Eesti kriitikateoorias, nii vähe või palju kui seda meie napi kultuurikihi raames kirjutatud on, esineb ühe keskse aruteluteemana küsimus, kas kriitik peaks olema pigem kunstnik, kes loob lugemiselamuse põhjal omaenese tundeil põhineva essee, või siis teose hindaja, kelle arvamus toetub kirjandusteoreetilistele  konstruktsioonidele. Tänapäeval tuleks siia lisada veel kolmas kategooria: kas arvustajana läheb arvesse ka töötaja, kellele äriettevõte on teinud ülesandeks toota müügi eesmärgil raamatute kohta reklaamtekste? Kuna eesti kirjakultuuri viljelejate arv on kogu selle nähtuse eksistentsi vältel olnud kriitilise piirini kasin, on mingil määral ilmselt paratamatu, et väga paljud kirjanikud tegutsevad ka arvustajatena. Samuti kaasneb sellega,  et enamasti on arvustatav ja arvustaja isiklikult tuttavad.

See võib olla üheks põhjuseks, miks on isiklik-emotsionaalne toon eesti arvustustes sedavõrd traditsiooniline nähtus. Iseäranis torkab see silma Loomingu kriitikarubriigis ilmuvate kirjutiste puhul. Üle poole lugudest seisavad püsti arvustaja ja arvustatava isiklike kontaktide heldimusliku meenutamise najal, kuni ajakirjaveergudel sõbraga kirjavahetuse pidamiseni välja.  Teiselt poolt võib samal põhjusel esineda ka isiklikku tänitamist. Teistes kultuuriajakirjades ilmuvaid arvustusi väga lühidalt ja lahmivalt iseloomustades ütleksin, et Akadeemia ja Keel ja Kirjandus on läinud teaduse teed, tutvustades peaasjalikult ilmunud doktoritöid, teaduskogumikke, mõtteloo sarja jne, ja Vikerkaar on koht, kus teoorialembesed arvustajad panevad diipi.

Sirp jääb oma päevakriitika pakkumistelt enamasti kusagile Loomingu ja  Vikerkaare vahele. Nimetatud neljas allikas 2009. aastal avaldatud eesti uudiskirjanduse arvustusi võrreldes selgub, et käsitletud teosed kattuvad neis umbes kolmandiku osas. Kõige rohkem tähelepanu sai osaks Andrus Kasemaa „Poeedirahule”; enam kui kaks korda kirjutati ka Asko Künnapi luulekogust „Su ööd on loetud”, Karl Ristikivi „Päevaraamatust”, Peeter Helme romaanist „September”, Tiit Aleksejevi „Palverännust”  ja Undi-mälestuste kogumikust. Meeldivalt palju kohtab eelmisel aastal ilmunud arvustustes osutusi sellele, et ilukirjanduslikke teoseid tuleks toimetada ja parem, kui seda tehtaks professionaalsel tasemel. Arvan, et ka paljudele arvustustele ei teeks põhjalikum toimetamine paha. Miskipärast tundub eesti koolitatud arvustajate seas olema prestiižsem avaldada oma seisukohavõtte pigem ajakirjas kui ajalehes. 

Võib ka olla, et raha teeb honorari mõttes vahet. Eesti Vabariigi teadushindamise süsteem ei saa siin vist valikut palju mõjutada, sest üheski nimetatud ajakirjas arvustuse avaldamine ei kvalifitseeru ETISes nagunii enamaks kui populaarteaduseks. Paraku on aga olukord selline – mida kõrvuni kirjanduselu sees elav isik ei pruugigi aduda –, et kõik mainitud väljaanded ei ulatu üldjuhul väljapoole kirjandust harrastavate inimeste sfääri. Oma  kümne aasta pikkusele vahetule kogemusele toetudes väidan, et maal elavatele inimestele, kes moodustavad siiski veel suure hulga lugejaskonnast, on primaarne trükimeedia-allikas koju tellitav maakonnaleht, sest kohalikes lehtedes ilmuvad olulised teated nagu teederemondiinfo ja surmakuulutused. Kui seal ilmuks lugusid raamatutest ja kirjandusest, loetaks läbi needki. Et võrrelda kultuuriajakirjade arvustajatetoimetajate  maitse-eelistusi lihtrahva omaga, võtsin vaadata kirjanduse kajastamist väikeses maakonnalehtede valimis, kus tegin sõltuvalt lehele lisatud otsimootori võimalustest 2009. aastal ilmunud artiklite hulgast päringuid sõnadega „kirjandus” ja „raamat”.

Pean muidugi möönma, et kindlasti ei ole ülevaade täielik – nii õnnestus mul käsitsi otsides näiteks Saare maakonna lehest Meie Maa leida uudiste rubriigist nupuke maakonna kodutütarde ajalugu  tutvustava teose ilmumise kohta, kus ei olnud kordagi kasutatud sõnu „raamat” või kirjandus”. Samuti ei olnud mõtet piirata otsingut kirjanduskülgedega; sellesama Meie Maa käsitsi läbi vaadatud numbrite kirjandusteemalistest lugudest on ilmunud kuus rubriigis „Uudised”, samuti olid esindatud rubriigid „Maaelu”, „Noored”, „Kuhu minna” ja „Nädalalõpp”. Lääne Elus tehtud otsingule „kirjandus” vastas terve 2009. aasta kohta kaheksa uudist,  ilukirjandust ei puudutanud ükski. Otsisõnale „raamat” vastas üks relevantne tulemus, kus tutvustati ilutrükist „Haapsalu sall”, mis hiljem sai ka aasta teo auhinna. Siinkohal ei taha ma sugugi halvustada „Haapsalu salli” raamatut ega ka Lääne Elu, vaid pigem tüürida ses suunas, et kolleegid arvustajad hakkaksid mõtlema selle peale, et siin saab ilmsiks suur hulk tegemata tööd, mille kohta oleks mõttetusilmi pööritades küsida, kes selle küll ära peaks tegema. 

Vahepalaks väike viktoriiniküsimus: kes teab, kes on Margus Haav ja Gert Kiiler? Kes on Jaan Rapp ja Vello Jaska? Aga Kaile Kabun? Õige vastus: nemad kirjutavad kirjandusest maakonnalehtedes. Esimesed kaks Sakalas. 2009. aastal on nad seal tutvustanud näiteks Kibuspuu elulooraamatut, Kiviräha „Kakat ja kevadet”, Viiratsi valla kodulooraamatut, Paul Kuldkepi „Tööle ja spordile pühendatud elu”, Trubetsky „Eesti punki”, aga ka mitmeid Lääne  Euroopa kirjanduse tõlkeid nagu „Gomorra”, „Rentslimiljonär”, „Varaste linn”. Ja see on maakonnalehe kohta väga soliidne saak. Jaan Rapp ja Vello Jaska on tutvustanud Valgamaalases sealkandis ilmunud kodulooraamatuid, kirjutatud on ka Gailiti kirjanduspreemiast ja selle esimesest laureaadist Valdur Mikitast. Võrumaa Teatajast lootsin leida rohkemat, aga otsimise peale ilmus välja vaid kolm Kaile Kabuni lugu Contrast, Grethe Rõõmu lasteraamatust  „Lohe Lembitu lood” (sest selle tegevus toimub Ööbikuorus) ja Setomaa koguteose I osast.

Teistest maakonnalehtedest ma ei otsinud, sest kole kurb hakkas. Saatsin hoopis kirja abipalvega raamatukoguhoidjate ühingu meililisti, et uurida, kuidas hangivad ja edastavad teavet uudiskirjanduse kohta raamatukoguhoidjad, oletusega, et nemad võiksid kujutada endast ühenduslüli ajakirja-arvustajate ja nn harrastuslugejate  (Jaanus Vaiksoo pakutud termin) vahel. Kõige esimene vastus, mille sain Võrumaalt, süvendas omal käel saadud muljet maakonnalehtedest kui institutsioonidest, kus raamatutega seonduvaid teemasid ei peeta kohaliku kultuuri päevakajaliseks osaks: „Meie maakonnaleht ei avalda ammu enam raamatukogu kohta midagi, rääkimata raamatute tutvustamisest, kahjuks”. Sama sõnumi sain Hiiumaalt: „Huvi tuntakse saare enda  kirjanike teoste vastu (Ave Alavainu, Vaapo Vaher, Esta A ksli, Mati Soonik, Tõnu Õnnepalu). Nende tegemistest ja uudisteostest pajatab ka „Hiiu Leht”. Teistest mitte”. Kokku sain vastuse 12 raamatukogutöötajalt, kes kõik olid oma infoallikate avamises väga täpsed ja põhjalikud. Raamatupoode, nii võrgus kui linnades, nimetati esmase infoallikana 17 korral; kirjastuste infolehti, kodulehti ja tootetutvustuskampaaniaid 14 korral. Usaldusväärset  infot teistest raamatukogudest, eriti raamatukogutöötajate endi initsiatiivil ilmuvatest uudiskirjanduse blogidest, öeldi saadavat 10 korral, iseäranis olulised on „Liivametsa lugemised” ja kirjanduse ja keele ajaveeb rahvusraamatukogu lehel. Telekat, raadiot, päeva- ja nädalalehtede arvustusi mainiti kokku 13 korral, tagasisidet lugejatelt kolmel korral ja kultuuriajakirjades ilmunud arvustusi kahel juhul.

Pilt peaks olema selge. Praktilist  elu ja lugejakäitumist mõjutav arutelu kirjanduse üle käib kusagil mujal kui kultuuriajakirjades. Lugejateni jõudvat infot pakuvad valdavalt ärilised institutsioonid: kirjastajad, edasimüüjad, poeketid. See ei pruugi iseenesest olla halb, sest majanduslikult tugeval alusel seisvad firmad saavad ilmuvate raamatute tutvustamisse kaasata tunduvalt enam tööjõudu, turundust ja tehnilist tulevärki kui kolmanda sektori laadne kultuuriajakirjandus. Selle ilmekaks  näiteks on 2009. aastal Apollo ra
amatupoeketi välja antav raamatuajakiri Lugu. Kui naasta loo alguses püstitatud küsimuse juurde eesti kultuuri ja laiemalt ühiskonna jätkusuutlikkusest ning selle sidususe suurendamise võimalustest, siis tuleks mõelda, millised võiksid olla meie kirjandusarvustajate võimalused panustada senisest enam eesti ühiskonna ühiste tähenduste ja väärtuste loomisse. Keegi meie eest eesti kirjandust lugema  ei tule, see on selge. Ei tahaks aga piirduda ka ainult pinnu nägemisega riigi silmas kultuuripoliitika tulemusena on kultuuriajakirjad enam-vähem nurka mängitud. Sest kui tavakodanikust maksumaksja kirjanduse arvustamisest pehmelt öeldes tuhkagi ei tea, ei pea ta seda loomulikult ka vajalikuks tegevuseks ega sümpatiseeri „loovisikuid”, kes oma kurva elusaatuse leevendamiseks riigi käest raha tahaksid saada.

Selleks, et midagi nõuda,  tuleb kõigepealt ise ennast vajaliku nähtusena tõestada, „pildil olla”, nii koledasti kui see ka kõlada võib. Kindlameelselt laiema lugejaskonnani mitte välja murdvates kultuurikanalites sõudmisega piirdudes seda muidugi ei juhtu. Esimese kättesaadava võimalusena oma olemasolu õigustamiseks pakun, et arvustajatel tuleks vabatahtlikult teha senisest palju rohkem kaastööd kohalikele lehtedele, kus kirjanduse kajastamine on peaaegu olematu,  aga ka üleriigilistele päeva- ja nädalalehtedele, et laiendada pisut lähenemisnurkade valikut kommertstekstide ja ajakirjanikuliku uudisejahi kõrval. Maakonnalehes avaldamise puhul kipub küll nii olema, et väljastpoolt palgalist autorkonda tulev kaastöö paigutatakse honorari maksmise vältimiseks enamasti rubriiki „Meie kirjakast” ja toimetamise peale ei maksa loota, paremal juhul lugu lihtsalt kärbitakse. See teeb püstitatud ülesande rahvast valgustada  ja ühiskonna sidusust suurendada muidugi raskemaks. Samas on maakonnalehtede vooruseks asjaolu, et lahket kaastööd ei lükata peaaegu kunagi tagasi (seda tõestab Peeter Oleski fenomen).

Siinkohal mõningaid täiendavaid meetmeid stimuleerimaks arvustajaid nimetatud samme ette võtma.

1. Vähendada kultuuriajakirjade arvustuste honorar samale tasemele päevalehtede  omaga.

2. Panna kinni ajaleht Sirp ja suunata vabanev kvalifitseeritud autorkond maakonnalehtede stammkriitikuteks.

3. Saata lisaks kirjanikele ka arvustajaid raamatukogudesse lugejatega kohtuma.

4. Muuta kogu kultuuriajakirjandus blogivormiliseks ja linkida raamatupoodide kodulehtedega.

Loetelu võiks kindlasti veelgi jätkata, mina teen seda aga siinkohal vana Muhu laulu sõnadega:  
Kis oo param, pangu juure,
kis oo õigem, õiendagu.

Teksti aluseks on 8. aprillil Eesti Kirjanduse Seltsi 2009. aasta eesti kirjanduse ülevaatekoosolekul peetud ettekanne.