Kes on meister?

Potteri koolijuhatajast võlur Dumbledore kordab õpilastele nagu Püha Augustinus, et mustade jõudude võimsaimaks relvaks on inimene ise. Mõningad asjad püsivad tuhandete aastate jooksul põhijoontes muutumatuna. Świetlicki teose põhiküsimuseks ei saanud lugedes mu jaoks mitte see, kes on mõrvar, vaid probleem, kas peategelast nimetatakse meistriks õigustatult või mitte. Meister on tähistanud läbi ajaloo  midagi eriti kvaliteetset, ordudes on see olnud näiteks igavene pühitsus, mis märgistab isikut ka siirdumises teispoolsusesse. Meistrist kõrgemat hierarhiat olemuslikult ei ole: ta suhtleb jumalike olenditega ilma vahendajateta (vt kas või Bulgakovi „Meistri ja Margarita” finaali). On selge, et aja jooksul on see nimetus devalveerunud ja esmapilgul võikski tõdeda, et Świetlicki „Kaksteist” on muu hulgas allakäigu poeetiline illustratsioon.  Raamatu alguses on meie ees tavaline reajota, kelle igapäevane marsruut kulgeb kodunt kõrtsini ja tagasi. Meile vihjatakse pidevalt, et tal on olnud minevikus mingisugune suur võimas lugu, mida ta vananemisest ja muutumisest hoolimata teab ja mida meenutab peaaegu iga vastutulija või baarikülaline. Ka tiitel „meister” on selle endise hiilguse pärand ja jäänuk. Lehekülgede viisi jääb selgusetuks, milles tema kunagised teened ikkagi seisnevad  ja mille eest ta niisuguse auväärse nimetuse on pälvinud.

Teose unenäolises alguses luuakse kõrge ootushorisont järgnevate sündmuste suhtes, võiks eeldada ja oodata varsti midagi täiesti erilist. Świetlicki meister, tema Steven Seagal, peaks ju näitama ometi kohekohe mõnda uskumatut vaimuaikido salavõtet, millega paisatakse baar (raamatus kannab see iroonilist nime „Büroo”) halbadest inimestest tühjaks ja teose lõpuks võidetakse kogu  kuri ning väljutakse maise süsteemi raamidest. Świetlicki meister aga joob, saab peksa, on mäluaukudes, oksendab, lööb külge endast poole noorematele nagu mõni tavaline baariklient (nendes kirjeldustes peaks jaguma äratundmisrõõmu ka kõigile kohalikele kaltsakboheemluse esindajatele). Kõik oleks ju vägagi normaalselt ebanormaalne ja tavaline, kui ei oleks seda kummalist nimetust „meister”. Minu arvates peaks meistri juurde kuuluma  meisterlikkus igas eluepisoodis: meister ei olda kohati, limiteeritult, pidulikematel hetkedel või mingis suletud siseringis. Meister on meister alati. Meisterlikkus peab ulatuma spetsiifilistest valdkondadest ka inimese eraellu. Samas võib meister olla täiesti vabalt veidrik (vt G. Meyrinki romaanis „Valge dominiiklane” tegelast nimega Adonis Mutschelknaus), sest meistri olemise juurde kuulub alati rõhutatult personaalne lähenemine, individuaalsus, mida  on tihti raske seletada teistele vastava kogemuseta ühiskonna liikmetele. G. Meyrinki teoses „Volbriöö” (e.k 1996) ütleb transis näitleja Zrcadlo (tšehhi keeles „peegel”) keiserlikule ihuarstile Flugbeilile: „Kui te oleksite vabamüürlane, siis te teaksite, et mõnedes loožides tuleb „sellil” „meistriks” saades selg ees meistri pühamusse siseneda. Ja kelle leiab ta sealt eest? Mitte kedagi! Leiaks ta sealt kellegi eest, oleks see ju „sina”, mitte „mina”. Mina  on meister!” (lk 79). Ka Buddha Tathāgatha ütleb: „Igaüks on iseenda meister; kes teine küll saaks meister olla?” See meistri juurde kuuluv individuaalsus ja tõlkimatus võiks jällegi põhjendada Świetlicki meistri ebatavalist (ehk liiga tavalist) käitumist. Selles mõttes, nii paradoksaalne kui ka see ei tundu, on Świetlicki meister kas või vabamüürluse või roosiristluse meistriarusaamadele palju lähedasem kui mis tahes Dan Browni kriipsujuku. Ja kui  meister õpetab kedagi, siis ta pigem tilgutab õpetust jaokaupa vastavalt õpilase valmisolekuastmele (vt Bulgakovi meistri jutuajamisi Bezdomnõiga hullumajas).       

Miss Marple’i surm

Nii ei olegi üldse oluline, kas ja kes peale meistri enese selles teoses tapetakse. Pakun, et autor on ka ise mingil hetkel niisugusele äratundmisele jõudnud. „Kaksteist” ei ole eelkõige kriminaalromaan (kuigi tunnistati 2006. aastal Poola parimaks kriminaalromaaniks). Siin on hoopis teised fookused. See on teos, kus n-ö miss Marple jääb haigeks, sureb ja siis terveneb seletamatutel asjaoludel ning meile esitatakse tema emotsioone ja arutlusi. Isegi kui miss Marple püüaks oma surivoodi kõrvalt veel mõrvari kinni, ei jääks see seriaali osa ometi meelde ühe järjekordse kurikaela ohjeldamise tõttu (neid on lugematult, väikse küla kohta juba liigagi palju), vaid just detektiivi ebaharilike läbielamiste tõttu. Świetlicki võrdlemisi veniva ja ühetaolise teose päästabki selline „miss Marple’i surm”.

Romaani tuum on just meistri surm ja tagasitulek, mitte mõrvari  paljastamine. Antud kõige olulisemas punktis järgib Świetlicki iidvana traditsiooni, et keegi ei saa olla meister, kui ta ei koge rituaalselt surma ja ülestõusmist. Nii on see kõigis olulisemates müsteeriumides. Jota tapetaksegi (lk 108). Kirjanik kasutab siin küll kursiivi, mida romaanis nii varem (lk 68) kui ka hiljem (lk 201) tarvitatakse unenäolisemate seisundite markeerimiseks, kuid mina tõlgendan meistri suremist Świetlicki enda ja tema raamatu  huvides pigem romaanis päriselt toimunuks. See veidi katoliiklusega vürtsitatud suremiskoht (puhastustuli!) on ainus kate mängule meistritemaatikaga ja ainus habras põhjendus raamatu tagakaane tutvustuses seisvale sõnapaarile, et tegevus toimub sünges ja „maagilises Krakówis”. Raamatu lõpus sissetoodud paljastused meistri mineviku ja nimetuse pärinemise kohta ei mõju Świetlickil eriti veenvalt. Ka ei põhjenda need kuidagi meistri  võimalikke üleloomulikke võimeid, seda, et ta võidab surma ja pöördub ellu tagasi. Võib-olla autor ei teadnud raamatut alustades, milline meistri minevikutaust võiks olla, ja see täpsustus kirjutamise ning loo kasvamise käigus, aga ideaalset ideed ei tulnudki. Ehk oli alguses ainult kujutlus oksüümoronlikust kangelasest, allakäinud meistrist, kes otsustaval hetkel ikkagi võtab end kokku ja ilmutab oma meisterlikkust. Juhul kui autoril oli aga kirjutamist  alustades peas valmis kogu meieni jõudev versioon, siis on minu silmis tegemist haledama võimalusega. Teisisõnu: Świetlicki meistrit poleks siis nagu mõtetki siinkohal rehabiliteerida või interpreteerida. Siis tuleks ka meistri surma tõlgendada vaid tinglikuna ja kõik oleks võrdlemisi mõttetu, „Kaksteist” oleks lahja ja mitte eriti mainimisväärne teos, üks paljudest praegu filmikunstis ja kirjanduses esinevatest ebaõnnestunud flirtimistest salapärasusega. 

Pealegi haihtuks nii ka kogu „maagiline Kraków”, sest Świetlicki ei ole väga geniaalne atmosfääri looja, vaid on keskendunud ikkagi peamiselt tegelaste läbielamistele. Świetlicki meistri surma- ja taassünnisümboolika piibellik taust võiks olla Aadama (inimese) allakäik ja paradiisist väljaajamine, otsesideme katkemine jumalaga, meistri taassünd kajastaks aga kaotatud algolukorra taastamist. Katoliiklikus kontekstis langeb see kokku Kristuse ülestõusmisega  surnuist. Meister arutleb pärast läbielamisi: „Elu poolel teel olin põrgus ja puhastustules, olin isegi taeva eeskojas, ohoo” (lk 130) ja „See on naljakas, et võtsin enda kanda kogu maailma kurjuse. Ma ei suudaks ju seda liigutadagi!” (lk 132). Füüsilisest ja psüühilisest olukorrast liigutakse siin edasi spirituaalsesse, meistriväärilisse seisundisse. Kuid ajastule iseloomulikult ei jõua ega oska peategelane seda seisundit hoida.       

Świetlicki ja Hargla

Huvitava võrdluse saab, kui kõrvutada Świetlickit ja Indrek Harglat. Hargla on otseselt viljelenud poola temaatikat (ehk seda tabamatut „maagilist Krakówit”) oma pan Grpowski  lugudes. Olemata küll poolalikkuse asjatundja, ei peaks ma Świetlickit väga heaks spetsiifilise maagilise õhustiku loojaks, vaid pigem inimestele ja nende reaktsioonidele keskendujak
s. Sestap ei huvita mind „Kaheteistkümnega” võrdlemise puhul Hargla meisterlikud Poolaga seotud lood, vaid hoopis üks tema võrdlemisi varju jäänud lühiromaan, kus peategelaseks on sarnaselt Świetlicki looga keegi enesega kimpus meister. See on lühiromaan „Truuta”  (ilmunud ulmekogumikus „Täheaeg 3: kauge lahingu kaja”, koostaja Raul Sulbi, Fantaasia, 2006). Hargla lühiromaani peategelane on vabamüürlasest meister, kes satub töö tõttu (Macbethi lavastajana) iidsest needusest jälitatuks. Tegemist on ilmselt esimese pikema ja ilukirjanduslikult väärtusliku teosega eesti kirjanduses, kus peategelaseks on vabamüürlane. Erinevalt Świetlicki meistrist üritab ta asetleidvat  analüüsida (lindistab teda piinavaid hääli, põletab kahtlasi ei tea kust ilmunud puid aias jne) ja otsib jõuliselt väljapääsu keerukast ja eluohtlikust olukorrast, kuhu ta järsku sattunud on. Ta iseloomustab ennast kui metoodilist inimest („Täheaeg 3: kauge lahingu kaja”, lk 59).

Świetlicki meister erineb temast nagu öö ja päev: poolaka kogu metoodilisus seisneb vaid lemmikbaaris käimises. Lõpuks väsib aga ka Hargla peategelane kummalisest  piiramisest ja leiab unustust/tuimestust vaid alkoholist nagu Świetlicki meister kogu romaani vältel. Mõlemal meistril on ajastule iseloomulikud probleemid: kui on tunnetus, ei ole pühitsust ja kui on pühitsus, ei ole tunnetust. Ka Hargla meistri juurde tuleb lahendus lõpuks ise, joomakohas. Mõlemad on oma probleemide lahendushetkel päris korralikult juua täis. Mõlema meistri vastasmängijad paljastavad end ise ja sedagi võib võtta kui õhku  visatud küsimust peategelaste tegeliku meisterlikkuse kohta.