Tõesti – võttes lugude aluseks päriselt elanud inimesed, seto ravitsejanaise Darja, inglise poptrubaduuri Nick Drake’i ning oma ammuse lemmiku Uku Masingu, kirjeldab Sommer nende inimeste püüdlusi ja tundeid sedavõrd lähedalt, et tekib tunne, justkui tunneks ta kirjeldatavaid isiklikult, enamgi, justkui ta näeks neid, s.t justkui seisaks nende kõrval ja kirjeldaks otse seda, mida näeb ja kuuleb oma tegelasi tegevat. Lugeja pannakse sellise sisseelamisega ammutama justkui, otse olevikust, mitte minevikust. Selline jõuline nägemuslikkus aga annab põhjuse Õnnepalu öeldust pisut isegi edasi liikuda: Sommeri debüütproosakogus pole sageli enam tegu pelga sisse-elamisega, vaid juba sees-elamisega. Lugeja ei koge autori nägemuslikkust mitte erandliku võimena, vaid justkui elu loomuliku osana toimiva tõsiasjana; pideva meeleseisundina, mida ei aktualiseeri mitte kirjutamisakt, vaid mis läbib kirjutamist ja ümbritseb seda. Sommeri lugudes võib esineda kahekordset nägemuslikkust, kahekordset seeselamist (autor elab oma tegelaskuju sisseelamistes). Näiteks sobib koht Drake’i nägemusest, mille käigus kõlab selline lause: „Võib-olla veerand tunni pärast lõi tugev laine ta liikmed tõmblema, nagu hypiknukul” (lk 108). Tuleb rõhutada, et too „võib-olla” pole autori, vaid tegelase kahtlus – viimane astub nii lineaarsest ajast välja. Autori jaoks on siis too „võib-olla” väga kindel, tema seeselamise selge kinnitus, teadmine oma tegelaskuju kahtlusest, s.t vaimse oleku igast liigutusest, ajatunnetuse hajumisest. Kuid Sommer läheb oma kogemustes veelgi kaugemale.
Loos „And” juhtub nii, et Darjas seeselav Sommer näeb Darjat nägemas teda ennast – s.t tegu pole enam lihtsalt autori kindlas kõneviisis esitatud nägemusega oma tegelaskujust, vaid tegelaskuju nägemusega autorist: „Yhel ööl oli tal (s.t Darjal – J. K.) yks nägemus. Toa sein muutus varjukaetuseks ja näitas tulevikku. Yks holdolt riides, pikkade juuste ja habõndõga mees mõtleb seal ta peale ja pyyab aru saada. Toksib mustade ruutude peal olevaid kirjamärke imeliku, natukene undava ja ylevalt poolt helendava klapi sisse …” (lk 49). Selliseid nägemuslike seoste impulsse rõhutab Uku Masingust rääkivas loos „mina”-vorm, aeg-ajalt räägivad nii Uku kui Leenu ainsuse esimeses pöördes, justkui oleks Sommer lihtsalt kõlakoda, kus Masingu enese hääl esile tuleb ja võimendub.
2.
Olgu kohe kinnitatud, et „Kolm yksiklast” võib küll sisaldada intertekstuaalseid hoovusi (seda eelkõige Uku Masingut käsitleva „Hilised lemmelehed” puhul), kuid Sommeri jaoks ei tähenda kirjandus ja poeetiline seeselamine mingit lustakat mängu. Sommeri taotlus on tõsine ja kõikehaarav, see on vahend ühe põhjapaneva maailmatunnetuse kinnitamiseks ja kuulutuseks. Taotlus avaneb juba raamatu alguses, kui kindlas kõneviisis, justkui tõsiasju, fakte konstateerivalt kirjeldatakse Darja elamusitegemisi: „Nyyd pööras ta selle kahjutöö taiamärke joonistades ja tagurpidi numbreid lugedes ymber, peegeldas tagasi. Ussid tõusid õhku ja lendasid pilvise taeva taustal yle kyla nagu must tuulepesa” (lk 17).
Kontekstist väljarebituna (ja kui loobuda Sommeri kirjaviisist) võiks mõnegi arvates lause pärineda ehk hoopis mõnest Kiviräha loost, kuid Sommeri loodud poeetilises ruumis ei saa tekkida kahtlustki, et äkki ta luuletab, tembutab. Ei, „Kolme yksiklase” raamis on see tegelikult juhtunu, oma meeltega pealtnähtu poeetiline ülekanne. Niisiis kirjeldab Sommer eriti „Annis” tegelikkust, kus üleloomulikkus on loomulik. Igapäevane. See kuulub argisega kokku, on sellest mõnes mõttes lausa eristamatu, nii nagu on sujuv üleminek elust surma: „Nägi pirru muutlikul valgel, kuidas poisi palavikust pärani silmadesse tuli rahu ja kuidas elusäde seal vaikse välgatusega kustus. Valge jutt lipsas läbi paja õue. Darja jooksis tihkudes sellele järele, nagu tahtes haaramatut kinni pyyda ja venna rinda tagasi panna, lippas lahkuja järel pimedasse. Hingekoonal jäi keset õue seisma. Ta jooksis sinnasamma, sirutas käe ja kangestus siis, kastudes jahedasse liigutavasse valgusse” (lk 14).
Vastandus Kivirähaga polegi ehk väga eksitav, sest just viimasest on saanud Ervin Õunapuu taandudes ateismi käilakuju* ning Sommeri kujutatud maailmast võiks ta vajadusel nii mõnegi iroonilise veste luua. Üleloomulikkus kuulub kivirähklikus vaates följetonide, muinasjuttude ja lastekirjanduse maailma, kuid Sommeri maailmas pole midagi lapsikut ega naljakat selles, et „lepitatud hing tuli vahel tumepruuni liblikana, vahel rätiserva paitava tuulehoo, vahel heleda kogumina, mis ta kõrval mõnel hommikul pyhäsenulgas käis” (lk 41). Kummaline, tekib lausa ruumiline vastandus: ratsionalistliku iroonia eredaim esindaja Andrus Kivirähk pealinnas mõnusalt rambivalguses aega veetmas, Sommer Kagu-Eesti hämarate metsatukkade ja vanade majade vaikuses ja eraldatuses nägemusi leidmas.
3.
Kuna Sommeri lugudele, või vähemalt nende lugude kangelastele on üleloomulikkus läbinisti loomulik, siis tuleks seda ka lähemalt kirjeldada. Siin jäävad kohe silma mõned korduvad sõnad, tekstipinna all hoovav võrdpildilisus, mis koondub veega seonduvate väljendite ümber. „Annis” kasutab Darja „sydamepõhja palvet”, et „ylendada oma hinge, seda vetevälja, mille panid virvendama mõtete, soovide ja kartuste hoovused” (lk 23). Drake’ist kõnelevas loos „Sisepiiril” tunnetab loo kangelane ennast nii: „Laulude Kaev alateadvuses oli jälle korraks avanenud” (lk 89). Uku Masingu ja Leenu omavaheline intiimsus sõnastatakse nii: „Nyyd juba täielikult tänases, kindla ja jäägituna hetkes, nagu oleks mõõtmatu ajapind rahunenud, veena selginud ja neid läbi lasknud” (lk 137). Vee lahustava, kirgastava ja samas pehmendava metafoorikaga seondub lille või üldisemalt taime kujund ja mu meelest taotluslikult, otseselt: „Mida Sa mõtled?” kysis ta naiselt nende oma vaikuse keskel. „Mida mõtleb taim, kui teda kastetakse?” See oli elusalt öeldud” (lk 190). Drake’i loos ütleb Sommer nii: „Õhtused lõkked tõid nad lähemale, nõjatuma teineteise vastu nagu lilled” (lk 56) ja Masingu loos nii: „vahel neile avati ja nad olid kaks õit hämaruses, vaiksed, ligi …” (lk 116). Muide, oma Uku Masingu pärandit puudutavates teoreetilistes tekstides on Lauri Sommer rõhutanud: „Inimese ja puu suhe on Masingu maailmas yks lähedasemaid”.1
Seega õied, mis on „ligi” – üleloomulikkus tähendab Sommeri jaoks kõike kaasavat ühtsust. Kõik, mis Sommeri pilgule avaneb, on osa kõiksusest. Sommeri vaimsuse ja üleloomulikkuse taju tõttu näeme olemasolevat voolava ühtsusena, sellest ka korduvad vee kujundid – voolava ühtsuse teadmine kustutab selle järele januneva inimtaime janu. Vastupidiselt kristlikus traditsioonis tugevalt taustal viibivale diametraalsele mõtlemisele ei põhine Sommeri kirjeldatav maailm vastandustel, kehalikkus ei pea välistama hingestatud vaimsust: „ta sai ristikäigul käies mitugi orgasmi, pidas neid pyhaks, sealse kingiks, tänas ja läks värisevatel jalgadel edasi, ysamahl sääri mööda alla nirisemas” (lk 30). Samuti ülendub ja ühendub voolavas ühtsuses ka esmapilgul argine, taustaline: „Sain tajuda varem tyytuna tundunud asjades – varblaste lakkamatus siblimises meie hekis, vihma yksluises tilkumises ja oma luidrates liikmetes – Jumala loomingut, imelist, mida ei jõua ära näha, tunda ja tänada” (lk 134). Nii nagu lahustub autor oma tegelastesse, nii võib lahustuda tegelaskuju kõiksusse: „Teda polnudki. Kestis vaid Elu kõnekord yhe ladusaks saanud käe ja meele kaudu” (lk 141).
Tuleb tunnistada, et voolava ühtsuse motiiv tundub huvitav ka laiemas mõttes, sest neid kohti lugedes tuli kohe meelde Jaan Kaplinski „Seesama jõgi”: „Siin jõevoolus, mis oli korra kiirem, siis jälle aeglasem, olid keha ja vaim koos, ei kiusanud üksteist”.2 Rääkimata sellest, et voolava üleloomulikkuse valdavat kohalolu on rõhutanud Lauri Sommer korduvalt mujalgi: „Ma arvan, et kõik inimesed on kanalid, kes peavad endast läbi laskma midagi laiemat. Teine Maailm on avardunud tajumiseviis. Kui inimene rohkem mahutab, ei pea enam minast ja sinast kõnelema, tekib voolavam suhe. Mina on teel ja ilmub igas tekstis pisut teisiti”3. Voolava ühtsuse tunnet võimendab muidugi Sommeri keelekasutus. Juba Darja loos „And” segunevad omavahel eesti keel, seto keel, Sommeri enda stiil ilma mingite üleminekuteta, need kõik võivad olla koos ühes ja samas lauses: „Yhel käigul tõi talle pojenge ja vagivahtsõ pressraua” (lk 24). Sommeri keel ise on juba nagu vees, nagu vesi – seda enam, et leidsin sellekohase viite Masingu loost, lõigus, kus „mina”-vormi abil kõneleks jälle justkui Masing ise: „kiirustasin alla sõnade tulvavat jõge pidi” (lk 122). Ning kui Sommer ütleb, et loomult „voolav tõelus on hindamise ja ahnitsemise tulemusena saanud seisva ja koppuva palge” (lk 132), siis võib küsida, kas keel pole Sommerile ratsionaalses vaates pisut vanamoeliselt ikka veel olemise anum, miski, mille ülesanne on võimalikult täpselt koguda ja oma pinnal peegeldada tõeluse voolavat ühtsust – nii et keele anumas hakkab see justkui üle ääre ajama, muutes keele justkui koguvaks kaevuks ja allikaks olemise voolavuses?
4.
Ometi on siin peidus veel üks paradoks, mis kõlab vastu ka Sommeri raamatu pealkirjas. Need on lood üksiklastest, eraldujatest, eraldunutest. Voolav ühtsus on Sommeri ja tema tegelaskujude jaoks küll selge ja enesestmõistetav, kuid ometi muudab just see taju nad paradoksaalselt eraldunuteks, heidab nad eemale, kõrvale. Koosolu kõiksusega eraldab nad teistest inimestest, metafüüsiline ühtsus ei tähenda sotsiaalset sulandumist, vastupidi: „„Kui mulle muud ei jää, siis on vähemalt üks saladus mu sees, hing, elu, pilk. Miski pooleli jääv, mis kuulub hingepõhja ja sellesse maailma, kus pole enam stiile, ostjagruppe ja moode”“ (lk 87).
Romantiline motiiv, üks varjatum põhjus, miks „Kolm yksiklast” ehk Tõnu Õnnepalule sedavõrd muljet avaldas. Seda motiivi kordab Sommer just Masingu loos ehk isegi liiga palju, kuid imekaunilt on see välja mängitud Drake’i loos: „Ääretu kidramäng lõikas ta maailmast lahti” (lk 71). Sellisele selgele sõnastusele järgneb mõnevõrra hiljem lauset illustreeriv stseen, kus Drake eemaldub ühest seltskonnast ja hakkab omaette musitseerima. Teda kogunetakse kuulama: „Kõik oleksid nende helide taustal nagu oma hinge kuulatanud” (lk 85). Seejärel tõuseb Nick Drake püsti ja eemaldub juba teistkordselt seltskonnast (ja nii ka kaudselt „stiilidest” ja „moodidest”), jätkates minema kõndides musitseerimist: „Oli kuulda, kuidas kitarriheli aina nõrgemaks jäi, kostes viimaks katkendliku pininana tuulehoogude, katusepleki kumina, vana kuuriukse kägina ja vihma harvade piiskade vahel. Tuulehood jätkasid mängu” (lk 85). Selles stseenis on Sommer osavalt põiminud eraldumise ja ühildumise. Teistest eraldudes näitab Drake „moodide” maailmas elavatele kõige voolavat ühtsust, kus vaikinud muusikat jätkavad tuulehood, kus looming ja loodus on lahutamatud. Olgu veel lisatud, et tuule motiiv saab hiljem, „Hilistes lemmelehtedes” läbivaks: „tema tundis vaid juunipäikest kuklas ja tuult pihupesadel” (lk 135). Mis see tuulgi muud on kui õhu voolamine.
5.
Veel üks aspekt, mis puudutab Lauri Sommeri pühendunud ja nüansirikast suhet Uku Masinguga. „Hilised lemmelehed” haakub ju otseselt mitme varasema Sommeri teoreetilise käsitlusega, mille teemaks on just olnud Uku Masingu pärand. Seetõttu sünnitab „Hiliste lemmelehtede” lugemine huvitavaid paralleele, mille koostisosadeks on Sommeri proosa, tema Masingu-käsitlus ja Masingu enda kirjutised. Siin avaneb tõeline paralleelide külluslikkus, kusjuures tuleb rõhutada seda, kuidas mingid jooned, mida Sommer omistab Masingule, kohanduvad ka/pigem tema enda loomingule või kuidas Sommer on jõudnud oma kreedoni just Masingu mõtete läbitunnetamise kaudu.
Tõesti, Sommeri proosas tundub avalduvat, korduvat, arenevat teatud hulk Uku Masingu tõekspidamisi. Need tulevad muidugi esile eelkõige seetõttu, et Masing on Sommeri teose üks kolmest „yksiklasest”. Kuid Masingu vastumeelsus „ptolemaiosliku maailmavaate” vastu4 või tõepoolest mõistlik ja üha defitsiitsem veendumus, et „meil ei ole mingit õigust üldistada oma äpardumist üldiseks ja ületamatuks eksistentsiaalseks lootusetuseks või olemasolu mõttetuseks”,5 kajab vastu ka Darjas: „Elu tantsib meis ja igayhele meeldib arvata, et liigutused on tema omad, et meil on selge, kuidas, kellega ja kus” (lk 47). Niisiis sõnastatakse siingi veendumus „mina” piiratusest ning individualistliku maailmavaate jõuetusest, mis on juhtinud välja vertikaalse telje puudumiseni elus. Teiselt poolt on huvitav, kuidas „Hilistes lemmelehtedes” elab Sommer Masingu selles eluetapis, mida ta on diskreetse kirega puudutanud ühes oma varasemas teoreetilises käsitluses: „1959–1963. Milline oli Masingu elu sel ajavahemikul? Mõned isiklikud aspektid ei ole avatavad”.6
Ometi võib „Hiliste lemmelehtede” alusel mingil moel öelda, et nüüd on need aspektid ikkagi juba avatud, neisse sisenetud ning neid kirglikult ja kaasaelamisega kirjeldatud. Nii et kui Sommer püstitab oma 2004. aastal ilmunud tekstis küsimuse: „Mis siis ikkagi toimus Masingu meeles neil aastatel?” ja vastab ise, et too „ … koges erakordseid vaimse kirgastumise seisundeid”7, siis „Hilised lemmelehed” paistabki selle valguses nende erakordsete vaimsete kirgastumiste kui mitte erakordselt kirgastunud, siis vähemalt kirgliku kirjeldusena. Mulle kui lugejale, kelle suhtumine Uku Masingu isikusse pole sedavõrd pühendunud ja imetlev kui Lauri Sommeril, tundub et viimane annab oma erakordse seeselamisvõime ja voolava empaatiaga Masingule kui inimesele teatud õilistava oreooli, mida Masingu enda tihti päris tusaseid ja jäiku arvamusavaldusi lugedes ei pruugi tekkida ega näha.
Nii et kui Sommer on kirjutanud, „et Masingu tekst on elav mystiline keskkond ning et sealne mystiline kogemus pole syndinud puhtalt keelelisena, vaid on teatud ylekande produkt”8, siis võib seda öelda samavõrd/pigem Sommeri enda proosa kohta. Veel enamgi ja põhjapanevamalt – Sommer kirjutab oma käsitluses: „Masing on jätnud meile suure hulga ekstaasikirjeldusi, mis otseselt või kaudselt võimaldavad vallandamist, „millegi muu”, „Teise Maailma” kogemist”9. Nüüd on lugejatel olemas võimalus kogeda Sommeri täpselt samasuunalisi ekstaasikirjeldusi. Ekstaasi element põimub sujuvalt voolavuse aspektiga nii Sommeri kirjutuse vormis kui ka sisus.
6.
Neile lugejatele, kes kurdavad kaasaegse kirjanduse üha lamedamaks, asjalikumaks, argisemaks, ajakirjanduslikumaks, koledamaks, vägivaldsemaks muutumise üle, peaks Lauri Sommeri „Kolm yksiklast” olema kohustuslik kirjandus. Ilma naljata. Tegu on tõepoolest ülendava lugemisega. Kuna üleloomulikkus on Sommeri kirjeldatavas maailmas loomulik, aga mitte jäik ega struktureeritud, mõjub tema proosaraamat ühtaegu pidulikult ja lohutavalt. Kahtlemata on see selle aasta üks kodumaiseid tippteoseid.
* See on muidugi eraldi teema, aga tegelikult tundub Kiviräha naljasoont ajendavat eelkõige antiklerikalistlik hoiak.
1. L. Sommer, Mõnest Uku Masingut kujundanud jõujoonest. Ekstaasi ja teksti suhe. – Looming 2001, nr 5, lk 756.
2. J. Kaplinski, Seesama jõgi. Vagabund, 2007, lk 160.
3. S. Vabar, Väike oma saarekene: Usutlus Lauri Sommeriga. – Looming 2004, nr 5, lk 759.
4. „Ptolemaiose süsteemi väline vorm on küll surnud, aga maailmavaade on jäänud ptolemaioslikuks (kõige keskus on tume ja raske Maa juba algusest saadik, loodute kroon on nigel ja patune inimene.” Vt U. Masing, Pessimismi põhjendus. Ilmamaa, 1995, lk 234.
5. Vt U. Masing, Meil on lootust. Ilmamaa, 1998, lk 158.
6. L. Sommer, Uku Masingu käsikirja „Saadik Magellani pilvest” vaimne, ajalis-ruumiline ja elulooline taust. – Looming 2004, nr 4, lk 585.
7. Samas, lk 591.
8. L. Sommer, Mõnest Uku Masingut kujundanud jõujoonest. – Looming 2001, nr 5, lk 761.
9. L. Sommer, Mõnest Uku Masingut kujundanud jõujoonest.
– Looming 2001, nr 6, lk 909.