga ma oletan, et tõlketegevus Eesti ajaloos näitab, kuidas kultuur on end määratlenud ja  tulnud eri aegadel toime oma suhetega muu maailmaga. Minu arust avab tõlgete uurimine akna kultuuri enesemääratluseks ja vaatel, mis sealt avaneb, on eeliseid, sest tavaliselt töötatakse mitme teksti, originaali ja tõlgetega, et neid omavahel võrrelda. Mis puutub maailma, siis seal vajatakse Eesti tõlkelugu samamoodi nagu vajatakse bioloogilist mitmekesisust. Eesti kogemusel on kindlasti sarnasusi teiste kultuuride ja rahvuste omaga, kuid teie kogemuse  kujunemine ja selle ülesehitus on unikaalsed. Usun, et tähtis on nii sarnasus teistega kui ka unikaalsus, ja tegelikult üht teiseta mõista ei saa.

Katiliina Gielen: Tõlkeloolastel on tihti eriarvamusi tõlkeloo koostajate kohustusliku kompetentsi küsimuses. Tõlkelugu astub ühe jalaga ajaloolaste ja teisega kirjandusloolaste territooriumile, kattudes samas ositi ka raamatulooga. Koondate ise praegu inimesi  Madalmaade tõlkeloo koostamise eesmärgil. Millistest printsiipidest lähtute oma meeskonna kokkupanekul?

Theo Hermans: Kõik nimetatud valdkonnad on omavahel seotud, aga neid ei saa ühte patta panna ja üht teisele allutada, kuigi need kõik on ajaloolise orientatsiooniga. Tõlkelugu nagu kirjanduse või kunsti või teaduse ajalugu hõlmab ennekõike tõlketegevust ja selle tulemusi, tõlkimisega seotud ideid ja diskursusi  ning tõlke sotsiaalset ja kultuurilist tähtsust ajaloos. Ma ei usu, et on olemas lollikindel metodoloogia tõlkeloo kirjutamiseks ja samuti pole näiteks üksmeelt teoreetilise raamistiku ja periodisatsiooni osas. Üldiselt järgivad tõlkeloo uurijad kirjanduse ja kultuuri historiograafia põhisuundi. Sama teeme ka meie Hollandi tõlkeloos, mida ma kirjutan koos kahe kolleegiga Utrechtist. Raamatus käsitleme nii Madalmaid kui Flan
driat (olen rahvuselt flaamlane).  Oleme teinud üksjagu ettevalmistavat tööd, avaldanud hulga köiteid, kus antologiseeritud tõlketeemalisi tekste, kokku 800 lehekülge. Meie põhimõte on kontekstualiseerida tõlkimine, pidades silmas turgu ja tarbijaskonda, abivahendeid (nt sõnaraamatuid), institutsioone ja žanre. Pöörame tähelepanu debattidele ja poleemikale, sest lahkarvamused toovad tavaliselt tõlkeprintsiibid kõige täpsemini esile, ja tõstame esile kõige olulisema panuse  kultuurilukku, näiteks XVII sajandi piiblitõlke ja praeguse klassikatekstide tõlkimise moe nüüd, kui ladina ja vanakreeka keelt enam palju ei õpetata. Keskendumine debattidele ja tähttõlgetele elavdab raamatut, demonstreerides ühtlasi tõlgete ajaloolist tähtsust, mida lugeja ei pruugi endale ilmtingimata teadvustada.

Anne Lange: Ajalooline tõlketeadus, otsides vastust küsimusele, missugune peaks olema tasakaal lähte- ja väljundteksti uurimise vahel,  käis üheksakümnendate aastate lõpus Douglas Robinsoni ja Anthony Pymi isikus välja seisukoha, et fookuste vahetamisel võiks nüüd olla kord tõlkija käes, kes aitab sotsiaalset kausaalsust kõige paremini mõista. Üsna tekstualiseeritud tõlketeaduse humaniseerimise vastu ei saa vist kellelgi midagi olla, aga tundub, et teil on tõlkijakeskse tõlkeloo suhtes reservatsioone.

Theo Hermans: Jah, Robinson ja Pym ja rida teisigi on püüdnud tõlkimise uurimist üldiselt  ja eriti tõlkelugu humaniseerida, tõstes fookusesse tõlkija. Samm on täiesti arusaadav kui reaktsioon üksjagu veretule tekstipõhisele tööle, mida tehti varem inspireerituna strukturalismist. Selle vastu ei ole mul küll midagi, sest kui tahta tõlkimist sotsiaalsesse konteksti paigutada ja rääkida niisugustest asjadest nagu agendid ja eetika, on selline lähenemine iseenesestmõistetav. Kõhklevam olen ma väidetes, et tõlkija peaks olema nähtavam või  teda alahinnatakse ja tema staatus või töötasu või mõlemad peaksid olema kõrgemad. Tõlkijate eest kostmine ei ole minu meelest tõlkeloolaste töö. Nii et üldiselt mulle tõlkijakeskne lähenemine väga lähedane siiski ei ole. Ilmselt on siin tegemist asjaolude kombinatsiooniga: olen taustalt kirjandusteadlane ja kirjandusteaduses ei ole autorid ja nende kavatsused enam ammu tõlgendamise mõõdupuu; olen lugenud poststrukturalistlikku teooriat, kus  kirjutatakse agendi ja subjekti mõiste küsitavusest; ja olen lugenud Niklas Luhmanni, kelle sotsioloogia on üles ehitatud kommunikatsiooni mõistele sinnamaani välja, et subjekt on ainult üks, kellest tekst räägib. Tõlkijakeskse lähenemise asemel on alternatiivsed mudelid minu silmis lihtsalt atraktiivsemad, need toovad minu meelest paremini välja diskursiivsed võrgud, vastastikuse mõju, järjepidevuse ja suunamuutused. Laias laastus on tegemist erinevate  kontseptuaalsete tööriistade kasutamisega, mis keskendab uurija tähelepanu ise asjadele ja annab erineva tulemuse. Võib-olla on siin tegemist mitmekülgse lähenemise ja sõnavara kasutamise väikese illustratsiooniga, seda on vaja igas teadusharus. Kui vastuhääli ei ole, oleksid asjad halvasti.

Üles kirjutanud ja tõlkinud Katiliina Gielen ja Anne Lange