Mõeldes üksildasele lapsele, kelle silmade läbi paistab maailm igavesti otsekui esmakordselt ning kes läbi hämmastuse ja hirmu püüab leida vastuseid vastuseta küsimustele, kipub ülevusest ilma jääma ka müüt täiskasvanust ja tema küpsusest. Sest pole ju saladus, et vähemasti üks aspekt – kuigi õnneks mitte ainus – täiskasvanuks saamise loos on alati ka pikaldane, aja kulgedes üha valutumalt kulgev nüristumine ja unustamine, kaine kohanemine ja virtuoosne vältimistehnika.

Arvan, et ma ei eksi, kui tunnen üksildase lapse halastamatult terava pilgu mõnigi kord ära ka põhitoonilt kergemeelsetes kunstitekstides ja -sõnumites, mis pilavad ideaalselt sotsialiseerunud täiskasvanu jaoks pühimaid isikuid, väärtusi ja kombeid – kõike seda, millel on juba kindel nimi. Paradoksaalselt on loovkultuuris kehastuv hämmingus laps tugevam kui mis tahes täiskasvanu, kes klammerdub võimukate sõnade ja rituaalsete toimingute külge, nimetades seda edevalt ja enesekindlalt armastuseks, aadeteks või kombekuseks. Sest elamine kindlate nimedega nähtuste maailmas on suhteliselt lihtne, kindlasti lihtsam kui vaatamine näivuste ja nimede taga haigutavasse tühjusesse.