Sinijärve kujund – maailm kui bordell ning linnad kui selle funktsionaalsed allüksused –  on kandev mitmeski mõttes. Eks ole linn kestvalt käibiva stereotüübi kohaselt mitte üksnes inimliku lõbujanu, vaid ka enesemüümise ja -hävitamise sündmuskoht ning sünonüüm. Teiselt poolt on linnast kui sellisest saanud antireligioosse modernismiajastu inimese tootem. Tänapäeva inimene, olgu ta sündinud metroos või saunas, on enamasti linnausku. Vajaduse linnakeskkonna ning kõigi sealsete võimaluste järele võiks suurelt üldistades lisada koguni  Maslow’ püramiidi. Samas pole linn kui keskkond kasvavalt paljude seal elavate ning liikuvate inimeste jaoks nagu armastatud abikaasa või alaliselt ihaldusväärne armuke – kui teistpidi kujundilt tuge otsida –, vaid otsekui vanemate valitud või lihtsalt tüütult enesestmõistetavaks muutunud elukaaslane; või koguni lits, kellega lävimise teevad mugavaks ja libedaks, ent emotsionaalses mõttes tuimaks selle suhte impersonaalsus  ning kahepoolne praktilisus.

Praegusel rahvaste rändamise ajastul kaotavad linnad järjest enam oma (regionaalset) identiteeti, muutuvad pelgalt funktsiooniks. Eelkõige Põhja-Ameerikas vohab inimtüüp, kes vahetab kodulinnu nagu nümfomaan üheööarmukesi; kes ei märkagi, kus ta voodisse läheb, ega mäleta hiljem, ei pea tähelepanu ning meenutamise vääriliseks. Eesti kontekstis on Tartu üks nendest vähestest,  mis paljudele meelde jäänud, kus elamist ja viibimist on ikka tähtsaks ning tähenduslikuks peetud. See on koht, millel ajalugu ja karakterit. Ütleme „Tartu”, mõtleme „ülikool”. Viimasega seoses on Tartu olnud paljude tuhandete jaoks risttee, kus tehtud valiku juurde mõttes ka aastakümnete pärast – kas heldinult või kahetsevalt või kahetsev-heldinult – ikka tagasi pöördutakse. Need inimesed, kellele Tartu pole pelgalt  „maailmabordelli bidee”, on viimasel ajal hakanud leidma nii iseend kui üksteist. Lõppenud kümnendil tehti nii administratiiv- kui kodanikualgatuse korras ära palju Tartu ning kitsamalt tema linnaosade identiteedi kasvatamiseks ja kinnistamiseks (tegutsevad seltsid, toimuvad Supilinna, Karlova, Tammelinna ning Ülejõe päevad jne). Kampaania korras valiti välja linna tunnuslause: „Tartu – räpaste mõtete linn.” Ent lisaks geograafilisele identiteedile  (Lõuna-Eesti pealinn) ning ajaloolisele identiteedile (vana hansa- ja ülikoolilinn) on Tartu puhul olemas veel mingi kergesti tabatav, ent raskesti sõnastatav vaimne identiteet; või otsesõnu vaimsus, mille algupära ja elujõudu üksnes eelnimetatud märksõnade taga seisvatele mõjuritele taandada ei anna. Ning selle tabamine, portreteerimine ja konserveerimine jääb linnavalitsuse ametnikest mainekujundajate, tublide koduloolaste ning patriootlike  linnakodanike võimete ja võimaluste piiridest sageli väljapoole. Tartu vaim(sus) vajab peenemaid võrke, küllap ka personaalsemat lähenemisnurka: risttolmlemist omamütoloogiaga ja fantaasia karke ehk kunsti abi. (Mängu)filme on Tartus tehtud vähe: enese eluajast meenuvad vaid Jaan-Jürgen Klausi dokid ja Ilmar Raagi „Killing Tartu”.

Hiljutistest Tartu-teemalistest teatrilavastustest vääriks märkimist Madis Kõivu  ja Priit Pedajase „Lõputu kohvijoomine”. Ilukirjanduse vallas võib deklareerida rohkem; arvukate ühel või teisel moel Tartust rääkivate üksikteoste kõrval on viimasel ajal välja antud vähemalt kolm temaatilist koguteost: „Puudutus” (2002, koostaja Kristina Pai), „Tartu on unenägu” (2006, toimetajad Krista Ojasaar ja Berk Vaher) ning „Tartu rahutused” (2009, koostaja ja toimetaja Berk Vaher). Järgnevas mõni sõna viimasest.  Raamatus on 21 juttu, kõik eri autoritelt. Mõned neist perioodikas juba varem avaldatud, enamik kirjutatud küllap konkreetselt kõnealuse kogumiku tarbeks. Valitseb suur žanriline ühismõõdutus, mida võib selle mahuka teose puhul vooruseks pidada. Kaunilt kujundatud kaante vahelt leiab tekste maagilisest realismist ja ulmest kuni pihtimuslike mälestusteni. Ühendama peaks neid lugusid temaatiline seotus Tartuga. Formaalselt täidavad selle tingimuse kõik tekstid, pakkudes võimalust vaadata ning võrrelda, kuidas linn neis vastu peegeldub; mida iga autor Tartu puhul temaatilise kogumiku tarbeks välja on mõtelnud või lahti kirjutanud. Tavapärasest keskeltläbi suuremal määral leidub siin (auto)biograafilisust; žanrilises plaanis on see kõik natuke üks fan fiction. Seega palju autoreid ja palju vaatenurki, ent üks läbiv tegevusruum. Tartust võiks siin ideaalis kujuneda tegelane – tegelane, kes raamatut  lugedes koos lugejaga ühest tekstist teise kaasa tuleb, kelle karakter meile iga uue looga (oma tabamatus selgusetuses) üha selgemaks saab. Linnast kui sellisest sai kirjanduses tegelane – või koguni kaaspeategelane – juba üle-eelmisel sajandil (Hugo, Baudelaire jt). XX sajandi modernistide katsetused panid linna kõnelema nii romaani karakterites, situatsioonides kui keelelises vormis: Prousti Pariis, Joyce’i Dublin, Woolfi London, Milleri New York jne. 

Sealtmaalt on üha uuesti avastatud ning kirjanduslikus vormis avaldatud (Eestis kas või Mati Undi „Sügisball”), et suhe linna või kitsamalt linnaosaga võib olla inimesele resp. tegelasele olulisem kui suhe teis(t)e inimes(t)e, looduse või ideoloogiaga. Ehkki ka Tartust on juba piisavalt kirjutatud (eelkõige tõstan esile Bernard Kangro kuueosalist romaanitsüklit), tekitab „Tartu rahutused” sellel foonil mõistagi ootusi, millele raamat  ise paraku täielikult vastata ei suuda. Paljudes tekstides taandub linn pelgalt dekoratsiooniks lavasügavuses või halvimal juhul kronotoobiliseks markeriks, midagi sisulist seejuures tähistamata. See raamat kannab Tartut nii pealkirjas kui kaanekujunduses, on Tartus toimetatud ja trükitud, küllap suures osas ka kirjutatud, ent pealkirja parafraseerides on selles päris palju rahutust, ent suhteliselt vähe Tartut. See ei ütle mõistagi midagi tekstide kirjandusliku kvaliteedi  kohta – need on kõik head lood, see on hästi toimetatud raamat.