Kõigepealt raamatu koostamisest. „Kuldnokk kõnnib” on liigendatud nii, et alguses on lihtsalt kronoloogilises järjestuses hulk kirjutisi erinevate autorite kohta ning seejärel eraldi osadena tekstid Betti Alveri, Artur Alliksaare, Kersti Merilaasi, Kalju Lepiku, Hando Runneli, Jaan Kaplinski, Viivi Luige, Juhan Viidingu ja Jüri Talveti kohta; seejärel veel kolm alaosa, kuhu on koondatud mõned pikemad üksikautorite käsitlused, arutlused luule olemuse üle koos paari luuleülevaatega ning kirjutised, mis käsitlevad kirjanduse seisukorda kummalisel nõukogude ajal. Selline kompositsioon on muidugi põhjendatud, liikudes fragmentaarsema pilgu juurest üha süvenenuma ja põhimõttelisema lähenemise suunas. Raamat on ilmselgelt komponeeritud lõpust lähtudes. Tegelikult andnuks lisada veelgi liigendusi, nt omaette osadena kirjutised Jaan Krossist, Mardi Valgemäest, Mihkel Mutist ja soome luulest. Miks mitte eraldada ka tõlkekirjanduse käsitlused eesti kirjanduse omadest (tabasin end vahel tundelt, et tõlkeid arvustades mõjub Rummo kuidagi huvitavamalt, ta saab seal ennast vabamalt tunda ja maailmavaatelisem olla – nii et tema tõlkekriitika mõjus omaette üksusena küll, kuigi tegu pole tõlkekriitikaga selle sõna ranges tähenduses).
Nojah, eks mängida saab ju igapidi. Kirjutan sellest puhtalt seepärast, et mulle jäi otsekui midagi südamele kripeldama – tegu pole täieliku kogumiga Rummo kirjandus-criticism’ist, aga kui nii, siis kas see, mis on välja valitud, on valitud ja korrastatud ka viimseni läbimõeldult? Mul pole täit ülevaadet Rummo kirjutistest (see eeldaks Rummo bibliograafiat, mida aga pole kahjuks olemas), aga võiks küsida nt seda, kuhu jäi koos Ain Kaalepiga kirjutatud „Kahekesi luuleteral” (Looming 1980, nr 3) või ülevaade eesti luulest aastail 1976–1981 (Looming 1981, nr 5); mõlemad täiendanuks kenasti tsüklit „Luule on olemas”. Alveri osas olnuks huvitav lugeda ka Rummo stsenaariumit telekas üliharva näidatavale, aga mäletatavasti heale dokfilmile „Üks pilk Betti Alverile” (kui see käsikiri ikka eksisteerib? Näiteks Runnel on Liivi-filmi käsikirja küll ühes oma artiklikogus avaldanud). Eriti kahju on mul aga sellest, et raamatust on täiesti välja jäänud Poor Yoricku „Kirjanduslikud kihermed”. Neid pole küll palju – kuus lühikest teksti aasta jooksul (1967. ja 1968. aasta Noorustes) –, kuid nendes sisalduv noore Rummo erksus ja õhin käimasoleva Praha-eelse kirjanduselu suhtes on juba omaette väärt lugemine. Tänapäeva lugeja võib neist lugudest saada aimu, mis oli tol hetkel õhus ja kuidas sellest räägiti. Nende „kihermete” hulgas on nt kaitsekõne Mati Undi esimesele lavastusele „Suits pööriööluhtadelt” (kus Rummo leiab endale liitlase noore kriitiku Jaak Alliku näol); ta käib konverentsil, kus saab teada, et Harms polegi ainult lastekirjanik, polemiseerib O. Muusapojaga (ehk Ain Kaalepiga) selle üle, kas Kaplinski kogu „Tolmust ja värvidest” saab võrrelda Mrożeki „Tangoga”, teeb juttu käsikirjalisest almanahhist „HEE S” ning leiab (ilmselt irooniliselt) Egon Ranneti „Kriminaaltangos” tugevaid ühisjooni Becketti ja Ionesco absurdidraamaga. (Muuseas, neid vanu Noorusi lugedes avastasin ühe vea – „Uno Lahe ingliraamat” pole ilmunud 1971, nagu raamatus märgitud, vaid 1968.) Aga mis seal ikka.
Tegelikult on selles raamatus ju nõukogude aja viimse kolme kümnendi ajastuatmosfääri ja iseärasuste kirjeldust ja eritlust omajagu ning minu arvates ongi see üks Rummo raamatu kõige haaravamaid ja harivamaid komponente. Nõukogude ajal kirjutatud tekstidest leiab huvitavaid viiteid, mis võimaldavad rekonstrueerida seda, mis ja kuidas omal ajal õhus oli. Näiteks lk 40 on tolle aja kohta (1971) üsna julgelt sõnastatud Johnny B. Isotamme positsiooni traagika – hea näide selle kohta, kui kaugele võis lubatavuse piire nihutada. „Närvitrüki” arvustuse alguses mainitud äsjane „matuste rida” (Tuglas ja Smuul surid kahepäevase vahega 1971. aasta aprillis) paneb mõtlema, kas ei mõjutanud see kahe positsioonika kirjaniku lahkumine tollast kultuuriteadvust, et mingi etapp on läbi (nii nagu nt minu ajaarvamise jaoks on oluline alateadlik rajajoon Undi ja seejärel Vahingu lahkumine) – kas polnud neil matustel äkki oma osa „kuldsete kuuekümnendate” müüdi valmisvormumises (kuigi ei Tuglas ega Smuul olnud ju tolle kümnendi loojate hulgas)? Kes teab. Nagu ka tekstide daatumid näitavad, on Rummo kui kriitiku aktiivsus kooskõlas tema muude aktiivsuskõveratega – 70ndate keskpaigas on lünk, uus järkjärguline aktiveerumine tuleb 80ndatel (uuemas ajas on täheldatavad kirjutamispausid Rummo ministriperioodide ajal). Huvitav on jälgida, kuidas Rummo kirjeldab kaasaegsena 80ndate esimest poolt, kus teatav vaimne panetumus hakkab ületama mõõtu, nii et iga värske õhu puhang tekitab juba kerget peapööritust.
Näiteks Andres Langemetsa kohta kirjutab Rummo 1982: „Tõsi on igatahes, et sellise tundelisema, tõsisema, soojema, vaimselt tegusama ja seda kõike mitte ilmtingimata häbeneva hoiaku tekkimiseks on aeg ülimalt küps. Teisiti enam ei saa” (lk 59). Doris Kareva puhul aga 1983 nii: „standardlinnajagude, hiigelkoolide, elureeglite kahestumise ja kalestumise, olmehuvide triumfi, lamedate huligaansuste, massikultuuri poolt dikteeritud hingeelumallide ja suure bürokratiseerumise ajal poleks midagi selletaolist osanud oodatagi.” (lk 61)
Kui ütleksin: „Kui tänapäevaselt kõlav ajastukirjeldus!”, kõlaks see klišeelikult, aga ma ütlen seda ometi. Ja samas annab tollase ja praeguse aja põhjalikust erinevusest tunnistust juba see fakt, kuivõrd kiiresti saavutas tollal erilise tähenduse oma puhta luulega noor poetess, kelle debüüdist oli möödunud vaid viis aastat – see annab küll tunnistust Kareva erilisest andest, kuid selle kõrval osutab ka tollase õhustiku teatavale näljasusele ning seda nälga indikeerivale hoopis teistsugusele luule dispositsioonile ühiskonnas. Huvitav on leida ka selliseid ilmekaid kilde, nagu näiteks Kareva eakaaslaste kohta käiv „lindimuusikalembene põlvkond” (lk 64), või lugeda selle kohta, millised olid tolle põlvkonnaga seotud ootushorisondihäired kirjanduselus: „Oodati justkui luuletajaid, aga tulid kriitikud” (lk 73).
Teadagi, mis sellest lõpuks välja tuli. Uuemal ajal on Rummo aga tagantjärele püüdnud põhjalikumalt mõtestada nõukogudeaegse kultuurielu (ja lihtsalt kultuurse elu) iseärasusi, tollaseid valikuid ja valimatusi. On väga hea, et need käsitlused on nüüd ühiste kaante vahel koos loetavad. Alaosa „Väljajuhatus Balti eleegiaist” on tervikuna väga teravapilguline ja mõtlemapanev lugemisvara (alates huvitavast „Viimse reliikvia” laulude retseptsiooni keeruliste tagapõhjade avamisest kuni valusate mälestusteni Ivar Ivaski nutust Harju tänaval), mu meelest lausa soovituslik lisalektüür kujuteldavas loengukursuses „Nõukogudeaegsete kirjanduslike tekstide eksegees”. Neile sekundeerivad lood mujalt raamatust – näiteks Orwelli ja Herberti arvustused, kirjutised Debora Vaarandist ja Leon Toomist; või teravmeelne tähelepanek, et Alveri luuletuses vaimust ja härjast ei selgu tegelikult, kelle peas on pärg, kui härg vaimu vardas väntab (lk 239).
Tundub, et muudest tollastest pahedest (tsensuur, poliitiline paranoia jne) salakavalamaks peabki Rummo seda ahistust, mis tuleb nonde pahede eest põiklemisest või neile vastu panemisest – vaikimisi eeldatud kohustusest olla aateline, kirjutada aprioorselt positiivse programmiga kirjandust; luuletaja suruti sangari ja eestkõneleja rolli, aga seega lõigati ära viljakamatest ja avaramatest kirjutamisvõimalustest (vt lk 521 ja 566). „Viimse reliikvia” laulude retseptsioonihäirete kirjeldus on ses mõttes eriti ilmekas näide. Rummo läheb isegi nii radikaalseks, et ütleb aastal 2000: „Nii on ka meie okupatsiooniaastate kirjanduses palju head, aga olgu meil siiski intellektuaalset julgust tunnistada, et
see pole päris kirjandus. Selleks on tema teket mõjutanud liiga paljud liiga kõrvalised kaalutlused, mis on röövinud tema orgaanika” (lk 522). Intrigeeriv deklaratsioon, millest lähtudes võiks küsida, millal on eesti kirjandus olnud „päris kirjandus” – kas ta praegu on? Või millal võib öelda, et kirjandust ei mõjuta „kõrvalised kaalutlused” ja kus läheb piir, kus need kaalutlused on juba „liiga” kõrvalised? Mul on tunne, et seda „päris kirjanduse” kontseptsiooni tuleks võtta teatavas kindlas täpsustavas kontekstis, milleks on Rummo hoiakud luule ja kirjanduse suhtes. Lühidalt öeldes – Rummo on oma aluspõhjas kõrgmodernist (mis on loogiline, arvestades ka seda, et tegu on ju Elioti ja Dylan Thomase tõlkijaga).
Märgiline on ses suhtes näiteks see, kuidas Rummo on püüdnud põigelda kõrvale luule sotsiaalsuse kontseptsioonist – 1971. aastal viib ta küsimuse luule sotsiaalsusest sisuliselt tähendusetuseni, väites, et luule on sotsiaalne alati, kui keegi seda loeb – ja lugeja on ju paratamatult sotsiaalne olend (lk 513-514). 30 aastat hiljem pole Rummo hoiakud muutunud: ta pareerib sajandivahetusel esile kerkinud sotsiaalse luule mõistet ning eelistab selle asemel kõnelda kommunikatiivsest luulest (lk 503). Ikka seesama kõrvale põiklemine luulelt positiivse programmi eeldamisest – ja pange tähele, mitte ainult ta enda luule puhul, vaid luule tajumise puhul üleüldse. Teine teemapesa, mis mulle Rummo raamatus ajastuvaatluste kõrval ja neid tegelikult häälestavana oluline tundub, ongi luulekäsitus. Aktiivsemalt ja eksplitsiitsemalt tegeleb Rummo sellega nooruses. Lugedes tema erinevaid kirjutisi (millest olulisem osa on koondatud alaossa „Luule on olemas”), saab nähtavaks teatav absoluutse vabaduse ja lahtisuse kuulutamine – luule peaks olema vaba mitte ainult sotsiaalsest determineeritusest, vaid ka luule kui erilise institutsiooni painest, luulet ei tohiks rangelt eristada muudest inimelu valdkondadest. Nähtavaks saab teatav terviklikkuse või liigendamatuse iha. Näiteks: „Luule – või vähemalt üks osa luulest – on erilaadne mõtlemine, eesmärgiga tabada nähtuste esialgne jaotamatus. Mitte süntees pärast analüüsi, vaid süntees ilma analüüsita” (lk 361). Või: „Luule oma igapäevases praktikas on harva luule „ise”, sagedamalt tee luuleni, harva hoobil tabatud looduse täius ja tähendusrikkus, sagedamalt iga inimese iseloomule vastav muutlik osasaamine sellest …” (lk 367). Paistab silma teatav demokraatlikkus luule määratlemisel – noor Rummo kuulutab, et luulele ja luuletajaile omistatav eriline tundlikkus on tegelikult omane igale inimesele, lihtsalt mõned inimesed – luuletajad – ei pelga olla avalikult mitte-tuimad (lk 365) või et kirjandus pole raamatud, vaid ainult „ühe võimaliku vormi – raamatute vormi – võtnud side inimeste vahel” (lk 582).
Tuntud on Rummo kujund, et ei jäädaks vaatama sõrme, mis osutab kuud – see on pärit 1969. aasta kirjutisest „Luulest kui žanrist”. Sellele eelneb jutt sellest, et maailm ei jagune luuleks ja mitteluuleks, luuletajaiks ja mitteluuletajaiks, igaüks tegeleb vältimatult mingil määral luuletamisega, sest „meie püsimine elusana ja psüühiliselt normaalsena põhineb usul, et need kolm nimetatut [meie tunded ja elamused; välismaailma muljed; sõnad ja keel] kokku kuuluvad ja tegevusel selle usu vaimus” (lk 470). Luuletused on ses mõttes vaid kõrvalproduktid. Teksti lõpus ütleb noor Rummo, et ülim pole olla kirjandushuviline, vaid olla õnnelik. Tegelikult veelgi kirglikumalt ja jõulisemalt on Rummo seda tunnetust väljendanud oma teatriteemalistes tekstides, mida „Kuldnokas” pole, kuna need leiduvad „Thespise” raamatus (1997): 1969 kirjutatud pikas vastuses „Tuhkatriinumängu” kriitikale ning 1972 kirjutatud „Thespise” 1. numbri sissejuhatuses. Vaid mõned laused neist ülihuvitavatest ja intensiivsetest kirjatükkidest: „Tuleb olla, mitte luua”; „etenduses pole nagu elus ja etendus pole ka elu asendamine mänguga, etendus on elu”; „teater pole üks elu osa, üks elu lõik, vaid üks elu kui terviku aspekt, teatav eluviis, elu teatav viis olla olemas”; „Tuleb varjamatult elada. Kes tahab, vaatab.” Teatri puhul muidugi saabki sellisest „ükskõiksusest” hõlpsamalt niisuguse innuga rääkida, kuid näib, et Rummo tõmme teatri poole on tegelikult loomulikul viisil seotud tollesama eristusjoontesse takerdumise vältimise vajadusega, millest ta räägib ka luule puhul. Ses mõttes on ju ka näiteks mitmeti väga ilmekas „Saatja aadress”, milleni Rummo oma otsinguil lõpuks jõuab – ühelt poolt luule kõikjalleiduvuse vormilise vastena, teiselt aga tunnistus selle elukõiksusliku vabaduse takerdumisest kõiksugu ette valmis olevate piiravate tõlgendusmustrite rägasse. Rummo vaikimine pärast „Saatja aadressi” avaldamise nurjumist (ja ehk ka „Tuhkatriinumängu” retseptsioonianomaaliate tõttu?) on nende eeltsiteeritud õhulist kergust kuulutavate ja pürgimuslike lausete valgel eriliselt kõnekas.
Hilisema kajana nondele noorusdeklaratsioonidele kõlab näiteks see, kui Rummo tõstab oma poeetilise sugulashinge Elioti põhiprintsiibiks terviklikkusenälja (lk 155). Ehk lühim määratlus tollele hoiakule leidub aga 1970. aasta Runneli-arvustuses: „Ainult lõdval löögil on jõudu.” (lk 315) Just see on see, mida Rummo on oma luule- ja teatrimääratlustes püüdnud kirjeldada – vaba, kuid luules või etenduses tihkeks koondatud elamisjõud, mis ei tule piiravast-piiritlevast pingutusest, vaid hõlmavast hoost. Ja kui Rummo ütleb teatava kirjanduse kohta, et see pole „päris”, siis just seepärast, et tolles kultuurisituatsioonis oli keeruline sooritada lõtva lööki. Nõnda võib soovi korral Paul-Eerik Rummo artiklitest taastada tolle pesa, mis on olnud voodriks ühele mitmetest eesti luule „kõnekatest vaikimistest”. Ainuüksi juba selle võimaldamine on piisav põhjendus selle raamatu olemasolule.
PS. Üks kõrvalmõte: Rummo näidenditest on raamatuna ilmunud vaid “Tuhkatriinumäng” (1969 ja 1992) ja „Aknalaua Juss ja sõbrad” (2008) – mu meelest peaks raamatuna välja andma ka Rummo teised ajakirjanduses laiali olevad draamatekstid, nende hulgas on ju sellised huvitavad tekstid nagu näiteks „Pseudopus”, „KotkastPrometheust” ja „Valguse põik”, peale selle on Rummol veel ju selliseid lavatekste, mis pole üldse trükis ilmunud.
PPS. Isiklik õiendus: Aare Pilv ei ole kunagi kuulunud „supilinnaboheemluse” ringi (lk 506).