Irooniat on meil seega vajadusel piisavalt. Pigem tundub, et kohati ei leia iroonikud seda, mille üle naerda. Tahetaks küll, aga rollid on ära jaotatud, ühiskondliku kõlapinnaga teemasid ei näi olevat küllalt. Siis ei jäägi naljahammastel üle muud kui naerda nende nähtuste üle, mis võib-olla esmajärjekorras naerma ja ironiseerima ei kutsugi. Selliste keskpäraste, isegi tavaliste nähtuste üle. Seda teed on igatahes läinud Jaak Urmet, kes on nüüd lisaks Wimbergi nimele otsustanud rahva ette ilmuda veel kolmandagi nom de guerre’i, sedapuhku naiseliku Grete Márqueze all. Just nõnda kõlava nime all on ilmunud raamat „Eesti naise õnn”, mis räägib sellest, kuidas igati hakkajal, suurepärase välimuse ja särava mõistusega Gretel saab lõpuks ometi kõrini oma eesti mehest Reimost ja ta otsustab kolida Hispaaniasse, sest – nagu tekst teose tagakaanel ütleb – Eesti on maa, „kus ei ole võimalik leida normaalset meest”, „kus võid ennast oimetuks rabada, aga majanduslikku kindlustunnet ei hakka iial olema”.
Kas säärane sõnum tuleb tuttav ette? Mul tuleb igatahes vägagi. Kuuldes Márqueze raamatust esimest korda, arvasin, et see on päriselt nii mõeldud, et tegu pole mitte iroonia, vaid ühe naiivse neiu ülepaisutatud fantaasiaga, mille abil püütakse ühe teatud Tartu kirjastuse märgi all ilmunud raamatute edu korrata. Aga nii sain ma tõesti mõtelda vaid seni, kuni polnud „Eesti naise õnne” veel süüvinud, vaid lugesin ainult kaaneteksti, kus Greteke ütleb, et avastas just Hispaanias „enda jaoks õnnemaa” ning just seal leidvat aset „kauneim peatükk” tema elust. Lugema hakates selgus väga ruttu, et tegu on irvitamisega, kuid läks siiski vaja kedagi, kes tõe välja lobises – lihtsameelse ja kergeuskliku inimesena ei oska ma ise sääraste asjade peale tulla. Ja siis avanes minu jaoks ka raamatu „kood”. Avanes, kuid päriselt ei avanenud siiski vist ka. Nimelt hakkasin siis, saanud teada, kes on „Eesti naise õnne” taga, mõtlema mõtteid, millega seda artiklit alustasin.
Nagu öeldud, lubab ju meie kultuur meil üldiselt peaaegu iga asja üle naerda. (Minu meelest oli parim vanaaastaõhtu nali „Tujurikkuja” küüditamissketš ja ma leian, et selline huumor mitte ei teota pühadust, vaid juhib tähelepanu sellele, mis on meie rahvuslikes müütides ülepingutatut ning kuidas mitte uppuda nende taustaks olevatest ajaloosündmustest ajendatud pisarate merre, vaid kuidas minna tugevamatena edasi. Aga see selleks.) Miks siis valida väljanaermise objektiks just see fenomen? Kõige lihtsam on muidugi öelda, et Urmet alias Wimberg alias Márquez tahtis nii. See oli tema soov. Kuid soovist üksi ei piisa. Alati on ka midagi ühe soovi taga. Mis see võiks olla? Kirjanduslikke mänge on sama autor mänginud ju ennegi. Kõige viimati möödunud aastal „Pille-Riiniga”, mille kaanetekst ütleb, et see on „suurteraamat lastele ja lasteraamat suurtele”. Ja täpselt nii ongi: antud teos ei sobi ühele earühmale lapselikkuse ja teisele täiskasvanulikkuse tõttu. Aga kirjanduslik mäng seegi …
Kuid mis kirjanduslikku mängu teenib mäng Petrone Prindi „Minu…” sarja teostega? Pole ju viimased kindlasti ilukirjandus … Ilmselt on asi ühelt poolt autori eneseuhkuses: kui Petrone Prindi autorid oskavad, oskan mina ka! Jah, oskad, Jaak! Aga nagu alati – sa keerad vindi üle, ja isegi kui leidub veel keegi, kes on hakanud minusuguse naiivsusega „Eesti naise õnne” lugema, siis hiljemalt 19. leheküljeks peaksid illusioonid jõhkra ülepakkumise käes küll purunema: „Mis mind Hispaanias esimese asjana hämmastas, oli puhtus. Mitte nii nagu Eestis, kus tänavad on prügi täis ja ühistransport haiseb, kuna seal sõidavad ka asotsiaalid. Hispaanias ei ole tänaval leida ühtki kübet prügi”.
Ega ma ei ütlegi, et ülepakkumine on halb. On seegi ju üks võimalik huumori meetod, aga kordan ikka ja uuesti üle üht ja sama küsimust: milleks? Mille nimel? Mäng mängu pärast tundub siiski veidi liiga lihtsa seletusena. Võib-olla on asi minus, aga ausalt öeldes ei viitsiks ma küll lihtsalt väikese mängu pärast tervet raamatut kirjutada. Ja mitte ainult kirjutada – ka kirjastada. Aga noh, ju siis inimesed on erinevad, igaühele oma … Ilmselt tuleks selle raamatu mõttekuse küsimusele läheneda teise nurga alt, sest teatud irooniline noot on siin üsna hästi ära tabatud ja veenev. Mitte veenev realismi mõttes, vaid just selles mõttes, kuidas on „Eesti naise õnnes” vint üle keeratud. See teeb raamatust lõbusa lugemise. Ilmselt ongi nii, et seda laadi reisi- ja tibikirjanduste „töötlemiseks” tulebki teha see kangemaks originaalist – vastasel juhul ei pääseks huumor esile ja raamat jääks sama üllatustevaeseks nagu algupärand. Ehk siis mitte naljakaks, vaid halenaljakaks. Pealegi tuleb seda laadi kirjanduse kvintessents just ülepingutamise tõttu kenasti esile. Peategelase killud nagu: „Välismaa mehed on džentelmenid”, „Kui saaks ühendada soome mehe ja rootsi mehe, saaks unelmate mehe” või „põlisele hispaania verd mehele on partneri petmine, erinevalt eesti mehest, täiesti võõras” selgitavad hästi, mis on kogu sellise kirjanduse mõte: suure maailma seletamine oma pisimina mikrokogemustest lähtuvalt.
Muidugi – me kõik teeme seda ja ka maailma helgeimad pead pole vabad ei iseenda kogemusepõhisusest ega ajalis-ruumilisest piiratusest. Küsimus on lihtsalt selles, kas iga välgatus igaühe tumedas hinges väärib kohe paberile kriipimist. See on võib-olla ka vastus küsimusele „milleks”? Eks ikka selleks, et võtta tibide reisikirjandus kenasti koost lahti, anda aimu selle toime- ja mõjumehhanismidest. Ja ometi – kas tõesti on vaja selleks, et teha üks iseenesest üsna kirjanduse kiiluvees ujuv nähtus arusaadavaks, teha see ise puust ette ja võõbata tagatipuks veel punaseks ka? Et raamat „Eesti naise õnn” on olemas, siis tuleb muidugi vastata jaatavalt – ju siis on, sest kui tähti juba süüdatakse, siis läheb neid ju kellelgi ka tarvis … Ja pealegi – Wimberg oskab selliseid asju ju suurepäraselt.
Tore on lugeda teost, mille autoril sulg jookseb ja kus kui mitte just iga lehekülg, siis iga teine ajab kui mitte otse naerma, siis vähemasti muigama küll.