Noorteraamatutest teatakse Sass Henno raamatut „Mina olin siin” ja Aidi Valliku Annilugude triloogiat. Koolist jäävad kindlasti meelde aabitsad: eeskätt muidugi vanem, Tungla/Valteri oma, aga miks mitte ka uuem, Vaiksoo/ Ilvese osalusel sündinud lugemaõppimise  raamat. Kestmisega on keerulisem, sest praegu tähendaks see kohvipaksu pealt ennustamist. Arvan, et kindlasti jääb kestma Leelo Tungla „Seltsimees laps” ning „Samet ja saepuru” – kui seda üldse lastekirjanduseks pidada, aga no leppigem kokku, et peame. Luulest jääb sõelale Ilmar Trulli ja Leelo Tungla tekstide paremik. Aino Perviku raamatutest tahaks nimetada kohe kõike,– lisaks Paula-sarjale ka Karvase ja  Sulelise diloogiat, „Presidendilugusid”, „Draakoneid võõrsil”, „Dixit ja Xixit”, värsket „Ühes väikeses veidras linnas” ja ka uut Tirilinna sarja, mis alles eelmisel aastal käima läks.

Võib öelda, et Pervik on meie rahvuslik aare, kelle mitmekülgne talent on just lõppenud kümnendil eriti rikkalikult õitsele puhkenud. See on üks kirjanduses harva esinevaid juhtumeid, kus elatud aastad teksti intensiivsust mitte ei lahjenda, vaid vastupidi, teevad  selle kraadi võrra kangemaks. Nii mõnigi nooruses kirjutatud ja omas ajas esile tõstetud tekst mõjub tänase Perviku kõrval isegi väga lahjalt. Paljude kuuekümnendatel kirjandusse tulnud lastekirjanikega on läinud paraku vastupidi, aga kirjanduslik kõrgvorm ongi selline huvitav asi, mis ühele tuleb kätte noorelt, teisele aga aastatega. Tahaksin väga, et kestma jääksid ka – lisaks esimeses lõigus nimetatuile – Peeter Sauteri  „Laste raamat” ja „Laiskade laste raamat”, Piret Raua „Ernesto küülikud” ja „Sanna ja salakütid” ning Jaanus Vaiksoo luuletused onu Heinost. Noortekirjanduse puhul on raske midagi kindlat öelda – erinevalt lastekirjandusest on see väga selgelt seotud vahetu kaasajaga ning seda sorti asjad kipuvad aeguma, kui säilivustähtaeg ületatakse. Mulle tundub, et Katrin Reimuse „Haldjatantsul” ja Helga Nõu „Kuuendal sõrmel” võiks kestmiseks olla rohkem võimalusi  kui ülejäänuil.     

Mare Müürsepp : Viimase kümnendi laste- ja noortekirjandus on kujunenud rikkaks ja rõõmustavaks. Meenutagem vaid seda nuttu, mis leotas lastekirjanduse ülevaateid 1990ndate algul, kui vaat et polnudki, mida vaadata! Praeguse seisuga tuleb imestada nii kirjanike-kunstnike kui ka kirjastajate energiat ja kindlat usku lugejasse rahvasse, et juba sellesama kümnendi sees on muudkui mühinal raamatuid trükitud ja müüdud ning paljude toredate asjade kordustrükkegi tehtud!  Väga armas, et ikka veel on küllaga värsket jõudu pool sajandit ja kauemgi tagasi alustanud autoreil nagu Harri Jõgisalu, Heljo Mänd, Aino Pervik, Jaan Rannap jt. Nende looming rõõmustab lugejate peresid, kel on raamatuvalikul hea kindla peale välja minna, aga innustab ka kindlasti uusi autoreid – paistab, et lastele kirjutamisega hoiab inimene end kaua heas vormis. Aino Pervik üllatab ikka ja jälle uute võimalustega  igapäevaelu ja fantaasiamaailma piiriületuses. Väga täpselt on ta lahti kirjutanud praegusaja kooliuusiku maailmapildi Paula sarja raamatutes, ja huvitav on oodata, kas need on tänapäevased ka kümne aasta pärast. Head tõsielutaustaga laste- ja noorteraamatud ei ole head mitte niivõrd sellepärast, et peegeldavad täpselt oma (hoo)aja moekaupu ja päevauudiseid, vaid ikkagi üldinimliku ja üle aja kestva tundekogemuse pärast, sellepärast, et  tegelase või olukorra puhul tuntakse ära – jah, ka mina olen niiviisi mõeldnud ja tundnud.

Omaette fantaasiavabaduse monument on Perviku kaksikteos „Sulelise ja Karvasega”. Rannap on alati kirjutanud põnevalt ja jõudnud aja kiire sammuga kaasas käia. „Nelja nimega koer” on minu lemmik. Tunnen aga huvi, kas Agu Sihvkale pole kasvanud poegi, kes ostukeskuses või hoopiski tippspordi teeotsal mehetegusid teeksid?  Paraku lahkusid meie juurest sel kümnendil üsna lähestikku Ott Arder ja Henno Käo. Mõlema loodust on aga ilmunud kordustrükke ja uusigi väljaandeid tänaseni. Käo elulähedasemaks raamatuks on „Mina, emme ja teised” – südamlik ja tema üldlaadist eristuv pere- ja koolielu kujutus.

Leelo Tungal – kõige lustaka ja kelmika kõrval, mida ta kirjutab justkui mitme kätepaariga, on tal õnnestunud end keskendada  ka erandlikumale ainele. Sõjaaegse ja -järgse sünge elu mälestusi on ilmunud ju ennegi, seda nii eraldi memuaaridena kirjutatud raamatuis kui ka kogutud eluloomaterjalides. Leelo Tungla „Seltsimees laps” ja selle järg on aga seda valusam, et kirjutaja suudab end mõelda tagasi väga loomutruuks lapseks ja anda oma perekonnalugu edasi lapseliku ehedusega. Nii kujundusest kui ka raamatu ilmumisega kaasnevast mõttevahetusest on paistnud silma, et  see raamat on täiskasvanutes tekitanud ebalust – on see siis lastele või mitte? Asja laiemas plaanis vaadates võib teada, et maailma lastekirjanduses on olemas niisugune suund nagu sõja- ja kriisikirjandus, raamatud, mis kujutavad lapsi hädaolukorras. Tihti on sel juhul kasutatud lapse häält: kirjutaja on kas teinud intervjuusid lastega, reportaaže nende elust või talletanud ja vahendanud muul moel laste eneste mõtteid ja tundeid. Rahvusvahelistel lastekirjanduse uurijate kogunemistel on olnud  näiteks kõneaineks lapssõduri Ishmael Beah’ meenutused. Lastekirjanduse hulka ei käi ainuüksi see pehme ja peenike kraam, mida lapsed ise naeru mugistades loevad, vaid ka see, mis nende elu mis tahes olukordi peegeldab ja mis mõnigi kord näib pigem sobivat„lastest täiskasvanutele”. Üldisem arusaam hakkab liikuma suunas, et raamatud ei jagune laste- ja mittelasteraamatuiks, vaid muude tunnuste järgi. On ju olemas ka lapsikud täiskasvanud ja  küpse olekuga lapsed.

Väga armas, et värssmuinasjutte nagu Ellen Niidu „Imeline autobuss” või ka muid muinasjutte nagu Leida Tigase „Vares keedab hernesuppi” on taibatud välja anda suurepäraste pildiraamatutena, s.t üks lugu läbi kogu raamatu väikestes tekstiannustes. Pildiraamatukultuuri arendavad jõuliselt edasi uuemad loojad nagu näiteks Piret Raud ja Ülo Pikkov. Arenenud raamatukultuuriga maadel on pildiraamat  see, kus pilt jutustab, viib lugu edasi, sõnu võib olla väga vähe või isegi üldse mitte. See ei tähenda, nagu kardetaks sõna, vaid pigem seda, et usaldatakse visuaalset narratiivi. Mudilasraamatuga on siin vähe pistmist. Häid illustraatoreid on meil palju, väga tore, et Eesti Lastekirjanduse Keskuse uus maja nad senisest nähtavamale toob. Sajandi lõpust on hakanud peale kasvama uus särtsu täis kirjanduspõlvkond. Eriti haarav  on minu jaoks Wimbergi hoog ja sõnaleidlikkus.

Tore, et on kirjutajaid, kel on võimalik lapsi rikastada iseäraliku elukogemuse ja mõne valdkonna väga hea tundmisega nagu Juhani Püttsepp oma loodus-, rännu- ja pärimusmotiividega, või Jaanus Vaiksoo, vaikne mees rabade mailt, soovaimude lähisugulane, või ka Katri Smitt, linnukeele tundja. Andrus Kiviräha võimalik sügavus on ilmnenud enim „Sirlis, Siimus ja saladuses”. Lastekirjanduse võistlused  on esile toonud toredaid autoreid nagu Tiia Selli ja Ingrid Gilts-Nittim. Ühe mõistatuslikuma ja minu meelest väga olulise raamatu „Kadunud lapsepõlve saladus” on kirjutanud Ülle Kütsen ja kunstnik Kaie Kal kaasautorina. Pulaja pilajutte oskavad lapsed isegi pajatada; selles raamatus on tõustud lapse kohale kaitseks, jäädes ometigi vaatama lapse vaatepunktist.       

Jaanika Palm : Viimase kümnendi eesti lastekirjandusele mõeldes tuletab end kõigepealt meelde mahu kasv. Nii näiteks ilmus 2000. aastal 26 algupärast esmatrükki, neist 5 luuleraamatut. Tasapisi tõustes, vaid ühe tagasilangusega aastal 2004  (23), on see arv jõudnud nüüd 100 piirimaile. Lisaks suurele kvantitatiivsele edasiminekule on teisenenud ka kvaliteet. Lastekirjandus on muutunud ühtsest, kompaktsest ja kergesti haaratavast mitmetahuliseks, eri vanuseklasse, sugu, murra
kuid ja huvigruppe arvestavaks, peaaegu et hõlmamatuks koosluseks. Lastekirjanduse mõistegi on selle kümnendi jooksul muutunud ega ole varasema perioodiga võrreldes enam nii kitsas ja piirav.  Läinud kümnendi lastekirjanduse sisulise külje kõige olulisemaks ja põhja loovamaks muutuseks pean lastekirjanduse adressaadiala laienemist. Taassündis noorteromaan kui žanr, mis oli Eestis pikka aega varjusurmas. Noortekirjanduse lugejate eagrupp on laienenud, ulatudes nüüd varateismelistest noorte täiskasvanutenigi. Aastast 2000 korraldatav noorsooromaanivõistlus on igal aastal toonud hulga huvitavat lugemist, mille hulgast mõni  universaalsemaid probleeme käsitlev teos küünib järgmistessegi aastakümnetesse. Selle võistluse esimene pääsuke oli 2001. aastal ilmunud Aidi Valliku „Kuidas elad, Ann?”, millele peagi järgnes „Mis teha, Ann?” (2002) ning „Mis sinuga juhtus, Ann?” (2007). Helga Nõu „Kuues sõrm” (2003) ning Diana Leesalu „Mängult on päriselt” (2006) pakuvad suure tõenäosusega huvi ka tulevaste kümnendite noortele lugejatele.

Mullu tuli noortekirjandusse hulga verinoori  autoreid, kuid eks aeg näita, kes neist püsima jääb. Kümnendi teisel poolel sai uue hoo sisse mudilaskirjandus, seda ennekõike tänu põlvepikuraamatu konkursile. Mudilaskirjandus, tõsi küll, alles otsib oma kvaliteeti, kuid esimesed sammud sel alal on paljulubavad. Lausa omaette alaliigiks on kujunenud lastele mälestuste avaldamine. Kuna see on aga kui õhukesel jääl kõndimine, on õnnestunud  teoseid küllaltki vähe: Henno Käo „Kui veel telekat ei olnud” (2001), Leelo Tungla „Seltsimees laps” (2008), „Samet ja saepuru” (2009) ja Kadri Hinrikuse „Kui emad olid väikesed” (2009). Täiesti uueks nähtuseks on lastekirjanduse tihe seos televisiooni, filmi ja reklaamiga ning multimediaalsete lasteraamatute jõuline esilekerkimine. Janno Põldma „Lepatriinude jõulud” (2002) ja Andrus Kiviräha Lotte-lood („Lotte reis Lõunamaale” (2002), „Leiutajateküla  Lotte” (2006) ning „Limpa ja mereröövlid” (2004) on vaid mõned sellised näited. Valliku Anni-lugudel põhineb film „Kuhu põgenevad hinged?”. Ka suurem osa Wimbergi köitvast luuleloomingust on esmaettekande saanud televisioonis („Buratino laulud”, 2005; „Põngerjate laulud”, 2006). Lastekirjanduse üha määravamaks jooneks on saanud ka sarjalisus.

Ühelt poolt väljendub see kirjastuste soovis üllitada teoseid sarjades  või koondnimetuse all, teiselt poolt on ka autorid üsna varmad ilmutama sariteoseid, näiteks Aino Perviku Paula-sari (alates 2001) ja Tirilinna lood (alates 2009). Sarjalisus on üsna tuntav ka noorteraamatute seas. Möödunud kümnendil on toimunud lastekirjanduses üsna jõuline verevahetus: debüteerisid Jaanus Vaiksoo, Kerttu Soans, Kristiina Kass, Piret Raud, Milvi Panga ja Siiri Laidla. Keskmise põlvkonna esiautor Andrus Kivirähk  on leidnud aga aega ka lastekirjanduse jaoks (kuigi mida edasi, seda lühemas vormis). Vanema põlvkonna autoritest on jätkuvalt heas vormis Pervik ja Tungal. Kui proosas on põlvkondade vahetus toimunud hoogsamalt ja jõulisemalt, siis lasteluules on uus tõus ilmselt veel ees. Esiletõstmist väärib luuletajatest vaid Heiki Vilep, kes on olnud aastal 2002 debüteerimisest peale produktiivne, avaldades peaaegu igal aastal uue luuleraamatu („Tere!” 2002;  „Minu laul”, 2003; „Tahaksin olla”, 2005; „Katus sõidab”, 2007). Meeldivaid luuleelamusi on pakkunud ka Ilmar Trull („Iseloomuga loom”, 2005; „Musta kassi mumba”, 2006; „Järvevaht ja joogivesi”, 2007). Lastekirjandusliku mälu seisukohalt pole määravad aga vaid esmatrükid, vaid ka erinevad koguteosed, olgu need siis lastekirjanduse klassikute koondkogumikud (Leelo Tungal, Ott Arder, Ellen Niit, Hando Runnel) või teemakesksed  lugemikud („Ema, loe mulle!”, 2000; „Ruttu tuttu!”, 2005; „Unustatud mänguasjad”, 2005 jpt). Kindlasti väärivad selles kontekstis mainimist Reet Krusteni asjatundlikult koostatud „Eesti lasteluule kuldraamat” (2008) ja „Eesti muinasjuttude kuldraamat” (2009), samuti vastsündinutele jagatavad nn esimesed raamatud.

Kümnendi tippteoseks pean Aino Perviku diloogiat, mis koosneb raamatutest „Maailm  Sulelise ja Karvasega” (2000) ning „Suleline, Puhuja ja Must Munk” (2007), kus autor põimib meisterlikult argielu ja fantaasiailma, andes sellele ka filosoofilise mõõtme. Kindlasti leiavad koha klassikariiulil ka Andrus Kivirähka Lotte-teosed ning lühijutud („Kaka ja kevad”, 2009). Esiletõstmist väärivad veel Kristiina Kassi („Kasper ja viis tarka kassi”, 2005; „Samueli võlupadi”, 2006) ning Piret Raua („Ernesto küülikud”, 2004; „Sanna ja salakütid”, 2005) teosed.  Kaks viimati mainitud autorit on möödunud kümnendil alustanud noored debütandid, kellel igal aastal ilmub uusi teoseid. See näitab, et eesti lastekirjandus on elujõuline ja mitmekesine ning sisendab usku, et tulev kümnend ei jää möödunule millegi poolest alla.     

Jaanus Vaiksoo: Kui võrrelda üheksakümnendaid ja uue aastatuhande algust lastekirjanduses, siis on need kaks kümnendit nagu öö ja päev. Pärast Eesti iseseisvuse taastamist oli omamaise lastekirjanduse ilmumine väga napp ja juhuslik, kirjastused eelistasid ilmselgelt nn välismaiseid hamburgereid – suurte läikpiltidega lühikeseks  nuditud muinasjutte. Kui võrrelda kas või lasteraamatute välisilmet, siis näeb väga hästi, milline on olnud areng. Minule seostub eesti lastekirjanduse uus algus kahe teosega. 1999. aastal ilmus Andrus Kiviräha „Sirli, Siim ja saladused” ja kaks aastat hiljem Aidi Valliku „Kuidas elad, Ann?” – kauaoodatud noortekas, värske ja loomulik. Siitpeale läks lahti ja vaid mõne aastaga oli pilt eesti lastekirjanduses juba hoopis teine. Oluline osa oli selles ka Eesti  Lastekirjanduse Keskusel, kes on võtnud lastekirjanduse edendamist Eestis väga tõsiselt: konkursside algatamine, näitused, uudiskirjanduse tutvustamine, lastekirjanike ja -kunstnike ühised kohtumised. Pean väga tähtsaks, et keskus viis kokku vanema ja uue põlvkonna, mis omakorda on loonud eluterve ja kokkuhoidva meeleolu ka autorite hulgas. Järjepidevus on taastatud ja nullindatel alustanud uus põlvkond on vähemalt sama arvukas ning tegus kui kuuekümnendate klassikud. 

2000. aastast saadik on lastekirjanduse aastane esmatrükkide arv kümnendi jooksul peaaegu neljakordistunud (2000. aastal 26 esmatrükki, 2009. aastal 96). Esile on tõusnud terve rida isikupäraseid ja tugevaid uusi lastekirjanikke: Aidi Vallik, Piret Raud, Kristiina Kass, Kerttu Soans, Kätlin Vainola jpt. Imetlusväärset elujõudu on näidanud vanem põlvkond: Jaan Rannap, Aino Pervik, Heljo Mänd, Olivia Saar, Harri Jõgisalu, Ira Lember …

Hea märk  on see, et lastekirjandus pole ka soolises mõttes kummalegi poole kaldu. Päris tugev kamp mehi (Contra, Artur Jurin, Harri Jõgisalu, Mika Keränen, Andrus Kivirähk, Indrek Koff, Juhani Püttsepp, Jaan Rannap, Ilmar Trull, Ilmar Tomusk, Heiki Vilep, Wimberg jt) annab lastele edasi isalikke eluväärtusi ja elutervet huumorimeelt. Ent selge see, et tõeliselt head lastekirjandust oleks tobe hinnata mingist mehelikust või naiselikust vaatepunktist. Hea lasteraamat  on kõigepealt ikka kogupereraamat: emad-isad naudivad lasteraamatuid samamoodi nagu kelgutamist, lumesõda, lõbustusparki või jalgrattaga kihutamist. Lastekirjanikega võrdselt olulised autorid on lasteraamatute kunstnikud. Ka siin on pilt kirev, huvitav ja illustratsioone peaks jaguma küll igale maitsele. Häid kunstnikke on palju, nii vanu tegijaid kui ka uusi nimesid. Eesti lasteraamat on praegu ilus, tõesti ilus vaadata.  Aga kogu see jutt ei anna siiski põhjust ainult rahuloluks. Ilusa raamatuga on see häda, et välisilme võib olla vahel petlik ja, tuleb tunnistada, lasteraamatu tohutu hulk tähendab ühtlasi seda, et lettidele on jõudnud ka igasugust kahtlast kraami, mis iseäranis tarbimisbuumi ajal valimatult ära osteti. Kust teab lapsevanem, milline sellest
kirjust valikust poeriiulitel on hea ja väärt lasteraamat?

Kindlasti on vaja meedias pöörata lastekirjandusele rohkem tähelepanu.  Kuid esiteks pole meil kunagi liiga palju asjatundlikke lastekirjandusest kirjutajaid (nagu Krista Kumberg, Mare Müürsepp, Ilona Martson, Jaanika Palm) ja teiseks ei tunta ka suure kirjanduse kõrval lastekirjanduse vastu endiselt erilist huvi. Näiteks hiljutise kultuurkapitali aastaauhinna laureaatide autasustamise kajastamisel polnud eratelekanalite jaoks lastekirjandust peaaegu olemaski. Nii magati maha üsna uus ja huvitav nimi eesti lastekirjanduses  – Mika Keränen – ja jutt käis ikka tuntud suurte tegijate ümber. Aga kust tulevad meie tulevased kirjanduse lugejad, kelle (huvi) puudust me pidevalt kardame ja kurdame? Noor inimene ei hakka tavaliselt tühja koha pealt lugema Kaplinskit või Krulli, ta peab nendeni kõigepealt kasvama ja kõige loogilisem tee läheb ikka hea ning huvitava lastekirjanduse kaudu. Omaette teema on noorkirjandus (varem  siis rohkem tuntud kui noortekirjandus). See on muutunud viimastel aastatel järjest enam siseringi teemaks, s.t nii lugejad, kirjutajad kui ka kriitikud on enamasti eakaaslased ja vanematel autoritel soovitatakse see territoorium rahule jätta. Umbes sama efekt, nagu oleksid sattunud üksinda kuskile noortepeole. Keegi meist ei taha tunda end muumiana.

Me võime küll toriseda, et autorite stiil on rabe, dialoog ebaloomulik ja lugemus väike, aga kui see läheb  omadele korda, siis nii on. Ja eks igaüks loe ikka neid raamatuid, mis teda kõnetavad ja tunduvad parasjagu eakohased. Ainult üks asi on mind pikka aega selle nn noorkirjanduse puhul häirinud: ülekaalukalt on see masendav ja probleemidekeskne, sellist head vaimukat, säravat, iroonilist ja musta huumoriga vürtsitatud noorteromaani pole ammu kohanud. Kui kümme aastat tagasi tekitas noortekirjanduse konkursiga esile kerkinud Aidi Valliku „Kuidas  elad, Ann?” lugejates selle kirjandusliigi suhtes kõrgendatud lootusi, siis edaspidi pole konkursid midagi samaväärset pakkunud ja on hakanud vaikselt tühjaks jooksma.